ajAluGu

Tänapäev

1999–2018 oli Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas, 2018. aastast on teatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr. Alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja. Lavastanud on Priit Pedajas, Mikk Mikiver, Mati Unt, Merle Karusoo, Ingo Normet, Hendrik Toompere, Ain Prosa, Roman Baskin, Ingomar Vihmar, Tiit Ojasoo, Uku Uusberg, Hendrik Toompere jr, Kertu Moppel jt, kunstnikena partneriteks Pille Jänes, Ene-Liis Semper, Lilja Blumenfeld, Aime Unt, Riina Degtjarenko, Mare Raidma, Ervin Õunapuu, Arthur Arula, Laura Pählapuu, Kristjan Suits jt.

Uuel aastatuhandel värskendati teatrihoonet: ehitati uus, moodsa lavatehnikaga lava, publikupoolel toodi esile hoone juugendlik ilu, puhastati klombitud paest välisseinad ja pandi uus katus, täielikult renoveeriti lavatagused tööruumid, linnaäärses eraldi hoones said töökojad ja laod tänapäevased töötingimused. 2004. a avati endises maalitöökojas 70-kohaline Maalisaal. Maja 100. sünnipäeva tähistati 2010. aastal arhitektidele pühendatud lavastusega (Kivirähki „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”). Lisaks oma maja kolmele saalile on kasutatud mitmeid teisi mängupaiku, nagu Keila-Joa mõis, endine Heliose kino vanalinnas, Käsmu meremuuseum, Viinistu kunstimuuseum, Saku mõis, Laitse Graniitvilla, Keila kultuurimaja jm. Uut algupärast dramaturgiat tutvustatakse uute näidendite avalikul lugemisel, Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid ilmuvad „Näidendiraamatu“ sarjas. Teatril on väga mitmekesine haridusprogramm noortele vaatajatele ja tihe koostöö gümnaasiumide eesti keele ja kirjanduse õpetajatega.

2003. aastal moodustas Eesti riik Sihtasutuse Eesti Draamateater, millele anti üle ajalooline teatrihoone, kus Draamateater on tegutsenud oma algaastaist peale ja mida läbi ajaloopöörete hoolega hoidnud nagu kodu.

Mis tahes ametlikku nime kandes on Eesti Draamateater sisuliselt täitnud rahvusteatri rolli, hoides oma repertuaari keskmes kaasaegset eesti dramaturgiat ja maailmakirjandust ning väärtustades kunstilise ja tehnilise poole ühist professionaalset tööd. Mitmepalgeline, eri põlvkondi siduv hiilgav trupp võimaldab lavastada maailmaklassika suurteoseid. Eri maade tänapäevadramaturgiat vahendavad eesti keelde neid kultuure ja keeli süvitsi tundvad tõlkijad. Pühendunud ja kogenud teostajad on usaldusväärseks kolleegiks erineva kunstnikukäekirjaga stsenograafidele. Vana teatrihoone moodne lavatehnika peab ajaga sammu.

Draamateater on praegu ja on ikka olnud ka parimas mõttes rahva teater: erinevad inimesed leiavad siit oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse. Kõik teatrijuhid on hoolega edendanud lastelavastuste tegemist.

Eesti Draamateater on Eesti suurimaid sõnateatreid. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris üle 20 lavastuse, aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja.

Lavastusi: Krossi „Vend Enrico ja tema piiskop” (Mikk Mikiver, 2000), Frieli „Aristokraadid” (Priit Pedajas, 2000), Kesselringi „Pihlakavein” (Roman Baskin, 2000), Ashmani ja Menkeni „Väike õuduste pood” (Georg Malvius, 2000), García „Kokkade öö” (Hendrik Toompere, 2000), Tammsaare ja Mikiveri „Tagasi Vargamäel” (Mikk Mikiver, 2001),   Kivirähki „Eesti matus” (Priit Pedajas, 2002), Kivirähki „Aabitsa kukk” (Andrus Kivirähk, 2004), Shakespeare’i ja Ojasoo „Julia” (Tiit Ojasoo, 2004), Švartsi „Lumekuninganna” (Ivo Eensalu, 2004), Kivastiku „Savonarola tuleriit” (Hendrik Toompere, 2005), Dorfmani „Surm ja tütarlaps” (Mati Unt, 2005), Schimmelpfennigi „Push up” (Ain Prosa, 2005), Milleri „Müügimehe surm” (Ingo Normet, 2006), Ashilevi „Portselansuits” (Lauri Lagle, 2007), Tuuri „Jõgi voolab läbi linna” (Ingomar Vihmar, 2007), Unduski „Boulgakoff” (Margus Kasterpalu, 2008), Uusbergi „Head ööd, vend!” (Uku Uusberg, 2008), Kõivu „Lõputu kohvijoomine” (Priit Pedajas, 2008), Mazja „Mängud tagahoovis” (Viktor Rõžakov, 2009), Lettsi „Augustikuu” (Priit Pedajas, 2010), Tšehhovi „Kirsiaed” (Hendrik Toompere, 2010), Keräneni „Varastatud oranž jalgratas” (Ingomar Vihmar, 2010), Edgari „Nelipühad” (Mladen Kiselov, 2012), Stoppardi „Utoopia rannik. II osa” (Elmo Nüganen, 2013), Õnnepalu „Vennas” (Aleksander Eelmaa, 2014), Lille ja Piigi „Varesele valu…” (Mari-Liis Lill, Paavo Piik, 2014), Hargla „Wabadusrist” (Hendrik Toompere, 2014), Houellebecqi „Kaart ja territoorium” (Juhan Ulfsak, 2015), Molière’i „Tartuffe” (Lembit Peterson, 2015), Lonka „Laulud halli mere äärest” (Ingomar Vihmar, 2015), Uusbergi „Valgustaja” (Uku Uusberg, 2015), Toompere „Onu Aare” (Hendrik Toompere, 2016), Ivaškevičiuse „Väljaheitmine” (Hendrik Toompere jr, 2016), Bergmani „Saraband” (Peeter Raudsepp, 2017), Tšehhovi „Ivanov” (Uku Uusberg, 2017), Kivirähki „Isamaa pääsukesed” (Priit Pedajas, 2018), Käiti ja Pihla „Lohe needus” (Kersti Heinloo, 2018), Hnathi „Nukumaja, osa 2”, (Mehis Pihla, 2019), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” (Priit Pedajas, 2019), Aareleidi „Linnade põletamine” (Priit Pedajas, 2019), Unduski „Suur Siberimaa” (Hendrik Toompere, 2020), Massini „Lehman Brothers” (Hendrik Toompere jr, 2020), Shakespeare’i „Macbeth” (koostöös ERSO, Eesti Kontserdiga; Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, 2023).

Tänapäev

1999–2018 oli Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas, 2018. aastast on teatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr. Alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja. Lavastanud on Priit Pedajas, Mikk Mikiver, Mati Unt, Merle Karusoo, Ingo Normet, Hendrik Toompere, Ain Prosa, Roman Baskin, Ingomar Vihmar, Tiit Ojasoo, Uku Uusberg, Hendrik Toompere jr, Kertu Moppel jt, kunstnikena partneriteks Pille Jänes, Ene-Liis Semper, Lilja Blumenfeld, Aime Unt, Riina Degtjarenko, Mare Raidma, Ervin Õunapuu, Arthur Arula, Laura Pählapuu, Kristjan Suits jt.

Uuel aastatuhandel värskendati teatrihoonet: ehitati uus, moodsa lavatehnikaga lava, publikupoolel toodi esile hoone juugendlik ilu, puhastati klombitud paest välisseinad ja pandi uus katus, täielikult renoveeriti lavatagused tööruumid, linnaäärses eraldi hoones said töökojad ja laod tänapäevased töötingimused. 2004. a avati endises maalitöökojas 70-kohaline Maalisaal. Maja 100. sünnipäeva tähistati 2010. aastal arhitektidele pühendatud lavastusega (Kivirähki „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…”). Lisaks oma maja kolmele saalile on kasutatud mitmeid teisi mängupaiku, nagu Keila-Joa mõis, endine Heliose kino vanalinnas, Käsmu meremuuseum, Viinistu kunstimuuseum, Saku mõis, Laitse Graniitvilla, Keila kultuurimaja jm. Uut algupärast dramaturgiat tutvustatakse uute näidendite avalikul lugemisel, Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid ilmuvad „Näidendiraamatu“ sarjas. Teatril on väga mitmekesine haridusprogramm noortele vaatajatele ja tihe koostöö gümnaasiumide eesti keele ja kirjanduse õpetajatega.

2003. aastal moodustas Eesti riik Sihtasutuse Eesti Draamateater, millele anti üle ajalooline teatrihoone, kus Draamateater on tegutsenud oma algaastaist peale ja mida läbi ajaloopöörete hoolega hoidnud nagu kodu.

Mis tahes ametlikku nime kandes on Eesti Draamateater sisuliselt täitnud rahvusteatri rolli, hoides oma repertuaari keskmes kaasaegset eesti dramaturgiat ja maailmakirjandust ning väärtustades kunstilise ja tehnilise poole ühist professionaalset tööd. Mitmepalgeline, eri põlvkondi siduv hiilgav trupp võimaldab lavastada maailmaklassika suurteoseid. Eri maade tänapäevadramaturgiat vahendavad eesti keelde neid kultuure ja keeli süvitsi tundvad tõlkijad. Pühendunud ja kogenud teostajad on usaldusväärseks kolleegiks erineva kunstnikukäekirjaga stsenograafidele. Vana teatrihoone moodne lavatehnika peab ajaga sammu.

Draamateater on praegu ja on ikka olnud ka parimas mõttes rahva teater: erinevad inimesed leiavad siit oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse. Kõik teatrijuhid on hoolega edendanud lastelavastuste tegemist.

Eesti Draamateater on Eesti suurimaid sõnateatreid. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris üle 20 lavastuse, aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja.

Lavastusi: Krossi „Vend Enrico ja tema piiskop” (Mikk Mikiver, 2000), Frieli „Aristokraadid” (Priit Pedajas, 2000), Kesselringi „Pihlakavein” (Roman Baskin, 2000), Ashmani ja Menkeni „Väike õuduste pood” (Georg Malvius, 2000), García „Kokkade öö” (Hendrik Toompere, 2000), Tammsaare ja Mikiveri „Tagasi Vargamäel” (Mikk Mikiver, 2001),   Kivirähki „Eesti matus” (Priit Pedajas, 2002), Kivirähki „Aabitsa kukk” (Andrus Kivirähk, 2004), Shakespeare’i ja Ojasoo „Julia” (Tiit Ojasoo, 2004), Švartsi „Lumekuninganna” (Ivo Eensalu, 2004), Kivastiku „Savonarola tuleriit” (Hendrik Toompere, 2005), Dorfmani „Surm ja tütarlaps” (Mati Unt, 2005), Schimmelpfennigi „Push up” (Ain Prosa, 2005), Milleri „Müügimehe surm” (Ingo Normet, 2006), Ashilevi „Portselansuits” (Lauri Lagle, 2007), Tuuri „Jõgi voolab läbi linna” (Ingomar Vihmar, 2007), Unduski „Boulgakoff” (Margus Kasterpalu, 2008), Uusbergi „Head ööd, vend!” (Uku Uusberg, 2008), Kõivu „Lõputu kohvijoomine” (Priit Pedajas, 2008), Mazja „Mängud tagahoovis” (Viktor Rõžakov, 2009), Lettsi „Augustikuu” (Priit Pedajas, 2010), Tšehhovi „Kirsiaed” (Hendrik Toompere, 2010), Keräneni „Varastatud oranž jalgratas” (Ingomar Vihmar, 2010), Edgari „Nelipühad” (Mladen Kiselov, 2012), Stoppardi „Utoopia rannik. II osa” (Elmo Nüganen, 2013), Õnnepalu „Vennas” (Aleksander Eelmaa, 2014), Lille ja Piigi „Varesele valu…” (Mari-Liis Lill, Paavo Piik, 2014), Hargla „Wabadusrist” (Hendrik Toompere, 2014), Houellebecqi „Kaart ja territoorium” (Juhan Ulfsak, 2015), Molière’i „Tartuffe” (Lembit Peterson, 2015), Lonka „Laulud halli mere äärest” (Ingomar Vihmar, 2015), Uusbergi „Valgustaja” (Uku Uusberg, 2015), Toompere „Onu Aare” (Hendrik Toompere, 2016), Ivaškevičiuse „Väljaheitmine” (Hendrik Toompere jr, 2016), Bergmani „Saraband” (Peeter Raudsepp, 2017), Tšehhovi „Ivanov” (Uku Uusberg, 2017), Kivirähki „Isamaa pääsukesed” (Priit Pedajas, 2018), Käiti ja Pihla „Lohe needus” (Kersti Heinloo, 2018), Hnathi „Nukumaja, osa 2”, (Mehis Pihla, 2019), Kõivu ja Lõhmuse „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” (Priit Pedajas, 2019), Aareleidi „Linnade põletamine” (Priit Pedajas, 2019), Unduski „Suur Siberimaa” (Hendrik Toompere, 2020), Massini „Lehman Brothers” (Hendrik Toompere jr, 2020), Shakespeare’i „Macbeth” (koostöös ERSO, Eesti Kontserdiga; Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, 2023).