ajAluGu

Taas iseseisvus

Esimesel võimalusel taastati teatri ajalooline nimi: 1989. aastast alates on see jälle Eesti Draamateater.

1990ndate kiiresti muutuvas ühiskonnas korraldas teatri tegevust üldjuht Margus Allikmaa. Eestis muutus kultuuri ja teatri roll, muutusid vaba aja veetmise võimalused ja harjumused. Teater otsis taas oma kohta, kontakti publikuga, ja taas pöörduti otsustavalt kaasaegsete eesti autorite poole: Priit Pedajase lavastustega algas Madis Kõivu näidendite massiivne saabumine eesti teatrisse, Mati Undi lavastusega algas Andrus Kivirähki pikk viljakas koostöö Draamateatriga. Publiku arvu langedes toodi välja rohkem uusi lavastusi, esietendusi oli mõnel hooajal üle 20 (tavapärase kümmekonna asemel). Innukalt kasutati avanenud võimalust lavastada kaasaegset välisdramaturgiat. Mati Unt lavastas ja dramatiseeris nii Eesti ja maailmaklassikat kui ka vähem tuntud kaasaegset maailmakirjandust. Kujunes väga mitmekesine repertuaar, teatris töötasid kunstiliselt eriilmelised lavastajaid, nagu Mikk Mikiver, Priit Pedajas, Mati Unt, Evald Hermaküla, Juhan Viiding, Merle Karusoo, Ivo Eensalu, Hendrik Toompere, Ain Prosa, Katri Kaasik-Aaslav, Georg Malvius, kujundusi tegid Aime Unt, Vadim Fomitšev, Pille Jänes, Mati Unt, Lilja Blumenfeld, Riina Vanhanen, Ervin Õunapuu jt. Trupiga liitusid Aarne Üksküla, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Kaie Mihkelson, Taavi Eelmaa, Mait Malmsten, Elina Reinold, Ivo Uukkivi, Maria Avdjushko, Tõnu Kark, Sulev Luik, Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Harriet Toompere jt. Kümnendi lõpul olid kunstilisteks juhtideks Priit Pedajas ja Merle Karusoo.

Lavastusi: Becketti „Õnnelikud päevad” (Juhan Viiding ja rühmatöö, 1989), Molière’i „Kodanlasest aadlimees” (Lembit Peterson, 1990), Woodi „Piparkoogimehike” (Ivo Eensalu, 1991), Kõivu „Kokkusaamine” (Priit Pedajas, 1991), Kõivu „Tagasitulek isa juurde” (Priit Pedajas, 1993), Ibseni „Hedda Gabler” (Katri Kaasik-Aaslav, 1993), Aho „Raudtee” (Evald Hermaküla, 1993), O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” (Mikk Mikiver, 1994), Puigi „Ämbliknaise suudlus” (Georg Malvius, 1994), Kõivu „Filosoofipäev” (Priit Pedajas, 1994), Mameti „Oleanna” (Mati Unt, 1995), Ridley „Maailmakõiksuse kiireim kell” (Hendrik Toompere, 1995), Kruusvalli „Hullumeelne professor, tema elukäik” (Mikk Mikiver, 1996), Karusoo „Kured läinud, kurjad ilmad” (Merle Karusoo, 1997), Albee „Kolm pikka naist” (Priit Pedajas, 1997), Dickensi ja Edgari „Nicholas Nickleby elu ja seiklused“ (Georg Malvius 1997), Lindgreni ja Pedajase „Mao tee kalju peal” (Priit Pedajas, 1998), Hwangi „M Butterfly” (Mati Unt, 1998), Reza „Kunst” (Hendrik Toompere, 1998), Shakespeare’i „Kuningas Richard Kolmanda tragöödia” (Mati Unt, 1998), Karusoo „Küüdipoisid” (Merle Karusoo, 1998), Widmeri „Topp Dogs” (Ain Prosa, 1999).

Taas iseseisvus

Esimesel võimalusel taastati teatri ajalooline nimi: 1989. aastast alates on see jälle Eesti Draamateater.

1990ndate kiiresti muutuvas ühiskonnas korraldas teatri tegevust üldjuht Margus Allikmaa. Eestis muutus kultuuri ja teatri roll, muutusid vaba aja veetmise võimalused ja harjumused. Teater otsis taas oma kohta, kontakti publikuga, ja taas pöörduti otsustavalt kaasaegsete eesti autorite poole: Priit Pedajase lavastustega algas Madis Kõivu näidendite massiivne saabumine eesti teatrisse, Mati Undi lavastusega algas Andrus Kivirähki pikk viljakas koostöö Draamateatriga. Publiku arvu langedes toodi välja rohkem uusi lavastusi, esietendusi oli mõnel hooajal üle 20 (tavapärase kümmekonna asemel). Innukalt kasutati avanenud võimalust lavastada kaasaegset välisdramaturgiat. Mati Unt lavastas ja dramatiseeris nii Eesti ja maailmaklassikat kui ka vähem tuntud kaasaegset maailmakirjandust. Kujunes väga mitmekesine repertuaar, teatris töötasid kunstiliselt eriilmelised lavastajaid, nagu Mikk Mikiver, Priit Pedajas, Mati Unt, Evald Hermaküla, Juhan Viiding, Merle Karusoo, Ivo Eensalu, Hendrik Toompere, Ain Prosa, Katri Kaasik-Aaslav, Georg Malvius, kujundusi tegid Aime Unt, Vadim Fomitšev, Pille Jänes, Mati Unt, Lilja Blumenfeld, Riina Vanhanen, Ervin Õunapuu jt. Trupiga liitusid Aarne Üksküla, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Kaie Mihkelson, Taavi Eelmaa, Mait Malmsten, Elina Reinold, Ivo Uukkivi, Maria Avdjushko, Tõnu Kark, Sulev Luik, Laine Mägi, Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Harriet Toompere jt. Kümnendi lõpul olid kunstilisteks juhtideks Priit Pedajas ja Merle Karusoo.

Lavastusi: Becketti „Õnnelikud päevad” (Juhan Viiding ja rühmatöö, 1989), Molière’i „Kodanlasest aadlimees” (Lembit Peterson, 1990), Woodi „Piparkoogimehike” (Ivo Eensalu, 1991), Kõivu „Kokkusaamine” (Priit Pedajas, 1991), Kõivu „Tagasitulek isa juurde” (Priit Pedajas, 1993), Ibseni „Hedda Gabler” (Katri Kaasik-Aaslav, 1993), Aho „Raudtee” (Evald Hermaküla, 1993), O’Neilli „Pikk päevatee kaob öösse” (Mikk Mikiver, 1994), Puigi „Ämbliknaise suudlus” (Georg Malvius, 1994), Kõivu „Filosoofipäev” (Priit Pedajas, 1994), Mameti „Oleanna” (Mati Unt, 1995), Ridley „Maailmakõiksuse kiireim kell” (Hendrik Toompere, 1995), Kruusvalli „Hullumeelne professor, tema elukäik” (Mikk Mikiver, 1996), Karusoo „Kured läinud, kurjad ilmad” (Merle Karusoo, 1997), Albee „Kolm pikka naist” (Priit Pedajas, 1997), Dickensi ja Edgari „Nicholas Nickleby elu ja seiklused“ (Georg Malvius 1997), Lindgreni ja Pedajase „Mao tee kalju peal” (Priit Pedajas, 1998), Hwangi „M Butterfly” (Mati Unt, 1998), Reza „Kunst” (Hendrik Toompere, 1998), Shakespeare’i „Kuningas Richard Kolmanda tragöödia” (Mati Unt, 1998), Karusoo „Küüdipoisid” (Merle Karusoo, 1998), Widmeri „Topp Dogs” (Ain Prosa, 1999).