Mehis Pihla lavastuses „Oh jumal“ on Jumal sunnitud psühholoogilt abi otsima. Kaarel B Väljamäe kirjutab lavastusest tõukuvalt huumorist ja Jumalast – „Asi, milles ei tasu kahelda: Jumalal on huumorimeel täiesti olemas. Tema loomingust leiab selle kinnituseks ohtralt näiteid. Eriti naljakas on ju inimene.“
Võimalik, et Draamateatri lavastus „Oh jumal“ on üks nendest, mille piletid lähevad nagu soojad saiad, kui lõpuks karantiinist väljume. Maailm pole enam endine ning tullakse vaatama, kuidas kirjutati ning mängiti ajal, mil jagus veel julgust Jumala üle naerda.
Võib ka mängida mõttega, kas Jumal panigi Draamateatri kinni selle eest, et lavale toodi selline näitemäng? Sel juhul maksab maailm ühe teatri sulgemise eest päris ränka hinda, või mis. (Selle juurde, kas või kuidas näitemäng minu arvates Jumalat solvab, tulen põgusalt hiljem.)
Nali naljaks, aga huumor ning Jumal on mõlemad saanud veel aktuaalsemaks, kui nad juba niigi olid. Koroona laine kohta on muuhulgas öeldud ka seda, et Jumal saatis meid karistuseks oma tubadesse selle eest, mida me tema planeediga teinud oleme. Ka teatri- ja naljamehed on kolinud tuppa. Sotsiaalmeedia on üle ujutatud igasugusest huumorist, veel rohkem kui varem.
Huumor ei tunne riigi- ega religioonide piire. Nalja tehakse igal pool ja igas kultuuris, kuigi küllap on kõikjal omad normid, kultuurile eriomased piirid, millest üle astuda ei maksa. Nii juudid kui kristlased naeravad päris palju ka religiooni üle. Naerdakse inimeste, institutsioonide, erinevate konfessioonide üle. Selle üle, kuidas inimene oma usku praktiseerib. Väga sageli naerdakse hoopis iseenda üle, see on heade jutlustajate puhul üks ühine võte.
Huumor kõneleb ka kokkukuuluvusest. Meie tohime omavahel tögada, aga kui naaber või hoopis võõras läheb meie pihta tehtud naljaga üle piiri, siis on see omamoodi pühaduseteotus. Naljateo juurde kuuluvad tunnetuslikud hügieenireeglid – iga asja jaoks oma aeg ja ruum. Kui küsida, milline on puhas huumor, siis sellele võiks vastata antropoloog Mary Douglase mustuse definitsiooniga: „Mustus on ollus, mis asub vales kohas… Mustus on suhteline kujutelm. Kingad ei ole iseenesest räpased, aga räpane on panna neid söögilauale.” (Puhtus ja oht, 89-90)
Selle juurde tuleb tuua üks markantne näide, mis on seoses nimelt valel ajal tehtud naljaga juutide pihta. Rooma riigi koosseisu kuuluva Juuda maavalitseja Ventidius Cumanuse (48-52) ajal leidis kord Paasapühadel aset järgmine intsident. Palverändurid olid kogunenud Jeruusalemma, nagu tava ette näeb. Rooma sõdurid olid valvamas, et ei tekkiks rahutusi. Millegipärast tuli aga ühel neist mõte pisut pulli teha. Ta kergitas oma saba üles, näitas palveränduritele, mida Jumal on talle tahapoole loonud ning tõi esile ka vastava häälitsuse. Solvatud juudid nõudsid Cumanuselt sõduri karistamist, äkilisemad asusid sõdurite pihta kive loopima. Üks asi viis teiseni, järgnes rüselus ja paanika ning kogu mäsu tuli suurte jõududega maha suruda. Hukkus kuni 30 tuhat inimest. Võimalik, et tegemist on ajaloo kõige hukatuslikuma peerunaljaga. Selle kohta mul täpsemad andmed puuduvad.
Tundub, et teise kultuuri, religiooni, tavade ja üldse teiste jaoks pühade asjade üle ei tasu nalja heita. Selles peituvad alati mingid ohud.
Otseselt Jumala üle selles näites pigem ei naerdud. Kui üldse küsida, kas Jumala üle nalja teha tohib, siis ilmselt oleks lihtne vastus: Ei! Sest Jumalat ei tohi pilgata ega teotada. Kuid Piiblis on Jumala pilkamine seotud mitte niivõrd huumoriga, kuivõrd tema jälestamise, põlgamise ning inimese kurjusega, Jumalale vastuhakuga. Küsimus on Jumala küsimuse alla seadmises üleüldse. Selles tähenduses on ka elurõõmus ning heatahtlik ateism kahtlaselt blasfeemiline tegevus. Võib-olla seda puhtal kujul just seepärast nii vähe esinebki. Sest mine sa tea…
Me peaksime olema väga ettevaatlikud sellega, et Jumalat päriselt välja naerda. Samas suhestuda Jumalaga ning Piibli tekstidega ilma igasuguse huumorimeeleta on samuti kahtlane tegevus, sest nii me ei saa asjadest lihtsalt aru. Kristlasena pean siin silmas Jeesuse enda tegevust, mis on konteksti arvestades laetud üüratu koguse huumoriga. Tema õpetlikes lugudes sisaldub sageli koomiline element. Tema imed on mõnel puhul humoorikad. Ning tema avalik teenistus esitab kaasaegsele pühale eliidile ning võõrale Rooma võimule, kelle ajal ta Palestiinas elas ning tegutses, irooniast laetud väljakutse. Toon ainult ühe näite. Kui teda võetakse maise tegutsemise lõpus ning kannatusnädala alguses rahva lunastajana Jeruusalemmas vastu, siis ei tule ta mitte sõjaratsu seljas, vaid eesliga. Midagi teha ei ole, see on omamoodi naljakas vaatepilt. See ei ole tõsiselt võetav väljakutse impeeriumile. Ent Jeesus naerab siin ju inimlike võimude tõsiduse ning võimuvahendite üle. Sõjajõu ning hirmu asemel on alandlikkus, rõõm ja heatahtlikkus. Möödub pisut üle 300 aasta ning eesli seljas ratsutanud Jeesuse jüngrid on just neid väärtusi kandes sellisel määral impeeriumi aladel paljunenud, et kõige mõistlikum tundub neid keiserlikult tunnustada. Kas see tagantjärgi kristlusele kasuks on tulnud, see on omaette teema. Kurb, et kirikuajalugu on näidanud ka seda, et kristlased võimust arusaamise aeg-ajalt uuesti tagurpidi on keeranud. Aga kes pärast naerab, naerab… võimukamalt selle sõna sisulises, Jeesus-eeskujulikus tähenduses?
Küsitlesin naljatamise teemadel üht baptistikoguduse pastorit, kellest väga lugu pean. Tema jaoks tähendab huumor seda, et inimene ei võta iseennast liiga tõsiselt ning see see on alandlikkuse tunnusjoon. See ei puuduta ju ainult enese üle naermist, vaid üldse huumori võimet. Nii on huumor ja pühadus üksteisele lähemal kui esialgu paistabki. Tema ei arva, et huumor, hea naer, purustaks pühaliku. Pigem vastupidi…
See kirjeldab suhtumist iseendasse. Hoiakut, mis tajub enda väiksust Jumala kirjeldamatu suuruse juures. Mis aga puutub Jumala üle nalja heitmisse, siis mulle tundub, et see on olemuselt võimatu ülesanne.
Selleks, et Jumala üle nalja teha, peab ta eelnevalt läbima mingisuguse antropomorfoosi. Piibel ütleb, et inimene loodi Jumala näo järgi. Siin tegeleme vastupidisega, loome Jumala enda näo järgi. Üldiselt kantakse talle selle käigus üle hulk inimlikke hädasid (kõik inimeste patud nuheldakse lõpuks Jumala kaela) ning öeldakse, et tegu on endiselt Jumalaga. Näidendi autor Anat Gov on intervjuus öelnud: „Minu näidendi Jumal on piibli Jumal,” kuid see jääb vaataja otsustada kuivõrd temagi tegeleb antropomorfoosi teostamisega. Lood on tõesti Vanast Testamendist pärit, kohati käsitletakse neid päris vaimukalt, samas annab dramaturgiline võti (kujutlus, et Jumal tuleb psühholoogi vastuvõtule) ka piibli lugemise võtme, mis seab Jumalale kohati üsna kitsad raamid. Mine võta kinni, kas väide „miski Jumala käitumises on omane alles täiskasvanuks saama hakkava inimese käitumisele” on järeldus loetust või hoopis eeldus enne lugemist.
Miks selline antropomorfoos vajalik on? Et Jumal muuta võrdväärseks partneriks, kellega arutleda, vaielda ning keda muuhulgas tögada ka. Nii nagu me tögame sõpra. Muuseas, Jumal ei jää naljadega võlgu. Võimalik, et meie soov ongi tuua Jumal enda tasemele, jumalaks, et tema üle või pigem temaga koos nalja teha. Etenduses nähtud head naljakohad on nimelt need, kus selline sõbrasuhe endast märku annab. On ka neid hetki, mis võivad vaataja usulisi tundeid riivata, mis võivad haiget teha. Kui aga järele mõelda, siis me ju teeme teinekord haiget just nimelt neile, kes on meile kõige lähemal. Kompame ka sõnadega ning naljadega teise piire ning seda tehes lõikame sisse. Küsimus on, kas lepime siis uuesti ära, otsime läheduse taas üles? Kas just sellega tegeleb „Oh, Jumal” omal moel jääb samuti vaataja otsustada… Kui Jumal lubab… tagasi teatrisse koguneda.
Sõbrast me peame lugu. Kui lugupidamine kaob ära, ei ole enam naljakas. Kui teeme nalja Jumalat austamata, siis kaotame midagi olulist.
Naerda saab kellegi üle sõbralikult, kuid naerda saab kedagi välja ka vaenulikult. Miks me üldse kedagi välja naerda tahame? See aitab teist vähendada. See pole enam soov tuua teine endaga samale tasandile, vaid teine endale alistada. Tekitada tunne, et meil on justkui võim teise üle. Meil on tunne nagu saaksime teise pea olematuks naerda. Niisiis võib naer peegeldada meie soovi Jumalast lahti saada. Teeme nalja ning näo, et teda pole olemas… Sel puhul on tõesti tegemist Jumala pilkamisega. Kuidas võiks Jumal sellesse suhtuda? Vihastades, sest ta on püha Jumal? Piiblis tõepoolest kirjeldatakse ka Jumala püha viha. Mina olen aga mõelnud, et asi pole niivõrd pilkamises iseenesest, vaid selles, mida see meie kohta ütleb. Pilkamine on pikkusmõõt, millega väljendatakse kaugust Jumalast. Inimene on loodud lähedaseks suhteks Jumalaga ning pilkamine ilmutab, kui kaugel me temast tõeliselt oleme ja see teeb Jumalale haiget. Nii nagu teeb armastavale vanemale haiget, kui laps temast kaugeneb, temast lahti ütleb…
Asi, milles ei tasu kahelda: Jumalal on huumorimeel täiesti olemas. Tema loomingust leiab selle kinnituseks ohtralt näiteid. Eriti naljakas on ju inimene. Selle mõistmiseks ei pea liia kaugele vaatama. Ja loomisloos kiidab Jumal oma loodu heaks, kuid peale inimese meisterdamist öeldakse kogu loomistöö kohta: „see oli väga hea” (1.Moosese 1:31) Tundub, et inimese loomine tõi eriti suurt rõõmu. Inimene ei ole loodud, et Jumalal oleks iseeneses millestki puudu jäänud, vaid sellepärast, et Jumal tahtis seda teha, rõõmu pärast.
Jumal on loonud kõik meeled, kaasa arvatud huumorimeele, et me võiksime Loojat tunnetada. Jumala mõistmiseks on huumorimeel hädavajalik ressurss. Nii nagu Jumala jaoks inimese loomine on õnne küsimus, nii on inimese jaoks õnne küsimus Jumala tundmine.
Tulen lõpuks tagasi jumala juurde, kelle me loome iseenda näo järgi, kellele omistame kõik inimlikud hädad ja patud. „Nali” on selles, et Jumal, keda me kristluses tunneme, ongi kõik patu enda kaela võtnud.
Kristluse „huumor” seisneb viimselt enamas kui antropomorfoosis. Kristluse „huumor” peitub inkarnatsioonis. Mitte selles, et meie teeme Jumala inimlikuks oma kujutlusvõimega, vaid selles, et Jumal ise sai lihast ja luust inimeseks, tõeliselt. Jeesus Kristus ei ole lihtsalt silmapaistev õpetaja (kohati ka koomik, kui soovite) ning eeskuju, vaid tõepoolest lihaks saanud Jumal. Ei ole juhuslik, et suurim kristlik teoloog apostel Paulus ütleb selle kohta: „Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi, sest kirjutatud on: „Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse.” Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks? Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam.” (1.Korintose kiri 1:18-24)
Jumal sai inimeseks, kes risti löödi ja suri. Ja siis tegi ta sellise nalja, et ärkas kolmandal päeval üles. Nii vägevat etendust ei ole enne ega peale seda andnud mitte keegi. Kes pärast naerab, naerab igavesti.
Aamen.
Kaarel B Väljamäe