„Kuningas Ubu“ lavastajad ja näitlejad vestlevad peale etendust lavastuse prooviprotsessist ja vastuvõtust.
Tiit Ojasoo: Seekordne „Ubu“ lavastus on mõneti ooperlik. Mõjuva, kuid lihtsa kujundikeelega, värviline. Ja samas, lavastuse teema on ebamugav, seda ei ole lihtne vaadata. Laval on palju füüsilisust, toorest noort energiat.
Ene-Liis Semper: Kuna lugu lollist isand Ubust, kes vägivallaga troonile tõuseb ja kõik enda ümber ära hävitab, on äärmiselt lihtne, isegi banaalne, siis on sellise dramaturgilise materjali puhul oluline mitte see, mida räägitakse, vaid miks ja kuidas seda tehakse. Rääkige natuke sellest, mida seekordsed psühhofüüsilise kehatöö treeningud teile andsid? Ja mida te arvate laval olemisest, kus senise retseptsiooni kohaselt ületatakse mingeid piire?
Tiit: Või kas üldse ületatakse?
Alex Paul Pukk: Ma ei tea, minul on küll segadus selle piiriületamisega. See on ju kontekstipõhine. Või ei? Tänaval ma püksata ei käiks… aga laval…
Tiit: Laval küll?
Alex: Jah, et mingit point’i kohale viia. Sest ma kogu aeg mõtlen, mis imelik monstrum on inimene. Meil oli täna koolis enne etendust just Hasso Krulli loeng transhumanismist ja see tõmbas taas kord päris hirmsaks kogu selle pildi. Sa võtad inimese halvimad omadused ja siis nende baasil teed veel õudsema inimese. Või noh, mis inimene see enam on, see on mingi kuradi pool-masin.
Eliis-Maria Koit: Küberinimene.
Alex: Küberinimene, kes on veel tugevamalt progressile ja hävitamisele ja võidule suunatud, et…
Ene-Liis: Edule.
Alex: Edule suunatud. Nagu meil see lõputekst on: „Viige mind üles!“ Selliste lolluste vastu ma oleksin nõus veel palju rohkem tegema. Kui transhumanismil oleks kirik, siis ma paneks küll hea meelega selle põlema.
Eliis-Maria: Kust see piiride ületamise jutt tuli? Sest elus me näeme seda kõike ju kogu aeg.
Alex: Laval on harjutud, et mitte midagi ei ole päris.
Tiit: Aga mida te teete laval, kui lähete mängima? Misasja te lähete tegema sinna?
Alex: Ma tahaks, et vaatajale jõuaks see praegune asjade seis nii-öelda naha vahele. Et me saaksime oma lõputust näljast natuke rohkem aru.
Triin Brigitta Heidov: Kui sa küsid füüsilisuse kohta, siis mul endal vaatajana on teatrist väga ägedaid kogemusi, kus keegi on laval füüsiliselt olnud mingis seisundis ja see on tugevalt mõjutanud mind saalis. Kui me loome praegu ise laval füüsilisi olukordi, siis see võiks samuti tuua vaatajas esile mingi kehalise tunde või mälestuse. Neis tegevustes ei ole ju midagi, mida ma ise ei oleks inimesena varem igapäevaselt teinud.
Erling Eding: Proovides tegelesime palju rahutusega, ihaga. Et see rahutus, rahuldamatus, mis kõiki valdab, ei ole mitte ainult seksuaalne, vaid on mingid muud, väga ürgsed tungid, mis esile kerkivad. See, et sa sööd-sööd-sööd, ja ühel hetkel paratamatult selle kõik välja situd – see on ju ka millegi suurema projektsioon…
Triin: No sa ei situ ja ei oksenda ju tegelikult laval, päriselt.
Erling: Jaa, aga me ju näitamegi seda, mis…
Mattias Nurga: Kui mul oleks rohkem aega, siis võib-olla situks. (Naer.) Me ju tegelesime ettevalmistavas treeningus sellega, et mitte langeda representeerimise lõksu. Olles uurinud konkreetseid protsesse, mis inimkehas toimuvad, me töötamegi nendega, nagu seedeelundkonna ja erinevate lihasgruppide liigutamine ja sellega kaasnevad aistingud. Kui me teeme oma tööd hästi, siis see kehalisus kandub vaatajale üle.
Alex: Kui etendus oleks 24 tundi, siis ma viiks oma keha sellisesse kohta, kus see nälg lihtsalt neelabki mind. Mul on tunne, et see ju toimubki inimkonnaga aina rohkem ja rohkem. Iga aastaga meie nälg suureneb. Sa oledki liigina lihtsalt tarbimise…
Erling: Sitamasin.
Alex: Sitamasin! Minu nälg ei lõpe. See… Minu arust see, et inimene sellest aru saaks, väärib küll võitlemist. Ja kõigega on nii. Kurat, võtame või plastikkotid, nahhui mul seda plastikkotti vaja on!? Täna just sellessamas loengus Hasso Krull rääkis: hüperobjekt – terve suur, hoomamatult suur ala, Prantsusmaast suurem Vaikses ookeanis asuv ala, on lihtsalt…
Tiit: Plastik.
Alex: Uus manner. Plastik, just. Sest inimesed on neis kilekottides pidanud tassima nii palju oma kuradi tavaari. Sul on pidanud olema nii palju seda mingisugust jama seal kilekottides, et see on õudne. Kohati mul on tunne, et ma teeks palju hullemaid asju, kui ei oleks seda lavastust.
Tiit: Varasematel aastatel mul on mõnikord diplomilavastusi vaadates olnud tunne, et mis see noorte asi on, millest lavastus räägib. Kuidas see neid puudutab? Kuidas teie seda meiepoolsete ideedega liitumise protsessi tajusite? Kas te mõtlesite üldse sellist mõtet või see oli palju füüsilisem, otsesem?
Eliis-Maria: Kui sõda algas, oli hirmus küll, aga ma vist kordagi ei tundnud, et mul on päriselt hirm või mure. Aga nüüd selle lavastuse teemaga, see on… Kuhu me jõuame? Mida me teeme? Siin. Kõik. Lootusetus on kogu maailma suhtes. Ja kurbus.
Erling: Aga lavale minnes on ikka lootus, et ma saan natukenegi seda näidata ja publikuga rääkida. Saan tekitada fookuse. Ja minu meelest see, et noored on laval, on ainuõige, sest see on ju meie tulevik, millest me räägime. Kui seda teeksid vanemad näitlejad, siis see küsimus ei oleks nii valus. Kui aga noored sellest räägivad, siis tõele näkku vaadates – nemad peavadki ju tulevikus kogu selle sitaga tegelema.
Eliis-Maria: Ja et see ei ole mingi suurte meeste mäng kuskil kaugel, vaid et see mäng toimub meie endiga.
Erling: Füüsiliselt see teema jõudiski rohkem kohale. Kui me kõrvutasime ennast loomadega, sisalikega või flamingodega, siis sain aru, et ma ei olegi väga erinev neist.
Tiit: Vaatasin täna teid ja mõtlesin selle peale, et see elus olemise temperatuur, mis laval on, ongi vastus. Selge, et näidendi teema on ebameeldiv ja masendav ja meeleheitlik, aga lavalolijate energia ja jõud ja pühendumus seisab väga selgelt vastu allaandmisele.
Erling: Kui sul on kamp nii noori inimesi laval, siis energia ongi minu meelest ainus, mille kaudu seda lugu või teemat puudutada. Ja see, kui need noored ja ilusad inimesed oma keha näitavad, ei peaks olema kellelegi probleem. Vaata ja saa aru, et sa oled ise samasugune olnud kunagi.
Ene-Liis: Minu meelest on haavatavus laval alati ilus. Ja see, kui näen, et inimesed on täie rauaga kohal. Meid ümbritsevad igal sammul kokkulepped, mis millimeeter haaval muudavad meie suhet reaalsusega formaalsemaks. Inimesed on juba nii ära harjunud sellega, et ei suudagi enam vahet teha, mis on päris-päris ja mis on kokkuleppeline-päris. Ma ei räägi praegu kunstist, see probleem on palju laiem. Tegelikult on päris-päris veel olemas, aga see jääb väljapoole meie mugavustsooni. Minu arust tuleks see päris-päris kanal uuesti lahti lüüa. Vastasel juhul inimkond lihtsalt kaob.
Tiit: Teatrikunstis on see läbiv küsimus, sellega on kogu aeg tegeletud. Mis on laval piisav ja mis on päris? Kuidas seda kokkulepet uuendada, kuidas teha niimoodi, et ma usuksin seda, mis lava peal toimub? Kui selleks on piltlikult öeldes vaja ka perse paljaks võtta, ju siis on vaja praegu seda teha. Ja kui sa oled seda kuuekümne kolmandal aastal kusagil Tšehhoslovakkias näinud, siis tore, nägid teist korda veel.
Eliis-Maria: Kui prooviprotsessile tagasi mõelda, siis lavale jõudis ju üpriski soft versioon.
Erling: Robi ütles ka hästi, kui luges ühte arvustust. Luges, et „issand, kõike ei pea laval ju ikkagi näitama“ ja vastas ise: „Oioioi, sa vaeseke ei teagi, et sahtlisse jäi nii palju veel…“
Triin: See on ka huvitav, kui keegi arvab, et noori „sunnitakse” tegema asju, mida me ei taha teha. Kõik on olnud meie enda pakkumised.
Ene-Liis: Selline arvaja mõtleb iseendast lähtuvalt: „Mina küll miski hinna eest nii ei teeks“. Kitsalt isiklikust vaatepunktist püstitatud väide. Ja suutmatus näha, millele näitleja läbi oma tegevuse tegelikult osutab.
Triin: Seal lavastuses tegelikult pole ju midagi eriti karmi. Veebis levib igasuguseid videoid, mida kõik skrollivad ja näevad, kuidas näiteks kellelegi bussis noaga kõrri lüüakse. See lihtsalt tuleb sulle ette. Kõik need videod on nii saadaval. Kuidas keegi kuuli pähe saab. Sa näed kõike.
Eliis-Maria: Ongi kahte sorti inimesi: need, kes saavad aru, miks see, mis laval toimub, on vajalik, ja need, kellel on nii ropult ebamugav, et tahavad silmad kinni panna.
Triin: Nojah, aga kodus nad vaatavad ikka neid videoid, kuidas bussis kedagi kõrri pussitatakse.
Eliis-Maria: Aga see on privaatne.
Ene-Liis: Just, kodus vaatamine on eraasi. See on üks kokkulepetest, millest ma ennist rääkisin. Reaalne avalik ruum, mis meid ümbritseb, on järjest ebamugavam. Aga teater avaliku ruumina peaks jääma mugavustsooni. Vahepeal oli lausa mingi trend, et „nii tore, käisin teatris ja näitleja krõbistas tasakesi kuskil nurgas omaette, publikut ei seganud. Oli väga chill ja sain mõelda oma mõtteid, aitäh.“ Aga mulle tundub, et ei saa enam niimoodi. Ei ole mõtet, või mis veel olulisem, ei ole aega.
Tiit: Teraapiline munemine lava peal – seda ma ei kannata.
Alex: Minu meelest peab seda ka ikka olema. Aga ei tasu unustada, et isegi kirikus ju vahel noomitakse. On jutlusi, mis tõesti sind käivitavad. Panevad nägema asju, mis maailmas on halvasti. Kui on selline jutlus, siis võta see jutlus vastu.
Eliis-Maria: Mu ema ütles peale etendust monoloogi kohta, et alguses ta kuulas ja mõtles, et mina küll neid asju ei tee. Aga siis hakkas saalis ringi vaatama ja sai aru, et fuck, me kõik koos just toodamegi seda, millest monoloog räägib. Tal oli väga ebamugav, sest ta sai aru, et see tõesti ongi nii ja ta ise ka osaleb selles.
Mirjam Aavakivi: Minu emme ütles üliarmsasti, et see lavastus ei olnud tema maitse. Ta oli pärast etendust kurb – miks peab see olema nii kole, kas kuidagi teistmoodi ei saa. Tema on selline inimene, kes on aru saanud, et teda toidab ilu. Seega pärast meie lavastust oli ta kurb. Ja siis üks hetk läks vaatama kohalike omavalitsuste lehte ja sai aru, et keda ma siis nüüd valima hakkan… Sa ei pruugi nautida seda lavastust, aga tegelikult see mõjutab sind.
Tiit: See ilu asi… Ma ei tea, mina ütleks küll, et see lavastus on väga ilus.
Alex: Me pole ise kõrvalt näinud.
Tiit: Ilus on see elamise akt lava peal. See kontsentreeritud elu, kontsentreeritud jõud ja noorus, see on ilus.
Eliis-Maria: Mu sõber ütles, et „ja kui vormis ja peenikesed te kõik olete“.
Tiit: Kõik Põhjamaade teatripedagoogid ja -kriitikud küsivad, et kus on teie kehapositiivsus?! Miks lavakunstikoolis on kõik heas vormis, see on nii igav ja nii vale!
Ene-Liis: Jälle formaalsed kokkulepped… ei tohi olla sixpack’i, ei tohi olla tisse, ei tohi olla see ega too. Minu arust ei peaks üldse selle tasandiga tegelema. Oluline on see, et tahe ja jõud on kohal. See on ainuke asi, mis loeb.
Tiit: Kehapositiivsusega on see lugu, et lavakunstikool ei vali oma õpilasi mitte kehakuju järgi, vaid selle järgi, kas on lootust, et nad sellele koolile ja ametile vastu peavad. Ja tõenäoliselt, kui nad on jõudnud neljandale kursusele ja sinnamaani vastu pidanud, siis arvestades koormust ja riiklikku õppetoetuste süsteemi – nad ongi kõhnad ja vormis, sest mingit muud varianti ei ole.
Alex: Shout out Rimi pelmeenid. 1.35 eurot kilohind.
Tiit: Kilo on 1.35? Ja sa sööd seda!?
Alex: Rimi Smart.
Mirjam: Ta sõi seda pool aastat.
Erling: See on see, mis ostis Alice’ile tõukeratta.
Mirjam: See on kõige romantilisem asi, mis ma üle tüki aja kuulnud olen.
Tiit: See rattalugu on väga romantiline jah. Aga 1.35 – vabandust, pakk võid maksab kolm eurtsi.
Alex: Ma ei tea, mis seal sees on, mingid hambad võib-olla, aga ma söön neid.
Ene-Liis: Äkki keegi võiks midagi öelda ka selle kohta, mis teid vaatajana teatris köidab? Mind köidab, kui ma näen laval inimest, kellel on tahe taga.
Alex: Mulle meeldib, kui inimene päriselt mängib ja teda ei huvita see, mida publik temalt ootab või ei oota. Kõige hullem ongi, kui hakatakse mõtlema, et mida sa tahad näha.
Mirjam: See on vist sama asi, mida Ene-Liis ütles, aga ma olen seda sõnastanud nii, et mulle meeldib, kui inimene laval on kirglik. Kui teda ennast puudutab. Et ta on seest laetud.
Erling: Mäng on… mina vaatan ka ikkagi mängu. Lapselikku mängulõbu. Ja tunnen, et ise oled vahel kuidagi arg ja ei julge… Kui ma vaatan oma õelapsi, siis neil on täiesti kreisid käiguvahetused.
Katarina Sits: Ma otsin vaatajana sedasama ilu, millest oli eelnevalt juttu „Ubu“ kontekstis. Kui näitlejale läheb nähtavalt korda kõik, mis ta teeb või on mingi suurem mõte… Ühesõnaga, ilu kontseptsioon selle koleduse ümber.
Ene-Liis: Ilu on ka selles, kui keegi, kes väga täpselt teab, mida ta teeb, on seda juba kaks tundi teinud ja jõuab oma rännaku lõpus mingi tuumani, mis avab palju suurema kaanoni, kui see, mida saaks tavaolukorras avada. See võtab hingetuks. Ilu on selles, kui lavalise tegevuse kaudu puudutatakse midagi, mida ei saa sõnadega väljendada.
Tiit: Ilu on kontsentratsioon ja fookus. On uskumatult nauditav vaadata seda, et 13 tüüpi on laval ja nad on kõik ühe asja eest väljas. Sealt tekib see fokuseeritud jõud.
Ene-Liis: Sest me elame maailmas, kus on ülimalt raske saavutada tegelikke kokkuleppeid. Individualism on nii kaugele arenenud, et ei suudeta peale iseenda enam kellelegi teisele keskenduda.
Tiit: Nagu meil on enne igat etendust soojenduse põhiline fookus „kuidas me nüüd uuesti kokku saame“. See ei ole iseenesestmõistetav. Sellepärast tegime ka nii pikalt proovi. Te olete teinud ropult tööd selleks, et sel tasandil kokku saada. Ilma igasuguse halastuseta enda vastu, jõudu säästmata.
Ene-Liis: Üks meie näitlejast kolleeg ütles, et lavale vaadates näeb tema kui professionaal eeskätt turvalist ruumi, kus kõikide usaldus üksteise vastu on ebatavaliselt suur. Ma ise võin liialdamata öelda, et pole proovisaalis ammu niimoodi naernud ja niimoodi pisaraid valanud. Energia tsirkulatsioon oli ikka totaalne.
Katarina: Minu meelest on väga huvitav ja uus kogemus see, et iga kord, kui me etenduse lõpus kummardame, on mul nutt kurgus. Isegi kui selle tüki lõpp on nii tehniline. Samamoodi on treeninguga. Need tunnid, mis me koos veetsime – kõik, mis on läbi elatud, see jääb mulle sisse ja hinge.
Tiit: Ilusad lõpusõnad.