Draamastuudiost Draamateatriks
Draamateater kasvas välja Eesti esimesest teatrikoolist. 1920. a asutas Paul Sepp erastuudio, millest sai Draamastuudio teatrikool ja selle I lennu lõpetajad lõidki 1924. aastal Draamastuudio Teatri. Eesti esimene teatriharidusega trupp seadis kõrged kunstilised sihid, kuid algusaeg oli keeruline. Teatri büroo, proovisaal ja dekoratsioonitöökoda tegutsesid Otto Aloe korteris, etendusteks üüriti kaunist ja kaasaegset, kuid kallist Saksa Teatrit (valminud 1910). Pingsalt otsiti oma kohta Eesti teatripildis ja sobivat töökorraldust. 1927. a sai teatrijuhiks Leo Kalmet, kellest kujunes Draamateatri ülesehitaja ja pikaaegne juht (1927–1944).
Eneseleidmise lavastuseks sai Hugo Raudsepa „Mikumärdi” 1929. a – ligi 200 etendust (tollases kontekstis erakordselt palju!) andsid majandusliku kindluse ning selge suuna algupärandite poole, eesti dramaturgiast (Hugo Raudsepp, August Kitzberg, Eduard Vilde, Henrik Visnapuu) sai repertuaari selgroog. Dramatiseeringute kaudu jõudis lavale Anton Hansen Tammsaare, Oskar Lutsu, August Gailiti, August Mälgu jt proosa, „Tõde ja õigus“ esmakordselt 1932. a. Tehti suuri vabaõhulavastusi. Tähtsad olid klassika- ja lastelavastused, 1936. pandi alus Eesti kutselisele nukuteatrile.
Teatris lavastasid ja mängisid Paul Sepp, Rudolf Engelberg, Leo Kalmet, Hilda Gleser, Kaarli Aluoja, Johannes Kaljola, Ly Lasner, Felix Moor, Aili Engelberg, Arno Suurorg, Ado Hõimre, Aino Tamm, Ruts Bauman, Aleksander Teetsov, Ruut Tarmo, Mari Möldre, Andres Särev, August Sunne, Voldemar Alev, Lisl Lindau, Eduard Türk, Salme Reek jt. Viljakad teatrikunstnikud olid Henrik Olvi, Olga Oboljaninova- Krümmer, Peet Aren, Aleksander Tuurand, Päären Raudvee, Aleksander Möldroo.
Algupäranditele keskendumine, professionaalne püsitrupp, kõrge kunstiline tase, järjepidevate suurte ringreisidega loodud üleriigiline haare ja Draamastuudio teatrikooli sulgemine ärgitasid teatri nime muutma: 1937. aastal võeti nimeks Eesti Draamateater. 1939. aastal omandati Saksa Teatri hoone. Maja keldrikorrusel tegutses populaarne restoran Draamakelder.
Draamateatri algusega seostub teatrilooline kurioosum: 1960–1980ndatel aastatel arvati teatri algust aastast 1916. Tallinnas tegutses 1916–1924 teater, mis lühikest aega kandis nime Eesti Draamateater. Nn vana Draamateater lõpetas aga tegevuse just siis, kui alustas uus, praegune Eesti Draamateater. Asutajad pidasid selle teatri sünnidaatumiks nimelt Sepa stuudio algusaastat ja seda ajaarvamist järgib ka praegune teatripere.
Lavastusi: Dickensi „Kilk koldel” (Paul Sepp, 1922), Strindbergi „Tontide sonaat” (Paul Sepp, 1923), Goldoni „Kahe isanda teener” (Paul Sepp, 1924), Mohri „Improvisatsioonid juunis” (Rudolf Engelberg, 1924), Kaiseri „Gaas II” (Priit Põldroos, 1924), Lunatšarski „Võimuhullustus” (Paul Sepp, 1926), Kitzbergi „Libahunt” (Rudolf Engelberg, 1926), Dominiki „Varjude sümfoonia” (Hilda Gleser, 1927), Kitzbergi „Neetud talu” (Leo Kalmet, 1927), Tšumatšenko „Lulli pillimees” (Kaarli Aluoja, 1927), Sophoklese „Antigone” (vabaõhuetendus, Paul Sepp, 1928), Raudsepa „Mikumärdi” (Ruut Tarmo 1929), Nicholsi „Iiri roos” (Paul Sepp, 1930), Tammsaare ja Särevi „Vargamäe” (Kaarli Aluoja, 1932), Burnetti ja Särevi „Väike lord Fauntleroy” (Leo Kalmet, 1933), Kivi ja Tuglase „Seitse venda” (Kaarli Aluoja, 1934), Raudsepa „Roosad prillid” (Ruut Tarmo, 1934), Tammsaare ja Särevi „Härra Mauruse I järgu koolis” (Andres Särev, 1935), Gailiti ja Särevi „Toomas Nipernaadi” (Andres Särev, 1936), Tammsaare „Kuningal on külm” (Ruut Tarmo, 1936), Molière’i „Ebahaige” (Paul Sepp, 1936), Dumas’ „Daam kameeliatega“ (August Sunne, 1937), Čapeki „Valge taud” (Ruut Tarmo, 1938), Linnakoski „Laul tulipunasest lillest“ (Leo Kalmet, 1939), Tammsaare „Juudit” (Ruut Tarmo, 1939), Kirklandi „Tubakatee“ (Leo Kalmet, 1939).
