Marian Heinat „Esimese armastuse“ trupist jätkab eriolukorra päevikuga: „Oleme vist ikkagi nii programmeeritud – läheme hoogu, kui kell saab seitse ja läheme närvi enne esikat. Mõtlen, kuidas tänane õhtu oleks olnud.“
28.märts, laupäev
Täna õhtul peaks meil olema esietendus. Eile saatis Christopher mulle kontrolletenduse-teemalise nalja, aga täna on tõesti teistmoodi tunne. Oleme vist ikkagi nii programmeeritud – läheme hoogu, kui kell saab seitse ja läheme närvi enne esikat. Mõtlen, kuidas tänane õhtu oleks olnud. Kas „tükk oleks valmis saanud“? Kas oleksime elevil-närvis või mures-närvis? Kas me lööksime põlvega kuradile või seisaksime ringis ja vaataksime silma? Kas kostüüme jõuab vahetada? Kas need mahuvad me tantsudest higistele kehadele? Kas kõik läheb nii, nagu oli plaanitud või läheb veel paremini? Kas sammud on meeles? Kas tõsted tulevad välja? Kas naljad tulevad välja? Kas mõte tuleb välja? Kas Mari-Liis on rahul? Kas ta pühib silmi? Kas inimesed saalis mõtlevad oma esimestele? Kas nad tunnevad midagi ära? Kas see pole alati ühtemoodi?
Vean murutraktori käruga oksi lõkkesse ja mõtlen kõigile esimestele armastajatele, kes just praegu peaks käima kinos ja loomaaias ja kohvikus ja musitama külma tuule käes ja kohtuma igal õhtul, aga kes peavad kodus istuma. Teie terviseks!
29.märts, pühapäev
Täna on pohmell. Esikapidu oli küll alkoholita, aga tänasega olen olnud kaks nädalat karantiinis ja see aeg on olnud ootamatult pikk. Mitte tüdimuse mõttes, vaid väga palju olen jõudnud teha, päevad on nii pikad. Mul on vedanud, et saan olla maal, olla iga päev metsas, olla aias. Esimesel nädalal oli see justkui puhkuse algus ja entusiasm oli laes. Täna on hingetõmbehetk ja küsimus: kas nii jääbki? Mõtted on hajevil, proovin kirjutada tekstiraamatute esimeste versioonide märkusi ümber viimasesse raamatusse. See kõik tundub juba nii kauge. Esimest korda kardan, et meie lavastus läheb hapuks enne, kui jõuame ta valmis teha.
Telefon tuletab mulle meelde, et täna kell 16.00 pean olema Vanemuises „Beatrice’i“ mängimas.
Tänu sellele blogile tunnen end süüdi, et lavastusega eriti ei tegele. Tegelen KÕIGE MUUGA ja lavastus mängib ise kaasa. Vean oksi ja veeretan palke („ma ei kujuta sind ette metsatööl“) ja õmblen kahest katkisest tekikotist ühe terve („aga anda on linu“) ja korjan pesu kokku (Karl!). Kinnitan endale, et nii võib ka.
Pean sõpradega videokõne, naerame nagu pöörased. Süda.
31.märts, teisipäev
Juba aastaid on olnud teemaks näitlejate ületootmine meie riigis. Et kaks kooli ja kõigile ei jagu ja paljud jäävad töötuks. Praegu on kõik Eesti näitlejad töötud.
Ja ma tahaks öelda, et see ei ole nii suur probleem, aga ma ei või seda öelda, sest ma töötan riigiteatris ja mul on täna palgapäev. Ometi. Ma armastan oma tööd, aga ma saan selleta elada. Mõnda aega. Ja ma tean, et teised saavad elada minu tööta. Mul on lihtne – teatrid pandi kinni ja polegi kuhugi minna. Täna pidid algama meie suvelavastuse proovid. Selle asemel olen metsas, jalutan ja õitsen, loen, puhkan, kogun mõtteid, värvin seinu, kütan ahju. Sain oma suvepuhkuse varem kätte. Kodus olemine ei ole karistus.
Mu tädi paneb Prismas kaupa välja. Poode ei pandud kinni. Ma tahan ka homme piimaga kohvi.
Tegin annetuse Kuressaare haiglale. Mõtlen meditsiinitöötajatele. Kaua nemad vastu peavad? Millal neil puhkus tuleb?
PS. Mõtlen, kuidas aastate pärast saavad lapsed oma isadelt küsida: „Miks sind juures ei olnud, kui mina sündisin?“. „Ei lubatud.“