Eesti Draamateatri repertuaari selgroog on alati olnud eesti algupärand – olgu lavastuse aluseks siis näidend, proosateose dramatiseering, dokumentaalne aines või trupi ühisloome. Draamateatris esmalavastatud algupäraseid näidendeid oleme alates 2005. aastast ka raamatuna välja andnud. Küsisime headelt teatri- ja kirjandusetundjatelt, millist näidendit nad Näidendiraamatu sarjast soovitaksid lugeda!
MEHIS PIHLA „ÜKSKORD LIIBANONIS“
Milline võiks olla hea ja köitev, moodne eesti näidend? Kas teater saab olla korraga sotsiaalne-poliitiline ja inimlikult poeetiline? Kui palju peab teatrietendust vaadates faktiliselt targemaks saama? Ja kuidas kirjutada lahti suur lugu, mis vajab publiku jaoks rohkelt taustateadmiste selgitusi, ilma tempot ja graatsiat kaotamata?
Mehis Pihla näidend „Ükskord Liibanonis“ annab minu jaoks kõigile neile küsimustele vastused. See on kaasaegne Eesti omadramaturgia, mis rullib lahti meie oma suure loo. Liibanonis röövitud Eesti ratturitest, hirmpõnevast rahvusvahelisest päästeoperatsioonist, meie poliitikutest, välispoliitikast, Lähis-Ida kultuurist ja ratturite lähedastest rääkiv lavalugu ühendab sujuvalt poliitika ja üldinimliku. „Ükskord Liibanonis“ on näidend, mille kaudu saab lugeja/teatrivaataja ilmvajalikke teadmisi Lähis-Idas toimuvast, Iisraeli-Palestiina-Liibanoni konfliktist, Hezbollah’st, Hamasist. Kui tänuväärne!! See on üliüliülioluline teema ja ausalt öeldes andis ikka oodata, et Lähis-Idas toimuv Eesti teatri lavale jõuaks! Mehis Pihla suur uurimistöö meie ratturite röövist, Eesti ja Lähis-Ida välispoliitikast ja inimlikest motiividest kriisiolukorras on loonud näidendi, mis ühtaegu harib, närib, haarab ja pärib.
Tegu on materjaliga, mis haaras totaalsuseni Draamateatri trupi, kes me selle lavale tõime, ja ma usun, et tegu on materjaliga, mis haarab samavõrd endasse ka näidendi lugeja.
Christopher Rajaveer,
Draamateatri näitleja
ANDRA TEEDE „ESIMENE ARMASTUS“ JA „VARUMEHED“
Iga kord, kui loen Andra Teede näidendeid, veendun aina rohkem, et tegemist on Eesti ühe andekama kirjutajaga. Sest Teede tunneb inimest, ja see on ühe kirjaniku jaoks paganama oluline. Lugege näiteks „Esimest armastust“ või „Varumehi“ – millise mängleva kergusega suudab ta lugeja ette manada pilte, värve, atmosfääri, tegelasi!
Teede on tegija muidugi igas kirjandusžanris – luule, pikem proosa, stsenaarium – ning kuigi särab ta nois kõikides, tundub mulle, et näidend on tal eriti käpas. Siin ta lausa õitseb! Need lood/näidendid pole tingimata lineaarsed, pigem meenutavad tihti mosaiiki, millest tuleb lugejal endal juba selgem pilt kokku panna, ometigi ja sellest sõltumata on tekstid ligipääsetavad, soojad, humoorikad.
On tunda, et Teede austab oma tegelasi, isegi kui need pole teab mis toredad tüpaažid. Empaatia on miski, mis teeb autori näidendid juba eos sümpaatseks. Sinna otsa veel sotsiaalkriitika, mis kunagi ei muutu moraalitsevaks või didaktiliseks. Teede on nimelt autor, kes tahab, et eesti inimesel läheks hästi. Mulle tundub, et tema näidendid mudivad meid taolisele ühiskonnale lähemale.
Lugegem Teedet ja tehke järgi, kui suudate!
Sveta Grigorjeva,
koreograaf, tantsija ja luuletaja
ANDRUS KIVIRÄHK „ADOLF RÜHKA LÜHIKENE ELU“
„Adolf Rühka lühikene elu“ on Draamateatri näidendiraamatute sarjast mulle väga kallis teos. Käisin hilisteismelisena seda lavastust korduvalt vaatamas ja imetlesin nii Kivirähki firmamärki – naeru ja pisarate, haleduse ja nalja võrratut vaheldamist – kui ka Risto Kübarat kui kehastunud kirge, kolmest kivimajast ja lõbusast karjapoisist rääkimata. Mäletan, kuidas hiljem otsisin raamatupoodidest ja raamatukogudest seda näidendit, et üht Elsa monoloogi üle lugeda, nii kohutavalt kaunis ja eksistentsiaalne oli see mu meelest. Tagantjärele mõeldes näen, et olin ise enne teatrimaailma tööle tulemist paras Rühka – aukartus ja imetlus, mis mind teatrisaalis või teatrist möödudeski valdas, oli kohati sama naeruväärne ja sama püha. Minu jaoks on see suure armastuse lugu, ehkki kurva lõpu ja ilma suurema vastuarmastuseta. Tuletan seda toonast teismelist ja tema suuri õhkamisi endale meelde, kui hakkan end siin majas liiga argiselt ja mugavalt tundma. Seda Elsa monoloogi lugesin aastaid hiljem lavakunstikooli sisseastumiseksamitel ja peas on ta mul tänaseni.
Marian Eplik,
Draamateatri näitleja
TÕNU ÕNNEPALU „MÄED“
Tõnu Õnnepalu kirjutatud, Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabori lavale seatud „Mägesid“ ei mängitud kaua, napilt üle aasta, ja etendusi polnud kuigi tihedalt, aga jõudsin seda lavastust näha kuus korda. Õnnepalu näidendite seas on „Mäed“ kõige poeetilisem, kõige lähedasem tema proosale ja luulele. Siin segunevad salapära ja sõnaselgus, kujundlikkus ja konkreetsus, müstika ja naiivsus.
Kord kirjutasin Õnnepalule: „Tead, ma mõtlen vahel „Mägede“ peale – see on üks mu elu lemmiklavastusi, seda vaadates oli alati tunne, et see võikski kestma jääda, et seda võikski vaatama jääda. Et ma ei kaotaks elus midagi, ei jääks millestki ilma, kui ma kogu oma edasise elu vaataks igal õhtul „Mägesid“ – et ma õpiks sedasi elu kohta võib-olla enam kui ühelgi teisel moel. Selliseid lavastusi, mida tahaks lõputult vaadata, on nii harva. Ja see seostub jälle sellesamaga – tõesusega. Ma tundsin, et „Mäed“ rääkis sellest, mis on päris. Mis siis, et kuskil abstraktses ruumis, mis siis, et neil tegelastel polnud nimesidki, nende igatsused ja valud olid ometi nii päris. Vahest rohkem päris kui mu enda omad, siin elus.”
Hea, et see raamat on. Märk, et olid kord „Mäed“. Ehk teeb keegi selle lahti, loeb teksti ja vaatab pilte, aimab ühe teistsuguse teatri võimalikkust… Ja midagi saab juhtuda veel.
Priit Põldma,
lavastaja ja näitekirjanik
MADIS KÕIV „LÕPUTU KOHVIJOOMINE“
Mälestused „Lõputu kohvijoomise“ lavastusest on väga toredad, võibolla sellepärast, et Heliose kino Tallinna vanalinnas, kus tükki mängiti, oli selleks ajaks omadega läbi ja sobis minu arust väga hästi selleks, et viia vaatajad Tartusse Werneri kohvikusse, mis on näidendi tegevuspaik, kusjuures tegevus kulges läbi aastate ja keerles ümber peategelase, stammkunde, keda kehastas Lembit Ulfsak, kelle vähetuntud, kuid üpris lõbusatest seostest Tartuga saab aimu mälestustekogumikust „Supilinn minu elus“, mis oleks otsekui köide Madis Kõivu salajasest teostekogust, sest kui mõtlen Tartust kirjanduses, siis varem või hiljem jõuab mõte Madis Kõivu juurde ja jääb sinna kinni nagu kännu taha, sest igaüks, kes on Tartus sündinud või Tartus elanud, tahab Tartusse tagasi kasvõi selleks, et juua Werneri kohvikus üks kohv ja sattuda segadusse üle mõistuse keerukast kookidevalikust, milles orienteerumiseks läheb vaja doktorikraadi filosoofias, ja samamoodi segadust tekitav on Madis Kõivu näidend, kus on võimatu aru saada, kus algab nali ja kus lõpeb tavaline ja mis mõte sellel kõigel on, sest Madis Kõivu tekstide puhul väike kahtlus alati jääb ja see on väga tore.
Mart Juur,
kirjandusminister
Fotod: Kreete Kitse