Lavastuse „Esimene armastus“ kunstnik Nele Sooväli jäädvustas hetki oma kodusest režiimist.
17. märts
On eriolukorra viies päev. Teisipäev. Eile oleks pidanud olema teatris tehniline proov ning täna kostüümidega läbimäng. Esmaspäeva hommikul toimus aga teatris uus koosolek ja otsus, et tööd ei toimu kuni 30. märtsini. Haigestunute hulga kasvu arvestades väga õige otsus. Juba pühapäeval tundus, et nii oleks kõige parem.
Nüüd olen olnud teist päeva kodus. Kuna kujunduse ja kostüümide vaatenurgast on asjad seal maal, et tuleb veel leida mõned kostüümid poodidest ja ühe kleidi tarbeks kangast, siis sõltub minu töö sellest, millal on poed avatud ja turvaline ringi liikuda. Kodus on veel lavakujundusse lisamiseks mõeldud harjavarred ja lehed, mida on hea karantiini ajal valmistada.
Eile viisin läbi esimese Pollock Stuudio kunstitunni Facebooki live-video vahendusel. See tund oleks pidanud toimuma õpilastega minu kodu stuudios nagu tavaliselt, kuid sel korral toimus Pollocki erisaade hoopis video vahendusel. Täna kavandan uut osa, paremini kui eile.
Õppisin kitarril uue laulu ja harjutan seda. Maalisin lõpuni ühe tellimustöö. Koristasin toa, komplekteerisin riided, mida enam ei kanna, et edasi müüa või annetada. Tegin just šokolaadikooki. Meeleolu rõõmus, lõdvestunud ja rahulik.
18. märts
Eriolukorra kuues päev. Hommikul tundsin, et enam ei jaksa kodus aega veeta, asusin seiklusele „Ninja“. Vihma sadas. Ekslesin mööda Veerenni tänavat ning jõudsin Siselinna kalmistu vene inimeste surnuaiavärava juurde. Astusin sisse ja jalutasin läbi surnuaia, pidades samal ajal koroonateemalist telefonikõne Inglismaal elava sõbraga. Seigeldes jõudsin kogemata surnuaia eestlaste poolsesse tiiba ja tundsin ära värava, kus olin varem olnud. Seisatasin ja taipasin, et siit vasakul kümne sammu kaugusel on mu vanaema haud. Selline ootamatu kohtumine.
Sealt liikusin edasi Kalevi Staadioni parki ja edasi läbi linna koju. Valisin kõik sellised rajad, kus enne kunagi käinud ei olnud. Põnevus ja uudishimu sees. Nagu Ninjal. Tänavad olid tühjad. Käisin ka poes, kus oli päris mitu inimest ning koroonaoht kõige suurem. Ostsin korvitäie süüa. Nüüd on toiduvarud taas olemas.
Kodus panin end uuesti proovile ja viisin läbi järgmise Pollock Stuudio Facebook live kunstitunni. See oli hirmus, tegin taas palju vigu, mida järgmisel korral parandada. Õhtul vaatasin lõpuni oma seriaali sarimõrvarist.
Meeleolu on koguaeg väga rahulik ja rõõmus.
19. märts
Eriolukorra seitsmes päev. Täna tunnen end ideedest pungil. Kõik tegevused, mis on pandud ootele, nõuavad tegemist, sest vabandusi ei ole. Aga põnevat informatsiooni ja soovitusi tuleb karantiinirahva poolt aina juurde. Püüan struktureerida mõtteid ja tegeleda prioriteetide paika sättimisega.
Täna jõudsin ära vaadata Margaret Atwoodi ja Iris Apfeli dokumentaali, alustada uue raamatu lugemisega, teha kevade alguse puhul ühe väikese vesivärvimaali ja käia pikemal ringil jalutamas, eesmärgiga jõuda Humana Vintage poodi lavastuse tarbeks kostüüme uudistama. Puhus jäine tuul ja tänavatel oli näha üksikuid vanainimesi ja mõningaid teismelisi – ruladega ja ilma ruladeta. Liikusin käed steriilselt taskus Balti Jaama suunas kuni jõudsin Burger Boxini ja juhtumisi Boxi uksel koha omanikku Kaidot kohtasin. Palusin ka karbi Kimchi friikaid ning läks õnneks ja sain oma tellimuse steriilsete Wolti tellimuste vahele susatud. Friikad paremas käes, jõudsin teismelistest pungil Humanasse kostüüme valima. Ühe eseme ostsin kaasa. Liikusin ilma käsipuid katsumata trammiga kodu suunas, üks vana mees mängis meeleoluks kannelt.
Kodus lappasin veel veebipoode üksikud kostüümid mõttes. Sõber, kellel sünnipäev, oli juhtumisi minu majast möödumas. Tegi mu majast foto, saatis selle mulle ja lehvitasime läbi akna sünnipäevalehvitust. Vaatasin uudiseid ja „Esimest Stuudiot“, sõin ananassi. Homme ehitan lavakujunduse puud valmis.
Meeleolu on rõõmus, reibas ja rahulik. Mulle tundub, et miski siin maailmas on paika loksumas ja tulevik hele.