Ei ole olemas rekvisiiti, mida Karin Tetsmann ei oskaks välja võluda! Intervjuus Teele Pärnale räägib ta oma laost ja tööst lähemalt.
Kuidas sa teatrisse tööle sattusid?
Kuna ma ei saanud pärast keskkooli lavakasse sisse, läksin trollijuhiks. Olin tol ajal punkar ja mul oli oma fanclub, kes sõitis minuga kaasa, sest ma tegin peatustes nalju. Näiteks ütlesin Sääse peatuses, et „pange maskid pähe” ja Vabaduse väljakul ütlesin „vabastajad välja”! No ühesõnaga – lollusi tegin ja sain sisekontrollidelt kogu aeg trahvi. Kui teist korda lavakasse proovisin, pidin Amorit mängima, aga ma ei teadnud, kes see Amor on. Vaatasin, mida teised teevad, ja tegin lolle nägusid. Komissarov ütles mulle lõpuks, et „neiu, minge koju, lugege raamatuid, te olete lihtsalt loll”.
Minu õe tuttav töötas Draamateatris raamatupidamises ja pakkus mulle kohta. Margus Allikmaa oli siis Draamateatri direktor ja tema sai aru, et mind huvitab tegelikult hoopis loominguline osakond, nii et kui vabanes rekvisiidiala juhataja koht, saingi kohe juhatajaks. Ma olin siis 20-aastane ja panin kõik vanemad olijad paika. Ja keegi ei sallinud mind!
Kuidas sa sellest üle said?
Kui ma lapsepuhkuselt tagasi tulin, siis minu asendaja tegi mulle täpselt sama vastu! Läksin direktorile kurtma, et mis ma peaksin tegema, keegi osakonnas ei salli mind. Direktor ütles, et kui ei saa heaga, kui ei saa halvaga, siis vali kuldne kesktee. Ja läkski paremaks!
Sa oled pea nelikümmend aastat olnud rekvisiidiala juhataja.
Jah. Alguses olin rekvisiidiala juhataja, aga tegin ka etenduse juhi ning rekvisiitorina õhtuseid etendusi,
enam mitte. Peabki asju elu jooksul muutma, et miski ei muutuks igavaks. Ma tahaks, et ma põleks kogu aeg, et mul oleks huvitav. Kuigi tegelikult ma tunnen puudust etenduse juhiks olemisest. Sa oled sünnihetke juures, tood etenduse välja, oled nagu kaitseingel või ema, üks perekond trupiga. See on õudselt hea tunne. Praegu olen ma nii kaugel kõigist.
Rekvisiidiala juhataja loeb mitu kuud enne proovide algust tekstiraamatuid, tutvub kavanditega, kirjutab välja lavastuseks vajalikud rekvisiidid, arutab kunstnikuga, lavastajaga. Kas sa suudad täpselt ette kujutada, milliseks lavastus kujuneb või tuleb see sulle vahel ka üllatusena?
Ma aiman seda suhteliselt hästi ette, kuigi üllatusi on ka. Aga mulle üldiselt meeldib, kui lava ei ole lõpuks asjadega üle kuhjatud, kui on tühjus. See on nii ilus.
Kui palju on sul kujunduse osas kaasarääkimisvabadust?
Oleneb kunstnikust. Mõne kunstnikuga saan väga hästi aru, mida ma tegema pean ja mida talle välja pakkuda, aga mõnega ei saa lõpuni aru, milline see esteetika nüüd olema peaks. Meil on laos hästi palju huvitavaid asju, aga kunstnikud millegipärast ei tule sinna, nii et kui midagi tahetakse, siis toon alati varuga variante.
Ma kuulen nii teatritest kui filmiinimestelt, et see või too asi on Tetsmanni laost. Sinu ladu on legendaarne koht.
Ma arvan, et see on Eesti kõige suurem rekvisiidiladu. Ja valdavalt ma tean kõike, mis seal on. Ma aitan küll teisi, kui mul aega on. Laenan ka BFMi ja EKA tudengitele nende töödeks rekvisiite. Olen neile rääkinud rekvisiitide tähtsusest ja oma tööst, kuidas rekvisiite leida ja nendega ümber käia.
Seleta palun, mis on rekvisiit?
Varem olid rekvisiidid ainult laval olevad väikeesemed, aga meie teatris on rekvisiidi osakonna all nüüd ka mööbel, põrandavaibad ja practical-lambid. Ma arvan, et olen vist ise niimoodi korraldanud… ja meil on selline lause, et kui juba ise oled hakanud midagi tegema, siis ära virise!
Kuidas sa filmi juurde sattusid?
Minu esimene film oli üks prantsuse lühifilm ja ma ei teadnud tol ajal üldse, kuidas see filmitegemine käib, kust ma kõik need asjad saan, tol ajal oli mul laos ainult kaks kohvrit! Pöördusin Tallinnfilmi kõige legendaarsema rekvisiitori Pille Arro poole, aga tema saatis mu põhimõtteliselt kukele, et „otsi ise”. Pidin hakkama kontakte looma ja nüüdseks on mul tohutult hea võrgustik üle Eesti.
Kas oled ka ise öelnud mõnele abiküsijale, et sul oleks kasulik praegu ise otsida?
Ma olen oma kontakte ikka jaganud, kui on küsitud. Aga nüüd on Facebookis Art department grupp ja igaüks, kes mingit lavastust või filmi teeb, ei vaevu enam üldse otsima, vaid küsib seal kõige lihtlabasemaid asju – et kust niidirulli saaks! Vot selle peale ma ütleks küll, et võtke jalad tagumiku alt välja.
Mis on su töö juures kõige raskem?
Kõik filmid tunduvad algul rasked. Vahel tuleb teha kõvasti PR-tööd ja suhtlema erinevate firmadega, kes
oleksid nõus filmi jaoks vajalikke asju laenama või rentima. Praegu valmistan ette filmi, mille jaoks on mul vaja sisustada ruume kaasaegse meditsiiniaparatuuriga, lisaks on vaja tekitada välihaigla ja põgenikelaager. Töö käigus satun kohtadesse, kuhu muidu ei satuks ja iga kord õpin midagi uut.
On sul ka mingit rekvisiidialast unistust, on sul midagi puudu?
Mul ei ole nõukaaegset telefoniputkat. Neid on müügil küll, aga ma ei jaksa neid osta. Mul on loll harjumus, et ma kulutan oma palga tihti rekvisiitidele. Sest kui ma näen kuskil midagi, mida ma tahan, aga mida parasjagu pole teatrile või filmile vaja, siis ma ostan selle ise lihtsalt lattu.
Kas su pilk jääb asjadele pidama?
Jah! Ma olen enam-vähem kursis, mida meie poodides müüakse ja ma tunnen inimeste kodudes ära, kust nad oma asju ostnud on.
Kas rekvisiitori jaoks on oma kodu sisustamine raske?
Kodu on kõige raskem sisustada. Me praegune kodu on valdavalt antiikse mööbliga, mis on elukaaslase vanavanemate ajal soetatud ja väärtuslik. Kui tegime filmi „Free Range”, siis me otsisime Jaagupiga (toim. – kunstnik Jaagup Roomet) sobilikku võttekohta kunstniku koduks. Jaagup kirjutas arhitektidele, kas keegi teab, kuhu pöörduda. Meile öeldi, et seal Pärnu maanteel on üks selline maja, ja me saime aru, et see on meie kodu! Filmisimegi oma kodus, aga pidime seal palju ümber tegema, näiteks poja tuppa ehitasime vannitoa.
Kas see ei olnud elukorralduslikult kõige halvem otsus?
Oli-oli! Valgustajad sõtkusid meil akna taga peenrad ära, maikellukesed siiamaani ei kasva.
Sa oled olnud rekvisiitor või kunstniku assistent mitmekümne eesti filmi ja ka välismaa filmide juures. Kuidas sa seda teatritöö kõrvalt jõuad?
Tead, kui ma teen filmi ja olen näiteks teises riigis, siis ma saan teatris kõik oma asjad tehtud, aga kui ma ei tee filmi ja olen majas, siis mul on palju raskem tööasju ajada. Rekvisiidituba on selline koht, kuhu kõik möödaminejad pea sisse pistavad ja juttu teevad. Päeva lõpuks ei saagi nagu midagi tehtud. Selleks, et filmidel töötada, püüan teatris võimalikult palju asju ette ära teha. Teatrist lihtsalt jäi mulle ühel hetkel väheks. Aga ma olen siia nagu nabanööriga seotud.
Teater on su identiteedi osa?
Ma ei tea, mingi asi siin teatris on… Kui ma rekvisiiti tööle tulin, läksin ükskord proovi jaoks
kostüümiosakonnast lehvikut küsima, kus töötas laohoidjana üks vanaproua. Ta pakkus mulle midagi, aga mina ütlesin, et see lehvik seal on palju ilusam. Tema ütles: „Ei, seda ei saa küll lavale anda, lõhuvad kohe ära.” Ja nüüd ma olen ise samasugune! Eks meil ole siin mõned lõhkujad näitlejad ka. Kunagi räägiti lavakoolis, et rekvisiit on püha ja oli selline kohustus, et näitleja kontrollib enne etendust oma rekvisiidid üle. Nüüd ei kontrolli paljud üldse. Eks see ole ka usaldus, näitleja usaldab, aga me kõik võime vigu teha, midagi unustada. Ja samal ajal etendust vaadates näed seda näitlejat laval ja nii kahju on temast, et kui haavatav ja alasti ta on, ja kui palju sageli sellest rekvisiidist sõltub. Aga nad võiks selle üle kontrollida.
Kas sa käid kõiki lavastusi vaatamas?
Ma ei jõua kõike vaadata, mul on kogu aeg nii palju tegemist. Ma õpin ju keeli, see on mu hobi.
Mis keeli sa õpid?
Praegu õpin araabia keelt. Aga mul on ka prantsuse keel paralleelselt. Ja siis on kreeka keel, hispaania keel on juba enam-vähem. Mulle lihtsalt nii väga meeldib, ma tahan veel keeli õppida. See hobi aitab argipäeva mõtetest välja.
Uskumatu nimekiri! Kalju Komissarov oleks su üle ilmselt väga uhke…
Aga lugema pole ma ikka veel hakanud!
Teele Pärn