Teele Pärn, Eesti Draamateatri näitleja alates 2018. aastast, intervjueerib Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni, Eesti Draamateatri näitlejaid alates 1972. aastast.
Etenduse lõpp on tihtipeale lavastuse kõige pimedam hetk. Selles pimeduses on kõik üsna reeglipärane – ühed üritavad vaikselt lavalt maha saada, teised ootavad, igaüks oma väljakujunenud kohal. Ühe lavastuse lõpus nägin ma lava taga oodates iga kord täpselt sama vaatepilti – mees ja naine tulevad käsikaudu lava taha, siis võtab naine mehe kampsuni, aitab selle talle kiirelt pimedas selga, süttivad tuled, naine vaatab mehe veel korra üle, ja minnakse kummardama. Iga kord täpselt samamoodi. See mõjus mulle alati pidulikult, kuigi neile oli see igapäevane. Kui inimesed on 50 aastat koos töötanud, siis vist nii ongi. Nende igapäev on üldistusvõimeline, see tõstab argise pidulikuks. Nii mõtlesin proovi ja etenduse vahelisel ajal pärast intervjuud, mida mul paluti teha Martin Veinmanni ja Kersti Kreismanniga nende 50 aasta tööjuubeli puhul.
Ma kõigepealt küsiksin…
Veinmann: Kas ma võin korraks, kõneõpetuse õpetajana, teha märkuse?
Jah, palun.
Veinmann: Palun ära kasuta tingivat kõneviisi! Ma annan kursusi praegu ja seal on põhiline väljend – „ma nagu tahaksin“. Esiteks, „nagu“ on parasiitsõna, ja siis veel tingiv kõneviis…
See tuleb ebalusest.
Veinmann: Jah. Mõnikord tahab inimene tagasihoidlik olla. Aga ole teistmoodi tagasihoidlik!
Selge! Küsin siis otse – kas te olete olnud väikesest peale esinejainimesed?
Kreismann: Ei, mina esineja ei olnud, mina olin väga uje ja tagasihoidlik. Aga kõva unistaja selle eest. Unistasin ja igatsesin lavale. Ega mind printsessirolli ei võetud, ma olin rohkem õukonnas. Aga meil oli väga hea emakeeleõpetaja, temale meeldis luule ja ta sai aru, et mulle ka meeldib. Ja siis mina lugesin väga ilusasti luuletusi…
Veinmann: Oi jumal, kujutan ette!
Kreismann: …ja luuletuste lugemisega sain ma koolilavale. Kui mina Tallinnasse tulin, siis käisin kogu aeg Kirjanike Majas kirjanduslikel kolmapäevadel, ja mõtlesin, et ei, no lavale ma küll ei julge, näitlejaks ma küll ei julge hakata. Käisin kogu aeg Draamateatris. Ma töötasin vastasmajas ja aina vaatasin Draamateatri
poole ja mõtlesin, ei, sinna ma küll ei julge, aga kui Kirjanike Majas luuletust saaks lugeda – see oleks minu eluunistuse täitumine!
Siis on ju unistus täitunud!
Kreismann: On küll!
Veinmann: Minu esimene esinemine oli seitsmeaastasena. Ma olin düsenteeriaga haiglas…
Kreismann: Luule, proosa…
Veinmann: … mul ei olnud eraldi palatit, sest oli palju haigeid ja mind pandi õdede tuppa. Ja siis ma laulsin õdedele.
Kreismann: Sa ei pea ju viit.
Veinmann (laulab): Kukk mind vara ärata, hästi valjult laula sa.
Kas õdedele meeldis?
Veinmann: No absoluutselt!
Paljud näitlejad ütlevad, et lapsepõlves nad polnud esinejad, samas arvatakse, et näitleja peab olema suure egoga inimene.
Kreismann: Ma ei saa sellest aru ausalt öeldes. Pigem on vastupidi. Pähe tulevad teistsugused sõnad nagu alandlikkus, tänulikkus… Aga suur ego? Mind häirib, kui kolleegil on suur ego.
Veinmann: Ego on laialivalguv termin. Seesama ego võib olla ju ainus asi, mille pärast sind vaatama tullakse. Ja samamoodi võib see olla see asi, mis kõik ära lõhub ja kõik kontaktid võimatuks teeb. Küsimus on selles, kuidas seda ego millegi ette rakendada. Millegi teenistusse.
Milline oli Kersti lavaka üliõpilasena, kursusekaaslasena?
Veinmann: Meie kursus oli nii kirju nagu vanasti maakoolid – viiendast kuni kümnendani kõik ühes klassis. Meil oli ka nii – kui Jaak Tamleht oli 27, siis mina olin 17. Mis jutte sai olla minul tema jaoks?
Aga mind huvitab, milline Kersti oli?
Veinmann: Sa, Kersti, olid 21 vist? Meil on neli aastat vahet. Ma võin öelda viisakalt, et alguses ma tüdrukutele tähelepanu ei pööranud.
Ma ei küsigi seda, ma küsin, kas sa kursakaaslasena tol ajal vaatasid ja mõtlesid, et temast saab Kersti Kreismann, Draamateatri näitleja?
Veinmann: Ei, kes see nii mõtles! Ma ei mõelnud üldse nii. Ma ei muretsenud üldse Kersti pärast! Ma muretsesin iseenda pärast! Me tegime „Vedelvorsti“. Mina mängisin kirikuõpetaja Tanelit ja ma ei tea, kas ma kirikus olin kunagi käinud või ei, aga ju ma tegin väga halvasti. Ja siis Panso ütles: „Nii,“ – tal oli siis kombeks öelda mulle Mart – „Nii, Mart. Nüüd mine lavale. Loe „Olla või mitte olla“ monoloog ja siis mine Toompealt alla.” Lugesin ära. Ta ütles: „Võid jääda.“
Ma saan siis aru, et olid rohkem iseendaga hädas?
Veinmann: Jah!
Kreismann: Me olime kursusel eri puntides. Tüdrukuid oli vähe, varsti puistati neid välja ka. Siis olid spordipoisid – Martin ja Rein Kotkas. Rein näitas Martinile ette, kuidas tuleb elada ja kuidas sporti teha. Viru baaris käisite ja…
Veinmann: Kus sa tead, kus me käisime!
Kreismann: Rahvas rääkis.
Ühesõnaga, Martin oli siis ulakas?
Kreismann: Ei olnud! Sihuke edasipüüdlik. Aga mina jälle olin Juhani (Viidingu) sabas.
Nii et te ei olnud tandem kooliajast peale, aga koos te siiski Draamateatrisse tulite. Kuidas see algus teatris oli?
Kreismann: Minul läks väga hästi seepärast, et Pansol oli juba repertuaaris Tammsaare „Inimene ja inimene“. Kui Maila Rästas tuusikuga välismaale läks, hakkasin mina tema asemel Tiina rolli sisse õppima. Läksime kohe ringreisile. Seal oli väga tore ja huvitav, sest pärast etendusi vesteldi, lauldi, eri põlvkonnad olid kõik koos.
Veinmann: Aga minul läks palju lihtsamini.
Sest sa läksid sõjaväkke…
Veinmann: …ja kui tulin tagasi, ootas Kaarin Raid mind avasüli „Külalistega“!
Öeldakse, et on raske, kui lõpetad kooli ja ei saa kohe tööle.
Veinmann: See on kõik jama. Ei ole ühte reeglit. Minul oli ka hirm, et oi, mis siis selle ajaga kõik juhtub… Mitte midagi! Tol ajal ei tähtsustatud seda üle ka, kui kellelgi midagi kohe õnnestus. Praegu on kõik superstaarid niipea, kui esimene asi õnnestub. Aga arvustusi lugesid küll kõik, ei olnud niisugust eputamist, et mina ei loe arvustusi.
Kreismann: Ja kirjutati palju. Ja kriitikaga arvestati, ma mõtlen näitlejate poolt. Seda analüüsiti ja sellega arvestati.
Kuidas teie olete saanud hakkama sellega, kui midagi ei ole õnnestunud?
Veinmann: Kas ebaõnnestumine on tuttav tunne? On muidugi.
Aga kuidas te olete neist hetkedest üle saanud?
Veinmann: Üks võimalus on muidugi mõelda, et me oleme koos ebaõnnestunud!
Kreismann: Minul on suhteliselt õnnelikult läinud, mul ei tule ette, et mind oleks kriitika väga materdanud. Kui on tööd olnud, siis on enambvähemb häätahtliselt vastu kah võetud.
Aga kas teil on selline hetk meeles, kus te tundsite, et nüüd olete kohale jõudnud? Et olete õigustanud oma kohalolu teatris.
Veinmann: Tead. Kui niisugune mõte pähe tuleks, siis ilmselt juhtuks sama asi, mis mul Kaarin Raidi „Külalistega“ oli. Sina, Kersti, olid ka seal, ja sul olid pikad juuksed. Ühelt pildilt, mis on sellest lavastusest tehtud, ei tundnud ma sind selja tagant äragi! Ma mõtlesin, kes see küll võiks olla, Klenskajat ju ei olnud seal!
Kreismann: Oli, muide. Aga tal ei olnud pikad juuksed. Minul olid. Ma olin vennanaine. Ma olin sinu venna naine.
Veinmann: No mul oli ilmselt silme eest nii must, et praegu küsingi, kas sa mängisid ka seal või? Ühe etenduse ajal ma mõtlesin: „No kurat, nüüd läks küll hästi.” Ja Kaarin Raid helistas järgmisel päeval. Küsis: „Mis sul viga on?“ Ta oli vaatamas käinud. „Martin, sa olid väga halb,“ ütles ta mulle. „Mida sa röögid?“ Järelikult ma ajasin end laval nii endast välja, et küll mul oli vaja alles röökida! Kui nüüd midagi sellist juhtub, siis ma tunnen selle kohe ära, ja mõtlen: „Ahah, Martin, mäletad?“ Selles mõttes on küllaltki kahtlane, kui keegi ütleb, kus nüüd ma alles tegin! Hoopis teisi asju tuleb enda puhul väärtustada. Näiteks, kui ma saan tööga kontakti, kui ma tõlgin lavastuse tähendustest midagi enda ja saali jaoks ära. Sest kõik peab hakkama saalis kõlama.
Kreismann: Naiste puhul on teine oht – kangesti kannatada, nii et pisarad jooksevad. „Oi, küll ma täna elan läbi!“ See on see Panso jutt: saal peab nutma, mitte sina. Kannatamine on magus tulema, aga see on petlik virvatuluke. Sest toredam ja elamuslikum on publikul vaadata, kuidas sa nuttu tagasi hoiad ja sellega võitled, kui et lahistad nutta. Ega see kaugele ei paista ka. Esimesse ritta paistab.
Martin, kuidas Kersti näitlejana muutunud on?
Veinmann: Kui ma ütleks, et pole üldse muutunud, oleks see puhas vale. Muutuse defineerimise juures tuleb väga ettevaatlik olla. Öelda „Kersti on muutunud“ eeldab seda, et ma olen tundnud Kerstit, teadnud, kes ta on. Aga see on ju enese ülehindamine, kui ma ütlen, et ma teadsin, kes ta oli. Ma võisin aimata. Kersti läheb ainult edasi, ütleme niimoodi. See algne sütik on tema sees olemas.
Kas ta suudab sind endiselt üllatada?
Veinmann: Mind üllatas „Solistis“ (2022, lav. Kersti Heinloo), et ta läks niisuguse inimese kehasse, mõttemaailma, mis ei ole päris tema oma. See Laretei on nii kaval, et nüüd ta võib hakata Kerstit muutma! Mõnikord sa isegi igatsed seda! Mina küll igatsen seda, et tegelane muudaks mind natuke.
Kuidas Martin on muutunud?
Kreismann: Ma arvan, et me mõlemad oleme suhteliselt introvertsed inimesed. Meie mõlema fookused on ajapikku mujale liikunud – minu sõpruskond on teatrist väljas, ma arvan, et Martinil ka ei ole suuri semusid siin oma majas. Varem oli teater mulle kohutavalt tähtis, eriti pärast lõpetamist. Palju ohverdati teatri nimel. Mul on sellest kahju olnud, aga see, kui olulisel kohal teater minu jaoks oli – ta ei ole enam seda. Ma saan ilma temata hakkama. Võib-olla ma olen seda ise endas kasvatanud, leidnud mingeid alternatiive või teisi väljundeid…
Ma olin väga üllatunud, kui Martin oma raamatu ilmutas („Vajadus olla mõistetav: kõne kui eneseväljendus“). See põhjalikkus – võtta ette ja tegeleda nii süvitsi ühe asjaga. Ja kõik tema avaliku esinemise koolitused – täpselt ma ju neist ei tea, ma nendel koolitustel ise pole käinud –, aga et ta sellist asja teeb, see on vaat et missiooni moodi asi, hästi sümpaatne.
Kuidas teie arvates teater on muutunud? Kas publik on muutunud?
Veinmann: Kui etendus õnnestub, siis on publik ikka samasugune.
See on küll tore!
Veinmann: Ja kui ta ei õnnestu, siis on ka samasugune.
Kreismann: Aga väike muutus on teatris küll. Nõukogude ajal oli teater üks ärapanemise vahendeid, kus sai meelsust väljendada. Kui hakkasid tulema Miku (Mikiveri) lavastused, aga varem ka Panso lavastused, siis inimesed nokkisid ridade vahelt kõik välja. Publiku ja lava vahel oli solidaarsus.
Aga nüüd? Kas teater peaks teie arvates ühiskonnas rohkem kriitilist vaimu üleval hoidma?
Veinmann: Ega Mikiveri asjad ei olnud kriitilised. Nad olid ideelised. Ideest tõugatud. Tuleks küsida, mis ideed me müüme? Sest see ju toob publiku, seda peaks otsima. Kuna teater on kollektiivne kunst, siis see tähendab ka mingit ühist tunnet. Selle puudumist ei saa kaua peita. Ma ei ütle, et seda ühist tunnet praegu ei ole.
Kreismann: Samas on praegu niimoodi, et ei ole mingeid piire. Tee, mida tahad. Teatrit tehakse väga palju ja väga erinevat. Mina väga igatsen ja tahan, et oleks olemas selline kõige paremas mõttes psühholoogiline teater. Aga kuidas sa seda siis teed, et see poleks seesama kannatamine, millest ma rääkisin? Mis on need vahendid, et sa ikka ja jälle suudaksid köita Shakespeare’iga või Tšehhoviga või Ibseniga?
Kas te ise käite praegu palju teatris?
Veinmann: Ei käi. Aga ma olen käinud küll!
Kreismann: Mina olen eluaeg väga palju käinud.
Veinmann: Sina muidugi oled. Mina olen Kerstit soovitanud kultuuriministriks. Ta on nii palju vaadanud.
Kreismann: Aitäh. Ja muide, sa ei ole esimene. Ma olen väga palju vaadanud teatrit, aga ma tahan seda öelda, et ma olen nüüd jõudnud seisu, kus…
Veinmann: …ei taha enam?
Kreismann: Ei köida enam teater, jah. Uurin inimeste käest, kelle maitset ma enamb-vähemb usun ja loen endiselt kõik retsensioonid läbi ja kujundan oma eelarvamuse. Aga ma ei saa enam nii palju elamusi.
Veinmann: Jumal tänatud! Ei tohi palju elamusi saada! Elamusi peab doseerima, et vastu peaks.
Olete te kogenud teatriimet?
Veinmann: Muidugi olen, muidu ma poleks üldse 50 aastat siin olnud. See oli kindlasti enne teatrisse tulemist. See oli siis, kui ma käisin …
Kreismann: Noorsooteatris!
Veinmann: Noorsooteatris!
Kreismann, Veinmann: Panso lavastused.
Veinmann: Ja Mikiveri Hjalmar Ekdali roll „Metspardis“ (1969, lav. Voldemar Panso), Panso „Hamlet“ (1966).
Kreismann: Jah, rääkimata „Godot’st“ (1976, „Godot’d oodates“, lav. Lembit Peterson).
Kas seda imet on kergem tabada siis, kui oled ise vähem teatriga seotud?
Veinmann: Küllap ikka. Ma tunnen alati kaasa nendele ekskursioonidele, kui inimesi viiakse teatri tagaruumidesse. Et vaadake – siin me paneme need asjad valmis talle ja siin on see lava ja… See on ju ruum ainult! Ime kaob ära nii. Minu arvates on teatriime see, kui teater tuleb oma mõttega teatrist välja.
Et suudab mõjutada ühiskonda?
Veinmann: Jah! Just seda ma nimetaksin teatriimeks.
Kreismann: See on tõesti ime, aga minu viimane elamus oli „Lehman Brothers“ (2020, lav. Hendrik Toompere jr). See tuli minu hinge. Ta oli hariv ja kõik osised olid nii paigas ja töötasid ühe asja nimel. Ma nautisin ja ma imetlesin oma kolleege.
Kas teil on praegu unistuste rolli? Unistuste partnerit, lavastajat, materjali?
Kreismann: Mina olen oma loomult lapsepõlvest peale selline, et kui ma midagi väga igatsen, siis see ei täitu. Nii et ma olen selle enesele ära keelanud. Mul oli üks roll ja selle ma tegin läbi raskuste ära. Proua Alving Ibseni „Kummitustest“ (2003, lav. Hilda Hellwig). Ma tundsin, et minus oli selline üle-karakteriusk endasse, et ma saan sellega hakkama. Ja ma saingi. Aga kuna see nii rängalt, nii raskekujuliselt tuli, võttis see unistamiseisu veel rohkemgi ära, kui seda seni oli olnud. Käbi Laretei roll tuli mulle nagu taevakingitus, ka väga raskelt. Mida aeg edasi, seda raskemalt kõik asjad tulevad. Minus on suur enesekriitilisus.
Aga tahe teha ei ole raugenud, hoolimata sellest, et tuleb raskelt?
Kreismann: Vaat sellega on nagu tsirkusehobusega: „Ei, mina olen juba pensionil ja mul polegi vaja ja käin kontserdil ja ei pea olema seal laval tingimata…“ Aga. Kui see võimalus tekib, siis ma võtan ennast väga kokku. Algan ikka lollina, täiesti abituna järjekordselt, üha abitumana. Ei mingit sellist „oo, ma olen ju kogenud näitleja, ma peaks ju oskama“ – ei oska. Üldse ei oska.
Veinmann: Mind kutsuti noorest peast Mikiveri näitlejaks, sest ma olin järjepanu tema tükkides. Mikiver hakkas „Kolme õde“ (1996) tegema ja ma küsisin ta käest, kes keda mängib. Tema küsis, keda sa tahad. Ma ütlesin – Veršininit. No ja mängisin Veršininit. Ega midagi pahasti ei olnud, aga see ei kuulu kindlasti minu rollide TOP 10-sse. Siis ma mõtlesin, aga äkki see ei loegi, mida mina tahan. Mina tunnen iseennast justkui teistmoodi. Loeb see, mismoodi mind nähakse. Mina pean ära ootama selle kuvandi, mida lavastaja minus näeb. Nagu järsku tuli Mikiver ja ütles: „Sa oled Pearu.“ Misasja! Mina? Pearu? Lõpuks oligi see Pearu mulle armsam kui see, mida ma ise kangesti tahta oskasin.
Kas võib öelda, et ükskõik kui kogenud näitleja on, see amet sisaldab endas paratamatult seda, et näitleja ei tunne iseennast lõpuni.
Kreismann: Jah, ma arvan küll. Ei saagi ju minna lavale iseendana, nii, kuidas tahad, peab arvestama lavastajaga, lavastusega, partneritega. Ei saagi kunagi olla see Ise. Trupis nii ei saa. Vist.
Kas selles võib peituda ka mingi rikkus?
Kreismann: Võib.
Te ütlesite, et olete introvertsed. Ometi alustate 51. aastat trupiteatris. Kui trupiteatri võlu ei seisne selles, et me kõik oleme siin parimad sõbrad ja käime tihedalt omavahel läbi, siis milles?
Veinmann: Kui sõbrad mängivad koos laval, siis ei pruugi nad üksteise suhtes olla nii põhimõttekindlad, nii nõudlikud, nii ausad. Me arvame, et sõprus on midagi idealistlikku, sõprus, see on – kas sa minuga luurele tuleksid? Jah, see on üks osa sõprusest. Mina näiteks mitmete inimestega siit teatrist läheks luurele. Kerstiga ka! Isegi sinuga, Teele.
Aitäh!
Veinmann: Aga kindlasti on ka neid, kellega ma ei läheks. Ega see ei ole sõpruse ülddefinitsioon, see on üks osa sellest. Põhiline asi on ühine idee.
Kreismann: Kui ühte lavastust teed, siis kujuneb hääs mõttes perekond, sa hoiad kokku, hoiad truppi. Ja kui lavastus võetakse repertuaarist maha, siis minnakse ilusti sõpradena lahku. Ja tulevad uued kooslused.
Veinmann: Teatris on nii, et me tegeleme trupina ühtede ja samade teemadega. Ja kes tegeleb nendega südamest, selle tunneb teine ära.
Teele Pärn