Elmo Nüganen toob lavale Stanisław Lemi psühholoogilise ulmeromaani „Solaris“.
Lemi romaani tegevus toimub millalgi tulevikus, kaugel planeedil nimega Solaris, kus Maalt tulnud teadlased kohtuvad kummaliste nähtustega. Esmapilgul võiks öelda, et see on väga ebatüüpiline teatrimaterjal.
Kontekst, kuhu autor Lem oma tegelased paneb, on tõesti orbitaaljaam kuskil kosmose avarustes, aga tema põhifookus on inimene – ta uurib eelkõige inimest ja tema sees toimuvat. Kohtudes täiesti teistlaadi eluvormiga, muutuvad paljud inimese omadused, arusaamad ja mõttemustrid nähtavaks. Nad ei ole enam iseenesestmõistetavad, ainumõeldavad. Kui me kohtume „võõraga“, siis näeme ka ennast justkui kõrvalt ja avaneb pilk enda sisekosmosesse.
Tsiteerides meie lavastuse teksti: „Me suundume kosmosesse kõigeks ettevalmistatult: üksilduseks, võitluseks, kannatusteks ja surmaks. Me ei räägi sellest, aga me arvame, et oleme erilised, sest oleme väljavalitud. Aga tegelikult saabusime siia sellistena, nagu me oleme…“. See on kõige ehedam endasse vaatamise lugu. Tekib küsimus, kas me inimesena või inimkonnana tervikuna oleme üldse valmis kohtuma teistsugusega.
Need hetked inimkonna ajaloos, kus on toimunud kohtumised teistsugusega, on üldjuhul üsna veriselt lõppenud.
Ma arvan, et iga inimene oma peas arvab, et tema suudab ja soovib õppida teistelt inimestelt, rahvustelt, rassidelt, tsivilisatsioonidelt, mis neil on väärtuslikku, ning jagada neile seda, mis omakorda meis on väärtuslikku. See on ka paarisuhtes nii. Kui aga veidi kriitilisemalt vaadata, siis päris nii see pole.
Millest meil kõik need arusaamatused elukaaslase, üleaedsega, kui me oleme nii altid kõike teistsugust vastu võtma? See paneb paratamatult mõtlema, et tegelikult me otsime ikka endasarnast, endale harjumuslikku, isegi peeglit. Me ei tea, mida teistsugusega peale hakata ja see hirmutab. Suhtlemine teistsugusega eeldab, et me peame ka ise muutuma hakkama, ja enese muutmine on inimesele kõige keerulisem ülesanne.
Millal sul see äratundmishetk oli, et „Solarist“ võiks lavastada?
Ma arvan, et see oli aastat viis-kuus tagasi. Siis oli esimene kord, kui ma sellest Kristjan Suitsule rääkisin. Ja paarile näitlejale, keda kahjuks siin trupis ei ole, sest nad ei tööta Draamateatris.
Aga sinu esimene kokkupuude selle materjaliga – kas lugesid enne Lemi romaani või vaatasid Tarkovski filmi?
Esimesena nägin ikka Tarkovski filmi. Lemi nime teadsin, kuid „Solarist“ lugenud polnud. Mulle meeldis see film, meeldib siiamaani. Pärast romaani lugemist ütleksin aga, et Lem ise ei räägi päris sellest, millest räägib film. On ju teada, et nad läksid Tarkovskiga omavahel raksugi.
Tarkovski oli siis noor, mõned väga edukad filmid juba teinud. Lem kui Ida-Euroopa kuulsaim ulmekirjanik kutsuti Moskvasse lugejatega kohtuma. Selle raames korraldaski üks filmiprodutsent, Tarkovski sõber, meeste kohtumise. Tarkovski oli juba alustanud tööd „Solarise“ stsenaariumi kallal ja tahtis väga Lemiga rääkida. Too produtsent on hiljem öelnud, et juba esimesest hetkest oli aru saada, et sellest vestlusest ei tule midagi välja. Probleem oli selles, et Tarkovski hakkas kohe rääkima oma geniaalsest stsenaariumist ja nendest stseenidest, mille ta kuulsa kirjaniku teosele ise juurde oli kirjutanud, ja soovis muidugi Lemi käest kiitust. Seda ta ei saanud. Lem lubas selle filmi teha nii, nagu Tarkovski tahtis, aga ei soovinud ise selle filmiga midagi tegemist teha. Lem ütleski, et tema kirjutas oma teose täiesti teisest asjast kui see, millest kõneleb Tarkovski film. Lem vaatas filmi väidetavalt ära alles paar aastat peale esilinastust, siis, kui see jõudis Poola televisiooni. Ja siis suutis ka vaadata ainult esimese poole.
Milles Lemi etteheide Tarkovskile täpsemalt seisnes?
Ta on ise seda hiljem intervjuudes kommenteerinud. Seal on kaks momenti. Tema esimene etteheide oli see, et Tarkovski võttis tema loo ja tegi sellest „Kuritöö ja karistuse“. Kris Kelvin on nagu Raskolnikov, kes õigeusu kaanonite kohaselt kahetseb oma pärispattu. Pärast kohtumist millegi suuremaga tuleb ta kosmosest tagasi, langeb „isa“ ette põlvili maha ja palub kõigi pattude eest andeks. Ta on jõudnud mõistmisele, et pole mõtet toppida oma nina mingitesse kõrgematesse sfääridesse, vaid tuleks ikka esmalt oma rohtaeda korras hoida. Kahtlemata võib „Solarise“ lugu ka niimoodi käsitleda. Aga mulle tundub, eriti kui vaadata Lemi teose lõppu, on Tarkovski versiooni moraal risti vastupidine Lemi omale.
Siit tulebki see teine moment, mis Lemi häiris. Poola keeles ehk originaalis on Solarise planeet naissoost. See oli Lemile väga oluline. Vene keelde tõlgiti see aga nii, et ta oli meessoost. See võib tunduda justkui väikese detailina, aga ometi on siin oluline vahe. Lemi versioonis võib kahe planeedi, Maa ja Solarise kontaktist sündida midagi uut. Solarise planeet kui naisalge loob kogu aeg uusi eluvorme, eriti siis, kui tal on kokkupuude millegi uuega. Ta on valmis sünnitama uut elu. Kohtumisel Maalt tulnud esindajatega on tohutu potentsiaal. Küsimus on, kas seda osatakse või soovitakse näha.
Minu arvates Lemi romaan kutsub üles looma neid uusi kontakte, et saaks sündida midagi veel suuremat. Ja et me ei loobuks sellest püüdlusest isegi siis, kui esimese korraga kontakt ei õnnestu. Lemi versioonis tema peategelane Kris Kelvin ei naase Maale, vaid jääb Solarise planeedile. Romaani viimane lause on minu arvates väga kõnekas: „Ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede aeg pole veel möödas.“ Ta jäi sinna millegi uue ootuses. Lem lõpetab oma teose väga lootusrikkalt. Et meil võiks olla julgust mingiks uueks arenguks, uueks kokkupuuteks.
Isegi, kui see ime on „halastamatu“?
Mina tõlgendaks seda nii, et näiteks – inimese sünd on kahtlemata ime. Kuid inimene sureb ka paratamatult ära. Teinekord väga vara. Ja see on halastamatu. Ime ei ole ainult plussmärgiline nähtus. Tihtipeale on seal mõlemad pooled koos. Kas me peaks seetõttu imedest loobuma, neid vältima, võib-olla isegi nende vastu võitlema? See on ju lõputu imede jada, et planeedil Maa on tekkinud elu ja see on arenenud selliselt, et me saame nüüd istuda siin laua taga ja arutleda teatriteemadel. Selle protsessi käigus on juhtunud väga palju halastamatut, ometi ei muuda see imet olematuks.
Kui sa oled romaane lavale toonud, siis sa oled need ise dramatiseerinud ja väga õnnestunult. Ma eeldan, et sulle meeldib dramatiseerida?
Meeldib, kuigi seekord oli raskem kui tavaliselt. Ei teagi, mis põhjusel. Võib-olla oli vahel pikem paus. „Surnud hinged“ oli viimane. Võib-olla ealised iseärasused. Võib-olla materjali vastupanu. Aga isegi raskuse ja keerukuse kiuste meeldis mulle seda teha. Lavaaeg ja -ruum on palju piiratum kui romaanis. See sunnib paratamatult kasutama mingeid võtteid, mida sa varem pole teinud. Sa pead midagi uut ise välja nuputama. Sellel on oma võlu, sa võid jõuda mingisuguse huvitava lahenduseni, vormini või
teemaarenduseni, milleni muidu ei jõuaks.
Nii et dramatiseerides sa paralleelselt ka lavastad?
Jah, muidugi. Nii on hea kirjutada, kui mõtled kõik juba lavareaalsusesse. Kui ma kirjutamise hetkel teaksin ka täpset lavakujundust, siis oleks veelgi lihtsam. Kas see ka tulemuslikum on, seda ma ei tea, sest jällegi – kui keset lavastusprotsessi lisandub kujundus, osutab see teatavat vastupanu, ja sellest saab sündida midagi uut, mille peale varem poleks tulnud. Selle pärast ongi kõige keerulisem lavastada tühjal laval – seal ei ole midagi, mis vastupanu osutab: ainult tühjus ja sinu enda piiratud kujutlusvõime.
Sul on meeskonnas kostüümikunstnik ja valguskunstnik Lätist (Kristīne Pasternaka ja Oskars Pauliņš). Kuidas sa nendeni oled jõudnud?
Nendega ma tutvusin Andris Freibergsi ja Adolf Šapiro kaudu. Mulle tundub, et kui teisest kultuuriruumist inimesi kaasata, toob see kaasa veel ühe põneva uue nurga, veidi teise vaatepunkti. Isegi kui see kolleeg on nii lähedalt nagu Lätist, on tema kogemus, kool ja kultuurikontekst veidi teine, harjumused veidi teised, ja see alati rikastab. Eriti praegu, kus koroonast alates on maailm aina enam sulgunud. Nii lavastajad, näitlejad kui kõik teised liiguvad vähem. Välismaal enda proovile panek on tegelikult kõigile osapooltele kasulik. Tekib paratamatult võrdlus, teatav peegeldus, et kus me ise oma harjumustega asume. See paneb pingutama.
Tundub, et sa oled oma tegemistega faasis, kus sulle meeldib võtta vastu uusi väljakutseid ja teha midagi, mida sa varem pole teinud. Sa oled lavastanud oopereid, tegelesid pikalt „Apteeker Melchiori“ projektiga, „Solaris“ asetuks justkui samasse ritta.
Ma saan aru, mis sa mõtled, ja täpselt nii ongi. Ma arvan, et see on midagi, mida me kunstnikena peamegi tegema – peame ennast panema olukordadesse, kus me ei ole veel varem olnud, katsetama midagi uut.
Toome metafooriks seenelkäimise. Kui inimene läheb elus esimest korda seenele, siis teda veab sinna mingi tung ja uudishimu, ta ei oska isegi karta, et miski võiks valesti minna. Aga kui sa juba kolmekümnendat korda lähed, siis sa juba tead, mis sind ees ootab. See on turvaline, aga tekib küsimus: „miks ma teen midagi, mida ma olen juba teinud.“ See on see teatav keskeakriisi moment. Muidugi võib seada ka endale ekstreemse ülesande: minna südatalvel suveriietes metsa ja tulla tagasi korvitäie seentega. Aga kui see tehtud – kuhu edasi?
Ma ei ole kunagi varem midagi sellist lavastanud nagu „Solaris“. Ma ei tea, kuidas see täpselt käib või kuidas see saalis mõjuma hakkab. Ma pean ütlema, et see on üsna ebamugav koht, kuhu end inimesena panna, risk on suur, ja minu eas sa juba tajud neid riske, aga võita on palju rohkem kui kaotada.
See kõik kõlab kokku Lemi tekstiga – kohtumine „võõraga“, millest võib sündida midagi uut, mingi uus „halastamatu ime“?
Ongi kokkuvõte olemas.
Intervjueeris Mehis Pihla
Lavastusest lähemalt →