Kuidas käib piletimüük Draamateatri kassas? Näitleja Helena Lotman vestleb asjatundjate Krista ja Leaga.
Eesti Draamateatris on alanud 105. hooaeg. Majas on hulk uusi nägusid, värskeid ideid ja esietenduvad uued lavastused. Mõned asjad aga ei muutu ja see on hea. Kui sisenen teatrimaja kassasse, ootavad mind seal kaks särasilmset, töökat ja head inimest: Krista Roolaid ja Lea Rennik. Nemad müüvad pileteid. „Nii on,” kinnitab Krista rõõmsalt. „Aga inimesed küsivad tihti, mis te siin enam istute, teil on ju kõik välja müüdud?”
Kui piletid on välja müüdud, on järelikult keegi neid müünud. Et aga paremini aru saada, kuidas käib piletimüük ning kui palju mahub Krista ja Lea tööpäeva sisse veel, võtsin meie klienditeenindajaid nende lahkel loal usutleda. On ime, et üldse jutule saan. Niisama istumist siin ei ole.
Mida tähendab töötada Draamateatri kassas?
Krista unistas kunagi maadeavastajaks saamisest. Või kosmonaudiks. Siis sai aga aru, et need kauged maailmad võivad olla siinsamas ja alustas oma teekonda Draamateatris 1979. aastal lavapoisina. Hiljem töötas kaks aastat ka rekvisiitorina. Lea on olnud teatris 22 või 23 aastat, isegi ei tea, aga ei pea seda ka nii oluliseks. Ja tõesti, ta räägib oma tööst sellise õhinaga, nagu oleks endiselt esimest päeva tööl.
Pidevalt heliseb telefon ja kohe selle järel heliseb torusse vastu Krista või Lea helge hääl. „Draamateatri kassa, tervist!” Siin ei müüda aga ainult Draamateatri pileteid, see siin on Piletimaailma keskkassa. „Me müüme tõesti pileteid üle vabariigi. Meilt saab osta pileti Saaremaale või Rakverre. Ka inimesed, kes ostavad piletid interneti kaudu, tulevad siia, et neid meie juures välja trükkida. Paljud koguvad pileteid.“
Palju on arvutitööd, mis ei paista välja. „Tuleb ohtralt e-kirju sisuga „ostsin sellele kuupäevale, aga see ei sobi”, proovime siis vahetada,” kirjeldab Lea.
Krista võtab asja kokku: „Ma ütleks, et me oleme puhver teatri ja inimeste vahel. Me oleme siin ja meil on inimeste jaoks aega.” Imestan, kas tõesti tullakse kassasse massiliselt füüsiliselt kohale? Tuleb välja, et väga palju tullakse. Esmalt tullakse teatrisse ja pärast kassasse. Kui inimene on käinud teatris, ollakse nähtust tihti kõrgendatud seisundis. Tahetakse arutada ja rääkida. Kui kõik teised uksed on teatris veel kinni, on Krista ja Lea siin. Tullakse ka näiteks siis, kui ei osata nähtut sõnastada, et keegi aitaks. Või lihtsalt kuulaks.
„Inimesed tulevad meie juurde rääkima ka teiste teatrite lavastustest, kas oli hea või halb. Meil käib siin justkui oma teatriring, nad on nii altid vestlema. Nad räägivad ära kogu oma eluloo. Septembris, kui kassa taas pärast suvepuhkust on lahti, räägivad oma suveprogrammist. Meil käivad palju inimesed, kes armastavad teatrit, ja kes on natuke vanemad,” naeravad Lea ja Krista nagu kaks elukogenud psühholoogi.
Tahetakse ka teada repertuaari kohta – mis see tegelikult on, mida mängitakse. Ollakse küll lugenud tutvustust, mille lavastaja on kirjutanud teatri kodulehele, aga „rahvas tahab kelleltki päriselt kuulda, mis toimub. Rääkige lugu ära!” Lead ja Kristat ning nende maitset usaldatakse.
Selle usalduse välja teenimiseks peavad nad tegema palju tööd, vaatama ära kõik meie maja lavastuste läbimängud, vahel mitu korda. Viiakse end kurssi ka teistes teatrites toimuvaga, et suurt pilti tajuda. „Meile väga meeldib see. Jah, vaatame korduvalt, aga muidu me ei töötaks siin.”
Uks läheb lahti ja sisse astub mees, kes ulatab Kristale paberkotikese, kuhu peale on kirjutatud ühe meie maja töötaja nimi. „Ahjaa, kullerid! Neid võtame ka päeva jooksul vastu!” selgitab Krista ja meenutab korda, kui Ita Everile toodi kunagi uhke lillekimp ja küsiti siis, kas Krista ongi ehk adressaat Ita.
Siseneb veel inimesi, kõik kordamööda küsivad midagi, ütlevad midagi või toovad midagi. Vahel tuuakse näitlejatele asju, näiteks viimati toodi Mait Malmstenile üks plaat, kus tema näitlejast vanaisa Franz Malmsten loeb.
Ükskord toodi kaubikutäis kübaraid. On tulnud jalatseid, mundreid. Pakutakse vanu kavalehti, üks mees tõi 1944. aasta 9. märtsi „Krati” etenduse kava. See oli õhtu, kui etendus jäi pooleli, algas Nõukogude lennuväe suurim rünnak Tallinnale.
Krista ise on toonud Draamateatrile kaks patsi – noorpõlvepatsi ja keskeapatsi.
Kui aga midagi tuua ei ole, siis tahetakse midagi saada. Mis mõttes? „Noh, nagu leiunurk või nii,” seletab Lea, miks ta telefonis just kellegagi mantlitest rääkis. Keegi oli unustanud pärast etendust oma mantli teatrisse. Arusaadav, on ootamatult soe sügis. Aga et inimesed lahkuvad vahel keset talve ilma jopedeta, kuidas?! Ja ehteid kaob palju. Laval mängitakse nii, et saalis ehted kukuvad. Kord otsis üks õpilane oma prantsuse keele õpikut, mis oli tualetti jäänud.
Ka muu segadusega tuleb teinekord tegeleda. Vahel ei tehta vahet, kas selles majas asub Draamateater, Linnateater või hoopis Vene Draamateater. On ka olnud juhtumeid, kus meie majja tuleb inimene, kellel on samaks õhtuks piletid hoopis Viljandis Ugala teatris toimuvale etendusele. Mõni päev tuleb ka mõistatada, sest küsitakse „millises lavastuses mängib Jüri?”, „millise lavastuse kunstnik on Kristjan?” või „millise lavastuse lavastas Laura?”. Või kui tahetakse näha lavastust „Skalpell”, küsitakse hoopis „kuidas saaks näha „Žiletti?“.
Jälle heliseb telefon. Küsitakse pileteid „Macbethile“. Huvi on, aga kohti sinna enam ei ole. Kassa soovitab uuesti uurida siis, kui jaanuaris etendused lähemal – ehk on keegi pileti(d) tagastanud.
Aga mõnda lavastust ei ole nii lihtne müüa. Inimesed on avatud ja annavad teatrile tagasisidet. Peegeldatakse, mida ollakse kirjeldusest lugenud ja kuidas see mõjub – kas tõmbab vaatama või peletab eemale.
Mõni asi on väga hea, aga seda on raskem müüa. Teatri ajaloos on ka juhtunud, et lavastuse pealkiri vahetatakse pärast esietendust ära, sest mõjub publikule liiga ähvardavalt. Nii juhtus lavastusega „Hirmus veretöö Läänemerel“, mis sai pealkirjaks „Jaan Umbi lugu“. Sõnadel on väga suur jõud.
Tuleb aga ette, et sõnade jõud toimib nii, et piletid saavad väga kiiresti otsa. Meie maja väikeses saalis on 146 kohta ja need kohad täituvad kiiresti.
Kuidas siis ikkagi saada piletit Draamateatri lavastustele?
Krista tõdeb, et tegelikult pakuks neile kõige rohkem rõõmu, kui nad saaks kogu aeg pileteid müüa. „Siis oleks päev otsa positiivsed emotsioonid, ostja on õnnelik, meie oleme õnnelikud. Aga kui peab pidevalt ütlema, et kõik on välja müüdud, on vahel raske.”
Lea lisab emalikul häälel, et siis tulebki öelda leebelt nii nagu on. Et praegu ei ole. „Aga ma alati soovitan küsida päev varem või samal päeval, mil etendus toimub. Hoidke silm piletimüügil peal, helistage meile, tulge kasvõi kohale, äkki ikka saab, äkki õnn naeratab!” pakub ta lootusrikkalt võimalusi. Lea soovitab ka kodulehel end uudiskirja lugejaks registreerida. Sellega tuleb teade, millal piletid müüki tulevad, millised uusi lavastusi on oodata ja milliseid sooduspakkumisi tehakse.
Krista tuleb tagasi selle juurde, kuidas üks tore naine küsis, mis nad siin istuvad, kui midagi müüa ei ole. „Ma ütlesin, aga me räägime teiega.” Proua olevat siis tänanud ja öelnud, et see on tegelikult suur asi, et Krista ja Lea siin olemas on. Tuleb välja, et paljud, kes ostavad Piletimaailma kaudu teistesse teatritesse pileteid, tulevad Pärnu maantee 5 kassasse just selle pärast, et saaks päris inimestega kohtuda. „Võiks ju ka netist osta, aga siin on avar, helge ja soe. Kunagi oli siin valgustajate ruum. Jah, meie oleme olemas, kuulame, räägime. Ei ole ainult masinad. “ Aga ega me ei tea, kuidas 15–20 aasta pärast on.
Jah, Krista ja Lea ei ole õnneks masinad, kuid tegelevad muuhulgas ka masinatega. Vahel ei tuvasta tõkkepuu Draamateatri parklasse sisenevate autode numbreid, vahel tujutseb arusaamatult. Päris inimeste peale saab aga kindel olla. Krista ja Lea peale saab kindel olla.
Ja ka nemad armastavad inimesi. Lea ei salga, et vahel on tal õhtuks täiesti tühi tunne, aga seda, mida ta saab siit, kuskilt mujalt ei leia. „Tunneme, et oleme siin hästi hoitud. Meil on head kolleegid ja ülemused. Kuigi toimetame siin oma eraldi ruumis, teame, et oleme tähtis osa teatrist. Ja teatripublik on tohutult hea publik. Teatriinimesed on sõbralikud inimesed. Publikul ei ole kunagi liiga kiire.”
Krista lisab: „Jah, just võrdlesime end haiglaga, kuhu inimesed ka päev otsa helistavad ja peavad paratamatult saama oma suures mures väga kiiret abi. See on närviline ja pingeline.” Teatrihuvilised, tuleb välja, kurjustavad väga harva. Ja kui ka kurjustavad, lähevad pärast leebeks. Küll on tuldud tagasi lillede või kommidega, õunte ja vabandustega, et suures igatsuses teatri järele ootamatult kops üle maksa läks. Pahameel võib tekkida sellest, kui etendus on mingil põhjusel ära jäänud ja publik ei ole sellest teadlik. „Palun andke meile oma andmed, siis saame ka teatada!” julgustab Lea.
Telefon helisebki jälle. Müüakse mõned piletid. Lea ja Krista rõõmustavad. Küllap ka helistaja. Kui ei helise telefon, voorivad uksest sisse ja välja inimesed. Siseneb üks režissöör, ta lastakse sisse. Siseneb keegi, kes soovib teada, kas teatris tegutseb ka lastehoid. Ükskord sisenes uksest üks härra, kes oli näinud, kuidas Krista „Prillitoosi” saates muuseumikaardist rääkis ja tahtis Kristat kosida. Tuli teinegi mees lillekimbuga. Aga Krista jäi siia.
Piletimüügi päev. Kuidas see käib? Kristal ja Leal on siis pulss kõrgem kui tavaliselt. Nad on ennast valmis pannud. Nad on kontrollinud, et piletirull jookseks, tšekipaber jookseks, mõte jookseks. „Tahaks lihtsalt, et võimalikult paljud inimesed saaksid teatrisse tulla.” Ja siis see juhtub: kell saab 10.00 ja piletimüük läheb lahti.
Maja ees on juba tund aega järjekord trepist alla, nüüd avaneb uks. Samal ajal ostetakse internetist. Kell 10.04 on mõned väikese saali etendused välja müüdud. Paljud inimesed on juba õnnelikuks saanud.
„Kord ostis üks naine jõulukingiks piletid kogu suguvõsale. Meeletud summad ja pank pani nii mitmete järjestikuste tehingute järel igaks juhuks kaardi kinni,“ meenutavad Krista ja Lea.
Aga on ka neid, kel piletit õigel hetkel saada ei õnnestunud. „Te tahate öelda, et aasta lõpuni ei saagi tulla teie juurde? Mis ma teen siis?!” Oktoobrist märtsini on eesti inimene ikkagi harjunud pidevalt teatris olema. On külm ja pime. Ja inimestel on väljakujunenud traditsioonid – teatrisse tahetakse tulla sünnipäevadel, pulma-aastapäevadel, kollektiividega. „Kusjuures kollektiivina oleks väga tark teatrisse kirjutada ja ennast järjekorda panna,” soovitab Lea.
Vahel helistavad inimesed, kes ei ole pileteid saanud, aga kellel on just lapselapsed välismaalt külas või kes hakkavad järgmisel kuul sünnitama ja ei saa siis tükk aega tulla või kelle vanemad on juba nii eakad, et ei tea, kui kaua enam tulla saavadki. Inimlikult on see arusaadav.
Võiks ju mõelda, et mängime rohkem ja ainult väga suurtes saalides, aga igal lavastusel on siiski oma (ruumi)spetsiifika ja näitlejaid kloonida ei anna. Suurima koormusega näitleja, kelleks eelmisel hooajal oli Karmo Nigula, mängis hooaja jooksul 133 etendust.
„No kui ühtegi piletit müüa enam ei ole, saame vähemalt Maidu kaardi müüa,” viitab Krista fotodele näitlejatest, mis kunstnik Laura Pählapuu postkaartideks tegi.
Hea küll, tööpäev hakkab lõppema, lasen head inimesed koju. Krista ja Lea jõuavad veel enne ööd teha pika jalutuskäigu vanalinnas, et „pead mõnusalt tühjaks kõndida“. „Aga me väga tahame tulla hommikul tööle. Suvel juba tunneme, et ei oska teisiti, tahaks tulla tööle. Kuigi see töö on imelik sõna. Me pigem ütleme, et tahaks juba tulla teatrisse.”
Helena Lotman