Meelis Oidsalu, Eesti Ekspress, 12.08.2020
„Esimene armastus“ on põnev ja õnnestunud tasakaaluharjutus tõsielulise ajaloolise draama, loodust säästva ökoteatri ning estraadiliku-palaganliku suveteatri vahel.
Dokumentaalteater pole teinekord enamat mingile elunähtusele pühendatud avalikust teatraliseeritud loengust ja selles polegi ju midagi halba, kui teatris targemaks saab. Viinistule tõsielunäidendi „Esimene armastus“ tarbeks sisse seatud teatripesa oli sellise loengu jaoks ehmatavalt võssa kasvanud. Endise seenekasvatuse sisehoovi üles seatud publikutribüünilt lava näha ei olnud, esimesest istmereast paari meetri kaugusel kasvas naturaalne tihnik, ei ühtki dekoratsiooni ega viidet esinemistaotlusele.
Teise vaatuse keskpaigaks ärevus vaibus ja asendus – publikut ahistavale tohutule sääseparvele vaatamata – rahulolutundega. Kümmekonna Eesti inimese sõja- ja nüüdisaegsed mälukillud pudenevad mälestustevõsa vahelt ahtale eeslavale ja neist pudemeist moodustuvad teise vaatuse keskpaigaks paralleelselt kulgevad, haaravad ja lihtsasti jälgitavad privaatajalood. Kui ka lavaruum jäeti provokatiivselt piiritlemata, siis sisuliselt polnud tegu loengu, vaid autorsusetaotlusega täisverelise teatrilavastusega, millel on sisuline ja esteetiline raam.
Võiks ju küsida, mida on veel teatris lõpmatuseni nämmutatud armastuse teemal öelda. Selgub, et on küll, eriti kui kogemusi jagab 69aastase abielustaažiga paar (Kaie Mihkelsoni ja Martin Veinmanni esituses): „Abielu puhul on kõige tähtsam ikkagi see, et sa teist inimest näeksid. Et sa näeksid, et mis tema mõtleb ja mis tema elust tahab. Minu vanemad ei karjunud mitte kunagi kodus laste ees, alati arutasid kõik läbi. Mina proovin ka nii, et ma ikka arutan sinuga kõik läbi.“ Temaatiliselt raamibki „Esimest armastust“ etendust alustava ja lõpetava vanapaari üleskutse teadlikule armastusele: tunne (oma elukaaslast ja seeläbi) iseennast. Lõpustseeni lahendus on eriliselt sõnumlik ja mõjus: muhe vanapaar tõstetakse ehitustõstukiga võsa tagant publikutribüünist kõrgemale, kust nad ise oma pikast teadlikust armastusest valgustatuna mitte ainult omavahelist dialoogi ei etenda, vaid publikut ja etendusolukorda elukogenult vaatlevad.
LAVASTUSSE MAHTUNUD SÕJA- JA nüüdisaegsete armulugude kõrvutamisel torkab siiski silma mõningane tendentslikkus: tänapäevaste noorte armuolukordi kujutatakse ehk veidi pingutatult läbu ja lodevuse või infantiilromantika (Christopher Rajaveeri esitatud ülepakutud armumonoloogid) võtmes. Tean endast märksa nooremaid vägagi täidlaselt-teadlikult armastada oskavaid inimesi, kelle lähisuhtekultuur ei piirdu ainult lavastuses püstijalukomöödia sketšide vormis õnnestunult esitatud sexting’u-sessioonidega. „Rannamaja“ tegelaskond või Twitteris epideemia ajal avalikult kepi nurumine on vaid mõned hoovused paljudest lähisuhte-subkultuuridest, millest mõned on vägagi vaimsed, helged ja avastamisväärsed.
Ilmasõjaaegsete ja -järgsete armustseenide esitamist saadab teatud nostalgiline õilsus, aga ehk õigustab sellist valikut nende intiimajalugude julm („suure ajaloo“ sündmuste pealesunnitud) pragmaatilisus. Võõrvõimu sõjaväekutse eest põgenev Benni (Karmo Nigula) jätab Marie (Teele Pärn) vaesusse virelema ning viimasel ei jäägi üle muud kui vanavõitu miilitsaga ühte heita. Maapoiss August (Karmo Nigula) rasestab linnas ametit õppiva Elvi (Marian Heinat), sest ei suuda taluda naise linnas viibimisega kaasnevat armukadedust. Õpingud katkestanud Elvit ootab maal nälg ja raske haigusega kimpus last ravib loomaarst.
Vormiliselt on „Esimene armastus“ põnev ja õnnestunud tasakaaluharjutus Draamateatri laval ohtralt viljeldud tõsielulise ajaloolise draama, etenduskeskkonda võimalikult vähe moonutada püüdva ja ka dekoratsioonide vähesusega loodust säästva ökoteatri ning estraadiliku-palaganliku suveteatri vahel. Silmatorkavalt nutikalt on lahendatud üleminekud ühest stseenist teise. Lavastaja žongleerib veenvalt kümmekonna armuloo fragmentidega ning nende fragmentide esituse laadidega, mis üksteisest üsna kõvasti erinevad: tavapärased sõnateatri stseenid vahelduvad tantsunumbrite, püstijalukomöödia sketšide, deklamatsiooniga. Ka ei torka lavatekstis, mida lavastaja mõnevõrra kohendas, silma midagi liigset, eeltöö lugude korjamisel on olnud märkimisväärselt viljakas.
Näitlejakoosseisuski võlub lisaks vanuselisele tasakaalustatusele see, et väärikamas eas Martin Veinmannile ja Kaie Mihkelsonile antakse eakohatuid väljakutseid, millega nad kergejalgselt toime tulevad. Eriti tuleb esile tõsta Mihkelsoni, kelle arvukad ümberkehastused panevad huvi tundma, millised armulood selle näitlejanna nii mitmekihiliseks on küpsetanud. Eelmisel aastal parima naisosatäitja preemia pälvinud Teele Pärn on näidanud end sedamoodi näitlejana, kelle lavaline mobiliseerivalt ergas, suisa sõjaväelaslik kohaloluenergia veenab ka siis, kui näitlejanna väga rolli etendavat ei näigi. Huvitav oleks teda tulevikus näha sellises lavaolekus, kus pinge paar volti väiksem ja kohalolek veidi vähem atleetlik.
CHRISTOPHER RAJAVEERILE andsin etenduse ajal punktid julguse eest, et ta (dokumentaallavastuses ikkagi) oli julgenud lavale tirida oma armuloo gümnaasiumiealise naisaustajaga. Õnneks jõudsin lavastajalt üle küsida: lugu ise on tõene, aga see ei juhtunud Rajaveeri, vaid ühe teise tundmatuks jääda soovinud näitlejaga. Igal juhul äge, et teatritegijad ka enda üle naerda võtavad, seda juhtub lavastuses veel.
„Esimese armastuse“ ühes mõjusaimas stseenis (vaimukalt lahendatud lõpupildi kõrval) küsib Teele Pärn vabavärsilise luuletuse vormis, kes need inimesed õieti on, kellesse romantiliselt kiindume. Pärna esitatud kiindumusobjektide loetelu alustab ootuspäraselt lapseeas romantilist tähelepanu pälvinud vastassoost lähisugulane ning lõpetab loodetavasti keegi, kellega osatakse olla teadlikus, loovas ja vastastikku arendavas suhtes. Pealkiri on ses mõttes eksitav, et lavastus lahkab suhte eri faase ning annab soovituse ka nende faaside üleelamiseks. Mari-Liis Lill ütles ühes intervjuus, et võib-olla ongi esimene armastus ülefetišeeritud – ehk peaksime rohkem mõtlema sellele, milline on meie viimane armastus. Erakordselt kaunis mõte.