Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 23.09.2020
Andrei Hvostov leiab, et Hendrik Toompere jr lavastatud „Lehman Brothers“ Eesti Draamateatris on üks alanud teatrihooaja silmapaistvamaid lavastusi.
Julgen oletada, et lavastajale tegi tõelist peavalu küsimus, kuidas edastada laval nii tohutul hulgal informatsiooni. Ja mitte ainult numbrilist, vaid ka mõistelist infot, ilma et selle käigus tapetaks publiku tähelepanuvõimet ning lõpuks ka huvi lavastuse vastu.
Esimest korda teadvustasin probleemi 2013. aastal, kui Eesti teatrid panid seljad kokku ning tõid lavale Tom Stoppardi triloogia „Utoopia rannik“. Laval võis kõige muu hulgas nautida 19. sajandi vene revolutsionääride lõputuid vaidlusi tõe ja vale üle poliitikas ning tülitsemist ehtevenelikus küsimuses – nagu juba Tšernõševski selle sõnastas – što delat? Ehk „mida teha?“.
Ajanud teatrisaalis – tolgi korral Eesti Draamateatris – tundlad õieli, tajusin selgelt, et publikul kippusid vene haritlasi tülli ajanud vaidlusteemad üle pea kasvama. Midagi sarnast kordus 2017. aastal, kui Teater NO99 tõi lavale Jonathan Littelli „Heasoovijad“, mille alguses kõlas pikk ja põhjalik loeng holokaustist: kuidas, mismoodi ja kui palju tapsid natsid juute. Publik pidi sealt ekstraheerima arusaama, et 20. sajandi keskel toimunud massimõrv peaks miskitmoodi puudutama ka 21. sajandi eestlast. Jällegi oli selgesti tajutav, et enamikule see asi pärale ei jõudnud.
OLI KÕHEDAVÕITU TUNNE minna sellise kogemuse pealt Draamateatrisse, et vaadata Stefano Massini mammuttükki „Lehmans Brothers“. Loo aineseks on (kõige lühemalt öeldes) poolteist sajandit Ameerika kapitalismi ajalugu, mis on surutud kõigest kolme ja poole tunni sisse.
Viis minutit vaatamist ja oli selge, et Hendrik Toomperel on ülesanne õnnestunud. Nipp järgmine: näitlejad, kes esitavad teatud kindlat rolli, peavad olema ühtaegu nii oma kangelase kehastajad kui ka tema tegevuse kommenteerijad. Teksti autor Massini on seda võimaldanud, sest tema eepos (nii mahult kui vormilt) jutustab lugu kolmandas isikus.
ALGUSMINUTITEL NÄEME, kuidas Guido Kangur kehastub vendadest vanimaks, kelle sünnijärgne nimi oli Hayum Lehmann ja kes New Yorgis 1844. aastal maale astudes sai immigratsiooniametniku küsimustele vastates uueks nimeks Henry Lehman. Kangur räägib oma tegelasest kolmandas isikus: „Ja siis tegi Henry seda ja toda…“, ent asi ei piirdu jutustusega – tegelasest distantseerumisega kaasneb täpne ja ammendav sketš, kohati lausa komöödia vahenditega edasi antud olukorrakirjeldus, mis muudab sellesama Henry lihast ja luust inimeseks.
Sama trikki teevad mõistagi ka Mait Malmsten, kes kehastab keskmist venda Emanuel Lehmanit, ning Priit Võigemast, kelle kanda jääb noorima venna Mayer Lehmani osa. Lisaks peavad kolm meest kandma ka kõik ülejäänud rollid, olgu nendeks noored naised, eakamad daamid või eelkooliealised lapsed. Soomuutust markeeritakse kehaasendiga, taskust välja võlutud lehvikuga või siis pähe pandud kübaraga. Noorenemine viiekümne aasta võrra käib püksisäärte ülestõmbamisega ja ongi laval näitleja hallist habemest hoolimata (Kangur) lapseealine Philip Lehman, kes teab juba varastest aastatest, kuidas elu korraldada ning äri ajada.
Üleminekute sujuvus, rolli esitamine ühel ajal kõrval- ja seesolijana, see on juba näitlejameisterlikkuse küsimus. Triol Kangur-Malmsten-Võigemast meisterlikkusest puudu ei jää.
Järgmine võte publiku ärksana hoidmiseks on elav muusika. Džässtrio Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner ei anna näitlejate triole mitte pelgalt tausta, nagu tummfilmis. Ei, muusikud dikteerivad ka tempo ning mõnikord kõlab neilt isegi signaal näitlejale, et nüüd tee see liigutus või alusta seda repliiki. Kui lugeda Massini eepose arvustusi Ameerika ja Briti lehtedest, siis näib, et New Yorgi ja Londoni lavadel piirduti muusikalise osa tagamisel klaveriga. Meil on aga täisvereline džässtrio ning see on paganama hea!
LAVAKUJUNDUS ON MINIMALISTLIK. Kostüümivalik napp, piirdudes 19. sajandi keskpaiga härrasmeeste riietusega. Videod lava tagaseinas on enamasti mustvalged, ajastu vaimu markeerivad. Kuigi näidendi tegevustik hõlmab muu hulgas kolme suurt sõda, ei ehmatata publikut plahvatuste ega püssipaukudega. Vaid üks kõmakas annab märku kodusõja algusest Põhja ning Lõuna vahel. Ei mingeid liialdusi eriefektidega. See on ikkagi tõsine ajalooloeng – kapitalismi genees Ameerika Ühendriikides. Kahtlemata väga tõsine teema. Väga.
Tegelikult on Massinil teksti kuue-seitsme tunni jagu. Mõnel pool maailmas on seda tervenisti ka mängitud. Meil mitte. Aga kuna Draamateatri laval olev versioon jätab igati tervikliku mulje, siis sellest ei sõnagi rohkem. Jäägu näidendi täisteksti otsimine ja lugemine entusiastide huviks. Küll rõhutan siinkohal, et teatrikülastaja peaks kindlasti ostma kavalehe (vaid kaks eurot), mis on tegelikult ligi 50-leheküljeline brošüür ning sisaldab mitmesugust infot. Sealt leiab ka sõnaseletusi ning mõistete selgitusi. Lehmani vennaksed olid juudid ning nende kõnes esineb seletamist vajavaid fraase.
POLEKS PAHA SEEGI, kui teatrisse mineja guugeldaks kiirelt Vanast Testamendist Paabeli torni ja Noa laeva ehitamise lood. Need pole otsustava tähtsusega näidendi mõistmisel, ent ikkagi – Lehmani vennaksed olid üsna ortodoksse ellusuhtumisega juudid, mistõttu allusioonid Paabeli tornile ja Noa laevale nende hirmude ja kõhkluste seletamisel võiks olla publikule arusaadavad.
Lühidalt näidendi põhipaatosest. Olid ajad, kui Ameerika kapitalismi ehitasid lihtsad mehed, kel jalad maa küljes ning seos rahvaga (klientidega) otsene ning vahetu. Vennad Lehmanid müüvad 19. sajandi keskel Alabama osariigi Montgomery linna elanikele niiti, nööpe, valmisrõivaid, kangast. Tasapisi, ruttamata. Another day, another dollar! Siis hakkavad nad vahendajateks Lõuna puuvillaplantaatorite ning Põhja kangavabrikantide vahel. Siis ostavad ja müüvad kohvi, tubakat, rauda. Siis hakkavad pankuriteks, kes finantseerivad raudtee-ehitust või Panama kanali rajamist. Ja siis lõpuks hakkavad börsil spekuleerivateks rahahaideks, kellele raha on vaid vahend veel rohkema raha saamiseks. On alanud langus, moraalses mõttes, mis viibki lõpuks 2008. aastal ülemaailmse finantskrahhini, mille sümboliks on muutunud Manhattanil asunud investeerimispank Lehman Brothers.
Kuna lavastuse kunstiline keel jätab vaatajale hingamisruumi – me ei pea tooli käetugedesse klammerdunult Vormel-1 kihutamist kaasa tegema –, siis oli mul aega sündmustiku vahele mingeid omaenda mõtteid fantaseerida. Kuidas Guido Kangur kehastub Karl Marxiks (tal on kõik eeldused olemas), kes hüüab publikusse „kindlusta kapitalistile 300protsendine kasum ja ta ei kohku tagasi ühegi kuriteo ees!“, millele sekundeerib Friedrich Engels, sedapuhku Mait Malmsteni esituses (taas on kõik eeldused olemas), andes kiirelt mõned arvud ja näited. Nagu see kunagi tegelikkuses oligi – Marx küttis teooriat, Engels fundeeris statistikaga.
Mingil hetkel fantaseerisin ma end paadunud natsiks, kes surub laval toimuvat vaadates kaabu veel sügavamalt pähe ja hakkab pröökama, kuidas Suur Juht (kelle nime ma ei maini) kirjutas juba üheksakümmend viis aastat tagasi ilmunud Suures Raamatus (mille pealkirja aimate isegi), et on olemas produktiivne hea tööstuskapital ning on olemas spekulatsioonile orienteeritud paha börsikapital, mille abil nurjatud börsi-juudid püüavad maid ja rahvaid orjastada…
Tõepoolest, võiks väita, et Massini näidend on lavaliste vahenditega teostatud seletus nii Marxi teooriatele kui Hitleri raevupursetele. Sest – igal pool on juudid, igal pool on raha, igal pool on niidid, millest tõmmates saavutatakse soovitud tulemus.
Ehkki Massini lugu pole tegelikult üldse sellest.
LOO MÕISTMISE VÕTI on Talmudis olev traktaat pealkirjaga „Isad“, mis kõlab teise vaatuse kestel näitlejate suust mitmeid kordi. Talmud loetleb mehe elu verstaposte: „Viieaastaselt Kirja juurde, kümneselt Mišna juurde, kolmeteistkümneselt käskude täitmise juurde, viieteistkümneselt Talmudi juurde, kaheksateistkümneselt pulmakambrisse, kahekümneselt elatist jahtima, kolmekümneselt täisjõusse, neljakümneselt mõistmise juurde, viiekümneselt targaks, kuuekümneselt elutargaks, seitsmekümneselt kokkuvõtet tegema, kaheksakümneselt maastikku nautima.“
Lehmanite klann peab rabide iidsest tarkusest aja edenedes aina vähem ja vähem kinni. Viimane neist, Robert Lehman, juba 20. sajandi pankur, ei hakka seitsmekümneseks saades elust kokkuvõtet tegema. Ta kukub hoopis börsil tvisti vihtuma. Mida ta teeb, Priit Võigemasti sportlikus esituses, nii kaua, kuni ta end surnuks tantsib. Pärast seda läheb panga juhtimine juba inimestele, kes ei kuulu perekonda. Jääb vaid nimi. Kuni 2008. aastal kaob seegi.
Draamateatri „Lehman Brothers“ on eepiline lugu, mis on lavale toodud eepiliste vahenditega. See on Sündmus. Meie ees on üks alanud teatrihooaja tipplavastusi, ei mingit kahtlust.