ajAluGu

Sõda ja segadus

1940. a teatrid natsionaliseeriti, ideoloogiline surve muutis repertuaari, kuid trupp ja üldine töökorraldus püsis üldjoontes endisena. Saksa okupatsiooni algul kerkis oht, et teatrimaja antakse Saksa rindeteatrile, kuid Leo Kalmeti otsusel hakati eesti näitlejatega tegema saksakeelseid komöödialavastusi (üheks põhinäitlejaks Signe Pinna, lavastajaks Voldemar Mettus) ja maja jäi Draamateatrile alles. Kui 9. märtsil 1944 sai nõukogude lennuki pommitabamusest rängalt kannatada Estonia (taastati 1940ndatel), pääses käeulatuse kaugusel asuv Draamateater väikeste vigastustega. Sõja lõpuks oli Eestis mitu teatrit purustatud ja Draamateatrist saanud vanim säilinud teatrihoone, paljud teatritegelased hukkunud või põgenenud – sümboolselt tähistasid autentsena säilinud teatrimaja ja paljude endiste näitlejatega jätkav trupp publiku jaoks vaimset ja kultuurilist järjepidevust katkenud iseseisvusega.

Pärast sõda vahetati ideoloogilistel ettekäänetel järjest teatrijuhte, liideti erinevaid teatreid. 1940ndatel ja 1950ndate algul täienes näitetrupp kogenud näitlejatega, nagu Linda Tubin, Katrin Välbe jt, samuti kõrgharidusega noorte näitlejatega, nagu 1941. a Konservatooriumi Lavakunstikoolist Ellen Liiger, Voldemar Panso jt, pärast sõda Eesti Riiklikust Teatriinstituudist Eino Baskin, Jüri Järvet, Inna Taarna, Linda Rummo jt. 1949. a muudeti Estonia muusikateatriks ja sealne suur tugev draamatrupp toodi Draamateatrisse, liitusid Hugo Laur, Kaarel Karm, Ants Eskola, Aino Talvi jt.

Sõjajärgne vaesus ja ideoloogiline nõiajaht ahistas nii teatri tegijaid kui ka vaatajaid. Repertuaari oldi sunnitud võtma vene ja eesti nõukogude autorite rämeideoloogilisi teoseid, kuid tugevat sidet publikuga ning kunstilist taset hoidsid humanistliku sõnumiga klassika- ja lastelavastused. Lasteteatrile pühendusid Ferdinand Veike, Lo Tui, Ants Kivirähk, Aleksander Mägi, Olaf Paesüld, Salme Reek jt. Lavastasid Leo Kalmet, August Sunne, Priit Põldroos, Andres Särev, Ants Lauter jt, kunstnikena tegutsesid Peeter Linzbach, Uno Martin, Hugo Mitt, Leida Klaus jt.
Hoonele tehti mõned väiksemad, üldilmega hästi sobituvad juurdeehitused. Mitme nimemuutuse järel sai teatrist Tallinna Riiklik Draamateater.

Lavastusi 1940–1952

A. Bulgakovi „Uus maja” (August Sunne, 1940), Kitzbergi „Libahunt” (Leo Kalmet, 1941), Gorki „Põhjas” (Leo Kalmet, 1941), Lagerlöfi „Gösta Berling” (Leo Kalmet, 1942), Visnapuu „Raha lauale” (Alfred Mering, 1943), Ibseni „Nora” (Leo Kalmet, 1943), Raudsepa „Vaheliku vapustused” (Leo Kalmet, 1943), Kitzbergi „Kauka jumal” (Alfred Mering, 1944), Shaw’ „Pygmalion” (Alfred Mering, 1944), Leonovi „Vallutusretk” (Leo Kalmet,1945), Sheridani „Seltsidaam” (Priit Põldroos, 1946), Sütiste „Ristikoerad” (Leo Kalmet, 1947), Pogodini „Kremli kellad” (Priit Põldroos, 1947), Jakobsoni „Võitlus rindejooneta” (Leo Kalmet, 1947), Simonovi „Päevad ja ööd” (Priit Põldroos, 1948), Katajevi „Polgu poeg” (Oskar Põlla, 1948), Vilde „Pisuhänd” (Priit Põldroos, 1948), Gogoli „Revident” (Ants Lauter, 1949), Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulm” (Leo Kalmet, 1949), Pogodini „Inimene relvaga” (Priit Põldroos, 1949), Shakespeare’i „Hamlet” (Andres Särev, 1949), Katajevi „Valendab üksik puri” (Oskar Põlla, 1949).

Vanaema – Anna Tamm, Margus – Voldemar Alev. Kitzbergi „Libahunt“ (1941)
Mathilde – Signe Pinna, Sander – Olev Eskola. Vilde „Der Schrat [Pisuhänd]” (saksa k., 1942)
Nora – Aino Talvi, Helmer – Juhan Jürgo. Ibseni „Nora“ (1943)
Krõõt – Erna Korjus, Mari – Lo Tui. Tammsaare ja Särevi „Vargamäe”. (1942)
Polja – Ellen Liiger, Tsvetajeva – Lilli Laoniidu. Gorki „Väikekodanlased“ (1945)
Gulam Vesirov – Voldemar Panso, Fatma Hanum – Olli Ungvere. Kroni „Sügavuurimine“ (1947)
Polkovnik Skalozub – Aado Hõimre, Pavel Moltšalin – Arno Suurorg. Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ (1948)
Dobtšinski – Aleksander Mägi, Bobtšinski – Johannes Kaljola. Gogoli „Revident” (1949)
Gavrik – Salme Reek, Petja – Ellen Liiger. Katajevi „Valendab üksik puri” (1949)
Ferdinand Veike võlupeegli valvuri Bukiga. Turovski „Võlupeegel” (1949)
Raspljujev – Ruut Tarmo, Kretšinski – Ants Eskola. Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulm” (1949)
Kozõ-Korpeš – Priit Raudkivi, Bayan Slu – Inna Taarna. Müsrepovi „Laul armastusest“ (1951)
Prostakov – Franz Malmsten, Proua Prostakova – Linda Tubin, Mitrofan – Eino Baskin. Fonvizini „Äbarik“ (1952)

Sõda ja segadus

1940. a teatrid natsionaliseeriti, ideoloogiline surve muutis repertuaari, kuid trupp ja üldine töökorraldus püsis üldjoontes endisena. Saksa okupatsiooni algul kerkis oht, et teatrimaja antakse Saksa rindeteatrile, kuid Leo Kalmeti otsusel hakati eesti näitlejatega tegema saksakeelseid komöödialavastusi (üheks põhinäitlejaks Signe Pinna, lavastajaks Voldemar Mettus) ja maja jäi Draamateatrile alles. Kui 9. märtsil 1944 sai nõukogude lennuki pommitabamusest rängalt kannatada Estonia (taastati 1940ndatel), pääses käeulatuse kaugusel asuv Draamateater väikeste vigastustega. Sõja lõpuks oli Eestis mitu teatrit purustatud ja Draamateatrist saanud vanim säilinud teatrihoone, paljud teatritegelased hukkunud või põgenenud – sümboolselt tähistasid autentsena säilinud teatrimaja ja paljude endiste näitlejatega jätkav trupp publiku jaoks vaimset ja kultuurilist järjepidevust katkenud iseseisvusega.

Pärast sõda vahetati ideoloogilistel ettekäänetel järjest teatrijuhte, liideti erinevaid teatreid. 1940ndatel ja 1950ndate algul täienes näitetrupp kogenud näitlejatega, nagu Linda Tubin, Katrin Välbe jt, samuti kõrgharidusega noorte näitlejatega, nagu 1941. a Konservatooriumi Lavakunstikoolist Ellen Liiger, Voldemar Panso jt, pärast sõda Eesti Riiklikust Teatriinstituudist Eino Baskin, Jüri Järvet, Inna Taarna, Linda Rummo jt. 1949. a muudeti Estonia muusikateatriks ja sealne suur tugev draamatrupp toodi Draamateatrisse, liitusid Hugo Laur, Kaarel Karm, Ants Eskola, Aino Talvi jt.

Sõjajärgne vaesus ja ideoloogiline nõiajaht ahistas nii teatri tegijaid kui ka vaatajaid. Repertuaari oldi sunnitud võtma vene ja eesti nõukogude autorite rämeideoloogilisi teoseid, kuid tugevat sidet publikuga ning kunstilist taset hoidsid humanistliku sõnumiga klassika- ja lastelavastused. Lasteteatrile pühendusid Ferdinand Veike, Lo Tui, Ants Kivirähk, Aleksander Mägi, Olaf Paesüld, Salme Reek jt. Lavastasid Leo Kalmet, August Sunne, Priit Põldroos, Andres Särev, Ants Lauter jt, kunstnikena tegutsesid Peeter Linzbach, Uno Martin, Hugo Mitt, Leida Klaus jt.
Hoonele tehti mõned väiksemad, üldilmega hästi sobituvad juurdeehitused. Mitme nimemuutuse järel sai teatrist Tallinna Riiklik Draamateater.

Lavastusi 1940–1952

A. Bulgakovi „Uus maja” (August Sunne, 1940), Kitzbergi „Libahunt” (Leo Kalmet, 1941), Gorki „Põhjas” (Leo Kalmet, 1941), Lagerlöfi „Gösta Berling” (Leo Kalmet, 1942), Visnapuu „Raha lauale” (Alfred Mering, 1943), Ibseni „Nora” (Leo Kalmet, 1943), Raudsepa „Vaheliku vapustused” (Leo Kalmet, 1943), Kitzbergi „Kauka jumal” (Alfred Mering, 1944), Shaw’ „Pygmalion” (Alfred Mering, 1944), Leonovi „Vallutusretk” (Leo Kalmet,1945), Sheridani „Seltsidaam” (Priit Põldroos, 1946), Sütiste „Ristikoerad” (Leo Kalmet, 1947), Pogodini „Kremli kellad” (Priit Põldroos, 1947), Jakobsoni „Võitlus rindejooneta” (Leo Kalmet, 1947), Simonovi „Päevad ja ööd” (Priit Põldroos, 1948), Katajevi „Polgu poeg” (Oskar Põlla, 1948), Vilde „Pisuhänd” (Priit Põldroos, 1948), Gogoli „Revident” (Ants Lauter, 1949), Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulm” (Leo Kalmet, 1949), Pogodini „Inimene relvaga” (Priit Põldroos, 1949), Shakespeare’i „Hamlet” (Andres Särev, 1949), Katajevi „Valendab üksik puri” (Oskar Põlla, 1949).

Vanaema – Anna Tamm, Margus – Voldemar Alev. Kitzbergi „Libahunt“ (1941)
Mathilde – Signe Pinna, Sander – Olev Eskola. Vilde „Der Schrat [Pisuhänd]” (saksa k., 1942)
Nora – Aino Talvi, Helmer – Juhan Jürgo. Ibseni „Nora“ (1943)
Krõõt – Erna Korjus, Mari – Lo Tui. Tammsaare ja Särevi „Vargamäe”. (1942)
Polja – Ellen Liiger, Tsvetajeva – Lilli Laoniidu. Gorki „Väikekodanlased“ (1945)
Gulam Vesirov – Voldemar Panso, Fatma Hanum – Olli Ungvere. Kroni „Sügavuurimine“ (1947)
Polkovnik Skalozub – Aado Hõimre, Pavel Moltšalin – Arno Suurorg. Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ (1948)
Dobtšinski – Aleksander Mägi, Bobtšinski – Johannes Kaljola. Gogoli „Revident” (1949)
Gavrik – Salme Reek, Petja – Ellen Liiger. Katajevi „Valendab üksik puri” (1949)
Ferdinand Veike võlupeegli valvuri Bukiga. Turovski „Võlupeegel” (1949)
Raspljujev – Ruut Tarmo, Kretšinski – Ants Eskola. Suhhovo-Kobõlini „Kretšinski pulm” (1949)
Kozõ-Korpeš – Priit Raudkivi, Bayan Slu – Inna Taarna. Müsrepovi „Laul armastusest“ (1951)
Prostakov – Franz Malmsten, Proua Prostakova – Linda Tubin, Mitrofan – Eino Baskin. Fonvizini „Äbarik“ (1952)