Kunstiline uuenemine
Voldemar Panso peanäitejuhiks ja Mari-Liis Küla peakunstnikuks tulekuga (1970–1976) lõi teater pulbitsema, hoolimata ühiskonnas hiilivast stagnatsioonist – laval oli kunstilist värskust, legendiloovat näitlejameisterlikkust, säravat meelelahutust, Eesti asja mõtestamist, kaasaegset klassikatõlgendust. Repertuaar oli külluslikult mitmekesine, eesti dramaturgia ja klassika lavastustest kujunes hulk tähtlavastusi. Lavastasid Merle Karusoo, Raivo Trass, Adolf Šapiro, Ago-Endrik Kerge, Grigori Kromanov jt. Panso ja mitmed teised lavastajad pöördusid eesti ainese poole, nii mõistu kui järjest enam ka otsesõnu kõneldi Mats Traadi, Enn Vetemaa, Rein Saluri, Jaan Krossi, Jaan Kruusvalli teostes rahvuskultuurist, Eesti ajaloost. Mikk Mikiveri lavastustes põimusid ajaloolised valikud rahvuse ja üksikisiku saatustes. Esmakordselt jõudsid lavale seni keelatud teemad nagu eestlaste põgenemine Läände II maailmasõja lõpu eel, nõukogude repressioonid, küüditamine, metsavennad. Teatrilaval kostis taasiseseisvumise eelkaja.
Pärast Pansot juhtis teatrit mõnda aega Mikk Mikiver, 1980ndate teisel poolel prooviti kollektiivset loomingulist juhtimist (direktor, kolm lavastajat ja kirjandusala juhataja), seejärel sai kunstiliseks juhiks Evald Hermaküla. Lisaks temale lavastasid Raivo Trass, Ago-Endrik Kerge, Juhan Viiding jt. Kunstnikeks olid sel perioodil Mari-Liis Küla, Aime Unt, Vadim Fomitšev jt.
Suures mitmekesises trupis olid veel sõjaeelse traditsiooniga näitlejad (Aino Talvi, Kaarel Karm, Velda Otsus, Salme Reek, Ellen Liiger, Valdeko Ratassepp, Helmut Vaag, Ants Jõgi, Linda Tubin jt), keskmise põlvkonna meistrid (Eino Baskin, Jüri Järvet, Heino Mandri, Rein Aren, Jaanus Orgulas, Ester Pajusoo, Ita Ever jt), näitlejaid mitmest lavakunstikateedri lennust (Tõnu Aav, Kersti Kreismann, Martin Veinmann, Lembit Ulfsak, Mari Lill, Tõnu Mikiver, Maria Klenskaja, Helle Pihlak, Elle Kull, Ain Lutsepp, Juhan Viiding, Ivo Eensalu, Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Anne Paluver, Sulev Teppart jt).
Maja renoveeriti ja nõukogulike remondikihtide alt toodi esile interjööride ajalooline üldilme. Teater andis palju külalisetendusi Eestis ja käis ka oma ajaloo kaugeimatel gastrollidel Torontos ja Vladivostokis.
Lavastusi: Shafferi „Must komöödia” (Voldemar Panso, 1970), Saja „Pühajärv” (Grigori Kromanov, 1971), Tšehhovi „Ivanov” (Maria Knebel, 1971), Bahri „Mees, naine ja kontsert” (Voldemar Panso, 1972), Tammsaare ja Panso „Inimene ja inimene” (Voldemar Panso, 1972), Vetemaa „Õhtusöök viiele” (Grigori Kromanov, 1972), Tšehhovi „Kolm õde” (Adolf Šapiro, 1973), Becketti „Krappi viimane lint”, Gogoli „Hullumeelse päevik” (Mikk Mikiver, 1973), Traadi ja Panso „Tants aurukatla ümber” (Voldemar Panso, 1973), Vampilovi „Möödunud suvel Tšulimskis” (Raivo Trass, 1974), Saluri „Külalised” (Kaarin Raid, 1974), Shakespeare’i „Richard III” (Voldemar Panso, 1974), Strindbergi „Preili Julie” (Raivo Trass, 1975), Tuglase „Popi ja Huhuu” (Merle Karusoo, 1975), Vetemaa „Roosiaed” (Merle Karusoo, 1976), Kaplinski „Neljakuningapäev” (Mikk Mikiver, 1977), Podskalský „Noore daami külaskäik“ (Ago-Endrik Kerge, 1977), Alegria „Niagaara” (Juhan Viiding, Tõnis Rätsep, 1978) Higginsi, Carriere’i „Harold ja Maude” (Merle Karusoo, 1978), Shakespeare’i „Hamlet” (Mikk Mikiver, 1978), Kitzbergi „Tuulte pöörises” (Mikk Mikiver, 1979), Krossi „Pöördtoolitund” (Mikk Mikiver, 1979), Tolstoi „Elav laip” (Adolf Šapiro, 1980), Kazimiri, Ortotay „Kalevala” (Paavo Liski, 1980), Simoni „Päikesepoisid” (Jüri Järvet, 1981), Kruusvalli „Pilvede värvid” (Mikk Mikiver,1983), Lenzi „Süütute aeg, süüdlaste aeg” (Evald Hermaküla, 1983), Vetemaa „Tuul Olümposelt tuhka tõi” (Evald Hermaküla, 1986), Shakespeare’i „Torm” (Evald Hermaküla, 1986), Kruusvalli „Vaikuse vallamaja” (Mikk Mikiver, 1987), Genet’ „Palkon” (Evald Hermaküla, 1988).
