28. märtsil pidi esietenduma Mari-Liis Lille uus dokumentaallavastus „Esimene armastus“. Eriolukorra tõttu lükkus esietendus edasi, ja nüüd tuleb trupil leida uusi lahendusi, kuidas kollektiivset kunsti koduseinte vahel edasi hoida. Trupp peab päevikut. Otsa teeb lahti lavastaja Mari-Liis Lill.
Esimene päev – 16.03
See on nüüd ametlik – kuigi näitleja puudumist on traditsiooniliselt vabandanud ainult surm, siis tuleb välja, et tänasel päeval on ka eriolukord täitsa piisav põhjus. Kui esialgu jäid ära kõik etendused, aga proovi tehti edasi, sest teab-mis-suured rahvakogunemised need ei olnud ja füüsilise kontakti viisime miinimumini (mis on küllaltki keeruline tüki puhul, mis räägib esimesest armastusest ja sisaldab lugematul hulgal teineteise kallistamist, musitamist ja käe hoidmist), siis arvestades ühiskondlikke olusid, oli igati mõistlik, et kui juba karantiin, siis ikkagi päriselt, 24/7 ja vähemalt 2 nädalat.
Nii et homme hommikul ärkavad kõik oma kodudes, söövad rahulikus tempos oma hommikusööki ja…võtavad vaba päeva. “Esimese armastuse” esietendus toimub praeguste plaanide järgi 1. mail. Töörahvapüha, selline huvitava tähendusega päev, töörahval lubatakse ehk jälle tööle tulla. Millal taas proovi teeme, ei tea. Igaüks proovib seni omas kodus ja kui kokku saame, siis selgub, mida keegi on proovinud. Ja ega see ei olegi päeva lõpuks kõige olulisem küsimus. Kõige olulisem küsimus on, et kas ma tegin täna kõik, mis minu võimuses, et keegi minu hooletuse tõttu oma elu ei kaotaks. Kas ma tegin?
Teine päev – 17.03
Esialgu on maad võtmas vältimistaktika. Kui olukord on keeruline ja tekitab ärevust, siis on kõige lihtsam sellest mööda vaadata. Olen õppinud lapsega koos vene keelt, testinud oma peastarvutamise kiirust, omandanud läti rahvalaulu (koos rütmi plaksutamisega) ja avanud liikumistunni “advendikalendrit”, kus iga numbri alt avaneb üllatuslikult mõni tantsuvideo, millega kaasa tantsida (ma ei mäleta, kas meil on ka koolis nii lõbus?).
Tekstiraamatut ei ole avanud. Vahepeal mängin peas mõningaid stseene läbi ja testin paari uut mõtet. Kujuteldavate näitlejatega toimivad päris hästi. Kujuteldavate näitlejatega või kujuteldamatute näitlejatega? Kuidas see lugu oligi, et teatriklassi tundi tuli õpilane, kes vabandas, et ta ei ole jõudnud seda etüüdi kujuteldamatute esemetega veel teha. Ma ei ole jõudnud seda lavastust veel kujuteldamatute osalejatega teha.
Saatsin trupile kirja ja tegin ettepaneku kohtuda korra lugemisproovi korras virtuaalmaailmas. Koosolekuid ju nii peetakse, isegi jalkatrenne tehakse, miks siis mitte ka teatriproove? Noh, mõned põhjused on, miks mitte, aga neil päevil on tähtis hoida avatud meelt.
Kolmas päev – 18.03
Naudin oma koduõpetajaametit. Kas te teadsite, et kui kasta lõngajupp vesivärvi sisse ja asetada ussikujuliselt paberile, murda see paber pooleks ja tõmmata niit paberi vahelt aeglaselt välja, siis tekivad sinna imeilusad muinasjutumaailma pildid? Vahepeal kuulan Veiko lavastuse jaoks tehtud muusikat ja tantsin lastega. Siis jalutan vihmahalli metsa vahel vankriga ja kalkuleerin vaimusilma ees, kui tihti peaks sotsiaalmeediastseenis neid piikse näitlejate teksti vahele laskma. Mõlemat pidi tundub tehtav.
Loen uudiseid. Teen kõnesid. Kõik on siiani ümberringi enam-vähem terved. Aga kuna me enam inimesi väljaspool riskigruppi ei testi, siis täpselt ei tea, kui terved. Mis siis saaks, kui me teaks, kui palju nakatunuid päriselt on? Äkki me päriselt püsiks kodus? Lähen ajutistelt kaasa infooperatsioonidega – kas tõesti peaks enne nelja poes ära käima?
Olen palju värskes õhus. Hoian distantsi. Olen kogu aeg kodus. Seal ei hoia distantsi. Ja kuigi kogu aeg on metsik mürgel, siis olen väga tänulik selle aja eest.
Mari-Liis Lill