Lavale jõuab Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud Olga Tokarczuki romaan „Aja oma atra läbi koolnute kontide“. Tüki lavastaja on Hendrik Toompere ja peaosalist kehastab Kersti Heinloo.
Kuidas te mõistate pealkirja „Aja oma atra läbi koolnute kontide“?
HT: Mingil hetkel mulle isegi tundus, et äkki peaks teatri jaoks pealkirja muutma, et äkki mõjub liiga õudselt – tekib kujutluspilt, kuidas hobuadraga sõidetakse läbi surnuaia. Selle lause on Tokarczuk võtnud William Blake’i teosest ja see on tegelikult vanasõna. Mina saan sellest niimoodi aru, et inimene peab oma elu ja soove ja tahtmisi teoks tegema, aga me saame seda teha ainult tänu sellele, et meie esivanemad on elanud, kannatanud ja loonud meile selleks võimalused. See tähendab, et me peaksime olema mineviku suhtes tänutundlikud. Kui me oleme mineviku suhtes ülbed, siis lõikame endal jalad alt nagu Kalevipoeg.
KH: Minule see pealkiri väga-väga meeldib. Tume, poeetiline, mitmeti mõistetav. Tokarczuki jaoks kõlksus tõenäoliselt see vanasõna kokku ka tema loo tegelastega – tal on olulisel kohal jahimehed, kes kütivad loomi mitte just kõige eetilisemal kombel ja siis hakkavad nende jahimeeste endiga salapärased „õnnetused“ juhtuma.
Romaani on nimetatud ökotrilleriks, isegi ökokriminulliks. Milline oleks teie lavastuse žanrimääratlus?
HT: See lugu segabki endas väga mitme žanri elemente: seal on traagilisi, kriminaalseid, groteskseid elemente, aga samas ka metafüüsilisi kihte ja huumorit. Ökotemaatika on aga selle loo n-ö katus, mis kogu tegevuse kokku seob. Lavastuse žanri määratlemine on teinekord üsna piirav. Sel korral ma nimme ei soovinudki seda teha. Niipea, kui sa oled žanri ära sõnastanud, olgu see siis triller või krimka, komöödia või tragöödia, siis momentaalselt paned sa endale raami ette. See hakkab alateadlikult mõjutama ja protsessi kuskile poole keerama.
Klassikalise well-made näidendi puhul hakkab samuti tekst oma tervikliku dramaturgilise ülesehitusega tugevalt dikteerima, kuidas see peab laval olema. Sel on kindlad reeglid, nüansid, rütmid, pinge ja ülesehitus, millele pole mõtet vastu töötada. Antud juhul on aga tegu romaani instseneeringuga. Instseneeringu puhul on selline hea asi, et see ei suru nii selgetesse raamidesse. Seal on võimalik stseene ümber tõsta, nihutada, kärpida, teksti juurde lisada. See materjal on nagu eri värvi ja suuruses plastiliinitükid, mida on võimalik modelleerida ja mudida. See vabadus, mida pakub instseneeringuga ringi käimine, on minu jaoks väga paeluv. Prooviprotsessi käigus ongi väga palju muutunud ja see on hea märk – tegemist on elusorganismiga, mida ei pea jõuga „ellu äratama“.
KH: Romaani dramatiseeringuga töötamisel on alati kaks poolt. Ühelt poolt on hea, et romaan laiendab dramatiseeringut. Sul on palju rohkem materjali käes kui näidendi puhul. Näidendis on dialoog ja remark, ülejäänu saab ise juurde mõelda. Romaani juurde lugedes on võimalik tutvuda tegelaste sisekõnega, ammutada konteksti. Seal on väga palju detaile, mis panevad kujutluse tööle, loovad nüansse. Teisalt, kui saali tulevad inimesed, kes on romaani lugenud, siis neil on ka sellest materjalist mingi oma kujutlus, ja vaadates nad paratamatult võrdlevad, kas see, mida nad näevad, vastab nende ootusele või mitte.
Eesti ühiskonnas on ökoteemad mitu aastat teravalt esil olnud ja tuliseid debatte tekitanud. Kui palju te ise neid jälgite?
KH: Ma olen looduskaitseteemas väga sees. Jälgin, mida arvatakse, kirjutatakse. Näiteks jälgin seda, mis toimub Eesti metsa ümber. Nüüd, selle lavastusprotsessi ajal, oma tegelase mõistmiseks, uurisin, mida kirjutatakse jahimeestest ja jahindusest, salaküttimisest. Ajalehed hakkasid märtsis nagu tellitult iga päev ka vastavasisulisi artikleid avaldama. Läänemaal just peeti ühe jahiseltsi liikmed salaküttimise kahtlusega kinni. Janina, keda ma kehastan, tajub looduskaitselisi küsimusi väga isiklikult ja teravalt, ta elab loodusele väga kaasa, tunneb loomadele kaasa. Tema meelest on tasakaal väga paigast ära.
Romaani lugedes oli mul tunne, et Tokarczuk balansseerib pidevalt sellises kohas, kus Janina on tõsiseltvõetav ja koomiline/fanaatiline korraga. Ideaalis tahaks ma ise mängida nii, et me ei naeruväärista seda tõsist ja olulist teemat, et me mõistaksime koos Janinaga hukka, kui keegi suhtub loodusesse ülbelt ja üleolevalt, kuid samas tema argumendid ja emotsionaalsus võivad tihti mõjuda naiivselt või isegi koomiliselt.
HT: Loodustemaatika ja looduskaitseküsimused on mõistagi olulised, pean ennast suureks loodusesõbraks. Antud loo puhul on loodusteemad kontekst või vahend, mille kaudu on võimalik rääkida väga olemuslikest ja inimlikest asjadest. Sellest, kuidas me üldse maailmast aru saame. Me räägime elus ka väga paljudest asjadest vastavalt oma loodushoiakule. Avalikkuses on see võitlusfront juba paljude jaoks elu ja surma küsimus ja vastandus on väga terav. Ühtede jaoks on meie roll justkui ainult loodust kaitsta, teiste jaoks on loodus justkui ainult ärakasutamiseks. Tõde on ikka kuskil keskel, sest süüa on vaja ja pliidi alla puid tahaks ka panna. Avalikus debatis polegi aga tõde enam mõnes mõttes oluline, palju tähtsam on see, et kellel on õigus.
KH: See on mulle kuskilt meelde jäänud, et psühholoogiliselt ongi inimese üks kõige põhilisem vajadus see, et tal oleks õigus. Me saame sellest võimsa dopamiinilaksu. Seetõttu oleme valmis väga palju pingutama, et tõestada, et just meil on õigus ja teised eksivad.
Aga kas te usute, et loodus on võimeline inimestele kätte maksma, nii nagu loo peategelane seda usub?
KH: Ma arvan, et loodus ei suhtu sellesse kui kättemaksu. Kättemaksuks nimetame seda meie, kes me ise tajume, et meie südametunnistus pole päris puhas. Või siis need kõrvaltvaatajad, kes näevad, et keegi on loodust kuritarvitanud, ja siis meil on isegi hea meel, kui nad saavad karistada. Mingi teatav usk karmasse. Mulle tundub, et loodus püüdleb kogu aeg tasakaalu suunas ja kui tasakaal paigast ära läheb, siis ta leiab ühe või teise mooduse, et see uuesti saavutada.
HT: Võtame näiteks kliimasoojenemise, mida Janina ka loos mainib. See pannakse enamasti justkui kõigi inimeste kaela, et meie inimkonnana oleme selle kõik tekitanud. Me olemegi sellesse panustanud oma tohutu tööstusega jne. Samas mitusada aastat tagasi polnud mingit tööstust, aga ikka tuli suur kliimamuutus ja väike jääaeg. Küsimus on, kas me saame sellel teemal rahulikult rääkida. Mulle tundub, et kuna kliima ja looduse teemad on inimesi puudutavad ja isiklikud, siis need politiseeritakse ära. Nii et tegelik konflikt on lõpuks ikka inimeste vahel, mitte inimeste ja looduse vahel. Loodusel on meie jagelemisest ükskõik, tema elab meid niikuinii üle. Kohe kui inimesed kuskilt kaovad, tuleb võsa, hakkavad taimed kasvama ja ilmuvad jälle loomad. Nii on see alati olnud.
Milline teie enda suhe loodusega on? Peate ennast rohkem linna- või maainimeseks?
HT: Enne kooliminekut ei puutunud ma linnatsivilisatsiooniga pea üldse kokku. Kogu see aastaaegade vaheldumine – talvine külm, et põrandad on külmad ja peab villaste sokkidega käima, et pliidi alla peab tuld tegema, kaevust vett võtma jne – on mulle väga tuttav. See arhailine elutaju, mis mu vanaemal ja vanaisal oli, muutus mulle ka omaseks. Nüüd ma olen kõik suved maal veetnud, olen seal üldse nii palju kui võimalik, eelmisel aastal neli kuud järjest. Mõnda asja pole ma meelega kaasajastanud. Näiteks pole ma vett tuppa toonud, käimlas vett ei ole, vett väntan kaevust välja. Mulle meeldib see looduse meelevallas olemise tunne, et ma sõltun loodusest. Mul on tunne, et ma saan siis möödunud sugupõlvedest paremini aru. Mul on maal mets, mets on juba vana ja üraskeid täis, ja nii ma olen dilemma ees, kas teha harvendusraiet või panna sinna uus mets peale või kas üldse midagi teha.
KH: Mina olen linnas kasvanud, aga mulle väga meeldib looduses käia. Loodus tõmbab mind, samas hirmutab ka. See vist ongi tüüpiline linnainimese suhe loodusesse. Kui minna Eestis kuskile sügavale metsa, siis mets on väga lummav, müstiline, aga kui kostavad mingid krõpsud või hääled, millest täpselt aru ei saa, siis ma kardan, et mõni kiskja luurab võsas. Maainimestel on suhe loodusesse kuidagi palju enesestmõistetavam, minu jaoks on see ilmselt palju sündmuslikum, sest loodusesse minek ongi sündmus, mitte argipäev. Kui ma käin reisimas, siis koos elukaaslasega matkame eeskätt looduses. Eesmärk on käia just nimelt vaatamas n-ö looduslikke imesid (koopaid, kanjoneid, liivadüüne jne). Just looduses olen saanud kõige alandlikumaks ja tänulikumaks tegevad kogemused. Tunde, et olen osa suurest imest. Et elu on IME!
HT: Romaani lugedes üllatas mind, kuivõrd äratuntavas keskkonnas tegevus toimub. Pole mingit vahet, kas see on Poola-Tšehhi piiri ääres või ühes looduskaunis Lõuna-Eesti külas. Kohastumised, käitumised – need on üksüheselt sarnased. Meil on poolakatega ka ühine lähiajalugu, 60 aastat nõukogude võimu, kus pidi iseendale kõike kasvatama jne. Meil on säilinud mingi teatavas mõttes toores taju loodusesse. Sentimentaalsuseta suhtumine loodusesse. Et kui on nälg, siis tuleb mõnel loomal kõrist kinni võtta ja ta ära süüa ja selles pole midagi emotsionaalset. See läheb vastuollu linnainimese loodustajuga, aga samas ka kabinetiametniku formaalse tajuga, mis vaatleb loodust veel kolmanda nurga alt.
Üks oluline motiiv on lavastuses veel, nimelt astroloogia, millega peategelane järjekindlalt tegeleb. Mida sellest arvata?
KH: Seda on ühelt poolt justkui väga lihtne lahterdada, et järelikult on peategelane esoteerik, uhhuu. Minu meelest kasutatakse neid mõisteid juba kõigi kohta, kelle käitumisest ja mõttemaailmast aru ei saada. Janina tegeleb minu arvates väga suure ja võib-olla kõige olulisema küsimusega üldse – milline on inimese roll siin ilmaruumis. Ja kui „vabad“ me tegelikult oleme? Või on „taevalaotusesse vangistamine nagu käsivarrele tätoveeritud vanginumber“, et kõik, mida me siin maailmas teeme, on sünnist saati tähtede poolt ette määratud.
HT: Jah, siia loosse on sisse kirjutatud igivana dispuut selle üle, kas meil üldse on vaba tahe ja kuivõrd oleme me võimelised oma tegudega tulevikku mõjutama. Et meid ümbritsevate asjaolude, tahtmiste ja soovide energia on selline, mis lihtsalt sunnib meid mingites protsessides osalema ja oma vaba tahtega ei saa me sellele kuidagi vastu. Looduse teema juurde tagasi jõudes – me oleme väike osake looduse „suuremast plaanist“.
KH: Janina on selline tegelane, kes muretseb väga palju. Ta elab kõike läbi. Kui ta näeb ebaõiglust loomade suhtes, siis ta tunneb isiklikku vastutust ja süütunnet, kui ta midagi ei tee. „Kes tunneb raevu ja ei tegutse, külvab katku“ on üks ta lemmiktsitaate William Blake’ilt. Astroloogiaga tegelemine pakub aga talle vabadust. Nagu ta ütleb ka meie tükis: „Ma olen endale horoskoobi teinud, ma tean, millal ma suren – täna ei ole see päev.“ See teadmine annab talle vabaduse elada ja olla.
Mehis Pihla
Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2024