Järgmisena jagab „Esimese armastuse“ trupist oma märkmeid kolmest eriolukorrapäevast Karmo Nigula.
1. aprill, kolmapäev
Karantiini kolmanda nädala keskpaik. Tõusin üles nagu tavaliselt, aga karantiinis olles juhtub see sageli palju hiljem. Magada on mõnus, kasutan seda võimalust. Millal siis veel, kui mitte praegu. Kuigi tunnen, et olen rohkem hommikuinimene ei ole mul hetkel kahju, et hommikutunnid maha magan.
Aega ju on.
Ja puhkusega võib kiiresti ära harjuda, isegi nautima hakata. Muidugi olin ma alguses rahutu, sest nähes kevade ja suve töökava, tundus, et see ei mahu kuhugi ja pole aimugi, kuidas elu hakkab välja nägema. Lõppes ju äsja eelmine aasta ja kuni siiani on elu möödunud ühest kohast teise joostes. Ja nüüd äkki – VAIKUS. Mitte midagi. Olen kodus. Isegi kass on segaduses, miks nad nii palju kodus on. Püüan tempot, mis sees ringi keerles, pausile panna ja tegeleda uuslavastuse kõrval siiski ka kõige sellega, mis on kodus pooleli jäänud. Aega ju on.
Nii ka täna. Ega ma kaugele oma tegemistega ei jõudnudki, sest üsna pea tuli telefonikõne tööpakkumisega. Helistajaks Ain Mäeots ja kõne sisu oli järgmine:
Ain Mäeots: Tere! Ain Mäeots olen mina. On sul hetk aega rääkida?
Mina: Jaa, aega on.
Ain Mäeots: Sa tead, et olen tegev „ENSV“ sarja tootmises ja tahaksime sulle
selles sarjas rolli pakkuda. Nimelt suve lõpus või sügise alguses alustame uue
hooaja filmimist ja tahaksime taastada mõned vanad inimestele tuttavaks
saanud ja armastatud tegelased. Ja üks neist oleks Pantalone, lavastusest
„Armastus kolme apelsini vastu“. Sa oled arvatavasti neid arhiivikaadreid
näinud?
Mina: Jaa, olen.
Ain Mäeots: Väga hea. Ja nüüd seda me tahaksimegi, et sina oleksid Pantalone. Mis sa sellest arvad?
Mina: Ma ei tea, ma ei kujuta ette, kuidas see täpselt välja näeks?
Ain Mäeots: Vot siin ongi konks, et Elmo Nüganeniga on mul juba ka
räägitud, et ta on nõus sind aitama. See tähendaks seda, et suve jooksul 2-3
korda saate kokku ja Elmo näitab ette ja räägib, kuidas täpselt Pantalonet
mängida. Suvel te peaksite siis aja leidma ja kohtuma. Kuidas sulle tundub, saaksid?
Mina: Jaa, vist saan küll…
Ain Mäeots: Ja mida mina sinult ootan on see, et kui me nüüd sügisel kohtume ja võttesse läheme, siis on sul osa selge ja ma ootan sel juhul Pantalone rolli täpsete žestide ja miimikaga, et see oleks üks-ühele selline, nagu Nüganen tegi, sobib?
Mina: Ahah…
Ain Mäeots: Väga hea ja ma kohe ütlen, et ma ei hakka siin mingit Näitlejate
Liidu iba ajama, et mingid tariifid jne… Ma ütlen kohe ära, et 1000 eurot
puhtalt kätte ja asi purgis…Mis sa arvad?
Mina: See kõik on väga huvitav, jaa, aga ma ei saa täpselt aru, mis kujul ja
miks see Pantalone seal „ENSV-s“ on, et mis see mõte on ja mida see tegelane seal teeb?
Ain Mäeots: Mõte on see, et APRILL!!!
Peale suurt naeru teisel pool telefonitoru sain aru, et helistajaks ei olnud
loomulikult Ain Mäeots, vaid hea sõber, kursusekaaslane ja kolleeg Ott Raidmets, kelle kõrval naeru kihistas teine sõber ja kursusekaaslane Saara Nüganen. Terve kõne ajal oli mul loomulikult väike kahtlus, et see on veider kõne ja teades ka, et täna on esimene aprill. Aga kuna Mäeotsa hääl oli läbi telefoni üsna äratuntav, siis kohe kõne alguses kahtlust ei tekkinud, ei hakka ju teise inimese eksistentsi kahtluse alla seadma. Kahtlus tekkis hetkest, kui Pantalone mängu tuli. Ääretult meeldiv, et sõbrad karantiini ajal helistavad ja tuju üleval hoiavad.
Nüüd võib hea tujuga Paidesse sõita, nimelt meil läks kodus külmkapp katki, ema ütles telefonis: „Tule Paide, võta minult, mul on üks üle“. Ja nii ma lähen.
PS! PALJU ÕNNE, ITA! HURRRAAA!!!
2. aprill, neljapäev
Sain eile külmkapi kätte. Tee peal hoidsin teatriga sidet ja kuulasin „Teatrivahti“ . Õhtul jõudsin veel kõik „Esimese Armastuse“ tantsud videost üle vaadata. Neid tuleb pidevalt soojas hoida ja kujutluses läbi tantsida, sest muidu külmuvad need tantsud ära. Hetkel küll ilma partnerita.
Kui lavastusprotsess on pausil, siis ongi kaks valikut, kas hoida lavastust
enda sees ja seda endaga kaasas kanda või külmutada ning avada siis, kui
tööprotsess taas algab. Praegu on igati mõistlik seda soojas hoida, sest lootust on, et peagi saame naasta töö juurde.
Tänane hommik algas varem, kui tavaliselt. Otsustasin paar aastat tagasi, et
peaks prantsuse keele taas üles soojendama. Seega teisipäeva ja neljapäeva
hommikutel kaua ma ei maga, sest prantsuse keele tund algab juba kell pool
üheksa. Hetkel küll teistmoodi, kui tavaliselt – kodus. Virtuaalselt. Ja ma pean tunnistama, et kui me seda kaks nädalat tagasi alustasime, siis see meeldis mulle. Kuhugi ei pea minema. Tõused, teed kohvi, võtad õppematerjalid, avad arvuti ja õpid koos teistega. Ja kui mitte millestki enam aru ei saa (õpetaja on meil prantslane ehk räägib vaid prantsuse keeles), siis saad kiirelt internetist oma arusaamatusele lahenduse leida.
Kohe, kui tund lõppes, tahtsin uue külmiku paika lükata. Sellega kaasnes paar probleemi. Esiteks ei mahtunud see sinna kuhu plaanitud, sest köögiplaat oli ees ja Janet ütles: „Kuule, need uksed ei käi ju õigetpidi lahti. Kas neid ümber ei saa vahetada?” Maailm on kõikvõimas, lootsin, et ka see külmkapp. Ja oligi! Uksi võis vahetada, mis pidi tahes. Ainuke jama oli, et tööriistu ei olnud. Aga majas elab Hiiumaalt pärit naabrimees Andres, hea mees, temal on kõik tööriistad, lisaks sellele oskab ta ka neid kõiki kasutada, mitte nagu mina. Aga kui ei oska, siis tuleb ära õppida! Ma ei jäta jonni, lähen küsin tööriistad ja vahetan ära külmiku uksed ise. Võtab aega ja sööb närve, kuid saab tehtud. Naine on üllatunud, sain sada plusspunkti! Lisaks eelnevale õnnestumisele, tuleb ka järgmine – saen tikksaega (elus esimest korda) ära köögist lauaplaadi ja tuleb üsna sirge lõige. Nii saabki külmik paika. Karantiin on kõikvõimas – täidab iga päevaga üha enam armastuse tunnet kodu(ste) vastu. Nüüd võiks poodi minna ja sinna külmikusse süüa osta. Lähmegi.
3. aprill, reede
Ei alanud see päev just teab mis rõõmsalt. Üsna sombune ja hall oli see
olukord väljas. Lisaks kõigele unustasime eile ühe toidukoti poe kärru. Avastasime selle muidugi alles täna hommikul, kui tahtsime lavašši teha.
Polnud nagu väga millest teha. Mõtlesin, et sõidaks ehk poodi, äkki on kaup
alles. Jõudsin kohale ja Selveri infolauas võttis mind vastu väga krapsakas,
kaitsemaskis naisteenindaja, ülimalt heas tujus. Dialoog oli järgmine:
Teenindaja (väga lõbusalt): Tere!
Mina: Tere! Teate mul juhtus selline lugu, et me ostsime eile süüa, aga
unustasime ühe poekoti kärusse. Ega Teil juhtumisi ei ole seda kotti…?
Teenindaja (ikka veel naerdes): Mis teil siis seal oli?
Mina: Lavašš ja pärm ja…
Teenindaja (endiselt pakub talle tohutult nalja see olukord): Jaa, on küll! Te
vist ei tasunud iseteeniduses… (ikka on naljakas) Muidu oleksime
partnerkaardi abil teie nime teada saanud ja teiega ühendust võtnud…
Mina: Tasusin küll, aga ju siis ei leidnud te mind üles…
Teenidaja (toob nurga tagant suurest külmkapist kõik asjad ja hakkab kotti
laduma, ikka läbi kõlava naeru): Oi, olete pärmi ostnud, nüüd jäi vist eilne
pitsategu ära..?
Mina: Tegelikult tahtsime lavašši teha.
Teenindaja (ikka lõbusalt!): Täna avaneb teil selleks siis võimalus! Siin teie
kaup on! Vat kui hea, kui on ikka alles veel ausaid inimesi!
Mina: Tõesti on! Kena päeva! Olge terve!
Teenidaja : Teie samuti!
Peale sellist kohtumist tuli ka minu sombusesse päeva päike! Tervitan ja tänan kõiki, kes sel keerulisel ajal töötavad ja suudavad oma tööd armastuse ja pühendumisega teha! Jõudu Teile!