Päev enne Urmas Vadi autorilavastuse „Millest tekivad triibud?“ esietendust kuulutati välja eriolukord. Publiku kohtumine Eduard Vilde (ja tema alateadvusega) on edasi lükkunud, eelmise nädala ärajäänud etenduste puhul pidas aga Urmas Vadi päevikut.
16.04
Huvitav on see, et ma pole Triipude lavastuse peale paaegu üldse mõelnudki ja see on mu meelest hea märk. Me lavastus sai valmis, päev jäi esietendusest puudu, siis kuulutati eriolukord välja. Veel enne proovist äratulekut joonistasime Vilde verandal Indreku särgile paar verist triipu juurde ja tundus, et kõik on olemas. Ma ei tea, see on vist midagi sarnast, et sul on korvitäis õunu ja kohe neid ära süüa ei jõua, ja siis teed moosi, ja kui vaja, tood keldrist purgi. Jube paine oleks siis, kui kõik oleks jäänud pooleli ja siis aju muudkui ketraks ja ketraks ja ega ta midagi välja ei ketraks, ilmselt üle mõtleks. Aga praegu on hea rahulik, küll tuleb õige hetk, siis teeme paar taastusproovi ja ongi šal-lal-laa. Ja Vildel pole vahet, ta on seda lavastust ehk 155 aastat oodanud, ootab veel veidi. Pealegi on mul selle lavastusega ja Vilde muuseumiga olnud kogu aeg tunne, et selle esikas on siis, kui väljas on mahe ja kerge sügis, kõik on veel roheline, aga õhtul peab juba kampsuni peale panema.
Tavaliselt on see aeg, kui lavastus on välja tulnud, kõige ebameeldivam ja keerukam. Ma ei mõtle selle peale ette, et mis siis pärast esikat saab, mõtled ju ikka konkreetselt lavastuse peale, teed kõik, et see saaks õnnestuda, et sünniks ime. Aga kui on esietendus, siis peale seda tekib auk, vaakum. See on selline vastik ja salakaval tühi ruum, kuhu sa satud. Ilmselt tekib see sellest, et sa oled elu eest pingutanud ja sa loodad sisimas, et nüüd maailm muutub. Aga siis sa saad aru, et ei muutu, ei muutu maailm, ei muutu sa ise ega ka teised inimesed. Kuid sel korral läks kõik kuidagi teistmoodi, mingit vaakumit polnud. Äkki see viirus tuligi sellepärast, et mul poleks seda esikajärgset painet? Võibolla peakski esikad ära jätma ja alustama kohe teise etendusega?
17.04
Viimased päevad on jube tuulised olnud, kas tuul tahab meid kuidagi aidata ja koroonaviirust minema puhuda. Näib nii. Katuseplekid kolisevad nagu harjutaks Arsise koor vanade kastrulite ja pannidega Kimalase lendu. Vaatan aknast välja ja näen, et keset hoovi laperdab üks koormakate, ilmselt mõne naabri oma, aga kelle? Endalegi kuluks üks koormakate ära. Huvitav, kas tuulega aeda toodud asjadega on samuti nagu vanasti kaldale uhutud laevadega, et need kuulusid kohe rannarahvale?
Täna sõime õhtuks riisi. Seda meil on. Tegelt on toitu hetkel nii palju nagu seda enne kunagi pole vist olnud. Selle riisi ostsin vahetult enne Tallinnast äratulekut. Kogu aeg tundus see koroona-asi kuidagi kaugel, viimastel proovinädalatel ma ei vaadanud eriti päevauudiseidki, elasime seal Vilde muuseumis nagu mingis oma mullis. Aga siis kui pearoove tulid vaatama ainult üksikud inimesed, kuigi algul oli mure, et kõiki soovijaid ära mahutada, alles siis jõudis kohale, et midagi veidrat on lahti. Viimases proovis rääkis Inga, et ta käis poes ja seal valitses ilge möll ja hullumaja, kõik ostsid kõike. Õhtul Facebookis nägin pilte inimestest vetsupaberipakkidega. Ja siis hommikul tekkis endal kah mingi hirm. Eelmistel aastatel, kui ema ja isa kasvatasid kartuleid, siis oli meil alati mingi kindel seljatagune, et meil on vähemasti kartuleid, nüüd hiilis kõhedus ligi, meil pole ju mitte midagi! Kas peaks poodi tormama? Reede hommikul Kristo helistas ja rääkis, et eriolukord on välja kuulutatud ja on selge, et esikas jääb ära. Ja ma otsustasin kohe Tartusse tagasi sõita, aga enne veel pidin minema Lasnamäele tennisetrenni (kahest meetrist ei rääkinud siis veel keegi). Spordikeskus oli peaaegu inimtühi, muidu oli riieteruumis ja saunas pusimist, et vene ambaalidega sinna ära mahtuda, nüüd olime treeneriga kahekesi, tennisehall kajas ja kumas kurjakuulutavalt. Peale trenni läksin ostukeskusse, kus on sushi-pood. Mõtlesin, et siin on nüüd minu võimalus, ma ostan riisi. Küsisin, kas riisi on veel, müüja vastas, et on. Palusin viis kilo riisi, aga kohe hakkasin mõtlema, et mul on ikkagi kolm last ja kui ma ostan vaid viis kilo, siis hakkan kindlasti kahetsema ja ma ostsin viisteist kilo riisi. Nii, näljasurma me ei sure, terve eriolukorra aja sööme sushit!
Panin oma kompsud Estonia külalistemajas kokku ja taarusin riisikoorma all Draamateatri kõrvale taksot ootama. Päike paistis nagu polekski eriolukorda, tänaval nägin ka Aleksander Eelmaad ja Uku Uusbergi, kes samuti kuidagi särasid. Eelmaa ütles mulle, et see paus on väga hea, sest praegu on näitlejatel asi siin (koputas näpuga endale vastu otsaesist), aga selle pausiga jõuab siia (näitaks kahe käe harali sõrmedega, kuidas see miski valgub üle kogu keha laiali kuni jalgadeni välja). Ma usun teda, kuidagi hea oli olla. Ja kuidagi sai riisikoti kah autole, ma ei julgenud Uusbergile ja Eelmaale öelda, mis mul kotis on. Vilde-jalderi pudruhelbed!
18.04
Täna natuke mõtlesin mitte küll meie lavastuse peale, aga Vilde peale ja nende üliõpilaste peale, kes Tartu ühiselamus pidu pidasid ja viirust jagasid. Ilmselt noor Vilde oleks samamoodi katku ajal pidu pidanud. Aga vana Vilde ilmselt oleks kohe Jüri Ratase korraldustele allunud ja kodus olnud. Ühelt poolt olekski Vilde kuulunudki riskigruppi ja ma ise kahtlustan, et ta oli ka hüpohondrik. Mõelda kõigile neile haigustele, mille üle ta kurdab! Covid-19 oleks ta naksti kätte saanud. Kodusolemine ja isolatsioon oleks Vildele sobinud, siis oleks ta saanud rahus kirjutada, ei mingit poliitikat, ei mingeid ülearuseid naisi. See oleks tal elu lõpus, kus ta oma noore kauni armukese Raheliga suhtles, olnud hea ettekääne, miks ta ei saa tema juurde tulla, kohtuda ega ka kirju postkasti viia.
Mulle tundubki, et Vilde vajaski ehk Rahelit kui mõtet, kui muusat, kes hoiaks ja silitaks tema vana ja tarka pead. Koroona olukord oleks selle mõtte Vildele alles jätnud ilma nõudliku ja piinava reaalsuseta, sest Rahel tahtis Vildet koos kõigega ja see ei sobinud jälle Vildele. Inimeste tunde- ja hingeelu on ikka jube keeruline, karantiin oleks siin ulatanud oma abistava käe.