Eesti Draamateatri 100 aasta juubeli eel rääkisime teatriloolase ja teatripedagoogi Lea Tormisega teatri algusest, pöördehetkedest ja missioonist.
82/100
Mu esimest korda Draamateatrisse minek pidi olema üsna viimasel eestiaegsel hooajal, 1938–1939, kui olime Viljandist Nõmmele kolinud. Esmalt nägin nukuetendust, kas „Miki-Hiir Eestis“ või „Lend Kuule“, aga nukuteater polnud mulle siis huvitav. Tantsuetendused meeldisid rohkem, võimalusel viidi mind Estoniasse.Draamateatris olen käinud niisiis 82 aastat. Üsna pikk staaž.
Eesti Draamateatri mitu algust
Kuna olen pidanud ajaloolasena selle peale palju mõtlema, siis arvan, et sisuliselt on teatri algus protsess. Pole nii, et ta kukub taevast ja algab. Seda ei ole ajaloos kunagi olnud. Kuna meie teatrivärk on väga noor, siis meile on see olnud kole tähtis, et saaks kuskilt paar aastat juurde, et oleks soliidsem ja vanem. Kellel on vaja algust paika panna aastaarvuliselt? See on tähtis muidugi neile inimestele, kes parajasti seda teatrit hakkavad tegema, ja tagantjärele on ta tähtis ajaloolastele, kes peavad leidma, mis ja kus see algus ikkagi on. Peab otsustama, millest tahame algust arvata. Näiteks Vanemuise Seltsi poolkutselise Koidula teatri algus oli seotud „Saaremaa onupoja“ lavastusega, mis tehti laulupeo puhul 1870. aastal – kuigi ka seal oli enne mängitud, protsess juba eelnevalt käis. Aga kutselise, järjepideva Vanemuise alguses oli lavastaja Karl Menning ja maja valmimine, kui toimus näidendivõistlus ja alustati „Tuulte pöörises“ lavastusega 1906. aastal.
Ka Draamateatri algus on protsess. Sellest tulenebki, et tal on justkui mitmekordne algus: 1920, kui alustas Paul Sepa teatristuudio, 1925, kui Draamastuudio Teater ametlikult tegevust alustas, ja mõnede arvates ka 1916, kui alustas n-ö vana Draamateater. Kui nõukogude ajal algusdaatumi üle vaieldi ja seda pikaks ajaks 1920. aastalt 1916. aastale nihutati – sellepärast, et vana Draamateater oli 1917. aastal olnud korraks ühendatud Tallinna Tööliste Teatriga, see andis tingliku aluse Draamateatrile 1952. aastal Viktor Kingissepa nimi anda –, siis olin küll nende poolt, kes Draamastuudio Teatri asutasid ja ütlesid, et stuudio algusaastas 1920 on ka teatri algus.
Paul Sepa stuudio
Kui Paul Sepp kuulutas 1920. aastal välja, et võtab vastu oma stuudio, siis need, kes sinna läksid, juba enamasti tundsid üksteist. Olid koolinoorte ringid ja harrastustrupid, nii et inimesed, kes tahtsid selle asjaga tegeleda, olid juba enne olemas ja ega neid siis nii hirmus palju polnud. Stuudioteatri mõte, nii udune kui see ka oli, oli Sepal mingil määral muidugi Venemaalt kaasa toodud. Et teater tuleb välja kasvatada koolist. Et ei saa enne midagi uut ja oma teha, kui tuleb stuudiost, kus inimesed koos õpivad, välja kasvatada teatrikollektiiv. Draamastuudio Teatrikooli 1924. aastal lõpetanud esimese lennu jaoks – nendest saigi see teater – oli see loomulik.
Vana Draamateater
Vana Draamateater koosnes põhiliselt headest Menningu näitlejatest, kes tegid enneolematu sammu ja tulid Vanemuisest suure trupiga ära, kui Menning pidi lahkuma tema nõudliku repertuaarivaliku jm põhjustel. Seltsi juhatus tahtis teda oma maitsega arvestama panna, mitte vallandada, aga printsipiaalne Menning lahkus. Ta palus, et näitlejad jääksid kohale, aga see kamp tuli 1916. a Tallinna ja sattus sõja ja revolutsiooni kätte. Nad rabelesid siin väga vapralt. Võtsid nimeks Draamateater, korraks isegi Eesti Draamateater, püüdsid ellu jääda ja rändasid ringi – kummaline, et ka väga tõsise repertuaariga, klassikaga, mida maarahvas meeleldi vaatas. Kui õnnestus raha kokku kraapida, mängiti Saksa teatri laval. Vana Draamateatri põhimõtteid jätkas hiljem uus Draamateater: mängida võimalikult head ja tõsist repertuaari, olla rahvavalgustaja, anda odavalt õpilastele pileteid, et publikut kasvatada. Vanal Draamateatril oli päris hea publikuedu. Aga teatrisaalide üürid olid kõrged ja 1920ndate algul oli ka majanduskriis. Samal ajal polnud Vanemuine pärast nende lahkumist jalgu alla saanud, ka vastasutatud kultuurkapitalis mõisteti, et rahaliselt enam nii jätkata ei saa.
Vana Draamateatrit sunniti lõpetama, otsustati trupp kupatada Tartusse tagasi. Aeg-ajalt olid nad Tallinnas rahvapidude nime all teinud satiirilisi kavu, nt Asutava Kogu valimiste ajal jm. Ja kui tuli sunniviisiline Vanemuisega taasühinemine, tegi vana Draamateatri trupp 1924. aasta vana-aastaõhtul etenduse „Draama ja Vanemuise pulm“: rikas vanamees ostab noore tüdruku ära ja sunnib endaga abielluma – nii tõlgendati seda käiku. 1925. aasta alguses alustas Tallinnas ametlikult uus Draamateater, Draamastuudio Teatrikooli I lennu lõpetajate loodud Draamastuudio Teater.
Draamastuudio Teater
Uue teatri algus ei olnud sugugi lihtne. Esialgu oli kõhevil olek. Neisse ei usutud. Nad ise ei olnud võibolla väga ühtsed. Neil oli võibolla Paul Sepalt või mujalt saadud pisut ülepaisutatud ja paatoslik laad. Rahaprobleem oli suur. Saksa teatri üür käis üle jõu, intendant Schott käis näitlejatel sabas ja ei lubanud proovi ajal tulesid põlema panna. Otto Aloe kuldkell käis tihti panti, et etenduse saaks ära anda, piletitulu eest osteti jälle välja. Otto Aloed praegune avalikkus suuremat ei tea, aga ta oli väga oluline inimene eesti kultuuris ja Draamastuudio Teatri elus. Kõik algas 1920. aastatel tema korteris Viiralti tänaval. Seal oli teatri büroo, dekoratsioonide valmistamine, seal nad tegid proove, seal aeg-ajalt elati. Mitu aastat prooviti üht ja teist, oli päris huvitavaid lavastusi. Aga murrang oli Hugo Raudsepa „Mikumärdi“ 1929. aastal. Kõige naljakam on see, et maailmas algas suur majanduskriis, ja sellest hoolimata järsku selline publikumenu … Nad olid ise täiesti ehmunud. Kuna nad ei jaksanud maksta Saksa teatri üüri, anti Tallinnas tavaliselt üks etendus ära ja mindi ringreisile. Ja äkki „Mikumärdiga“ niisugune pauk! Rahvas jooksis kokku, kõigile nii hirmsasti meeldis. See oli üks esimesi lavastusi eesti teatris, mida mängiti üle 100 korra. 1930. aastate teisel poolel mindi „Mikumärdiga“ ja „Seitsme vennaga“ Helsingisse külalisetendustele. „Mikumärdi“ oli veninud peaaegu tund aega pikemaks, igaüks mõtles nalju välja, nagu vähegi oskas – pidi enne külalisetendusi proove tegema ja viima lavastuse uuesti katuse alla tagasi. Nii avastati, et eesti asi lööb. Sealtpeale jäigi Draamastuudio Teatri repertuaari põhialuseks eesti näidend. Nad mängisid muud ka, aga oli juba satutud eesti dramaturgia kullasoonele ja see jäi põhiliseks. Õnneks avastati õige pea, et ka Tammsaare läheb teatris hästi, 1932. aastal jõudis Draamastuudio Teatris lavale esimene Tammsaare dramatiseering, „Vargamäe“ „Tõe ja õiguse“ I osa põhjal. Kogu eesti teatris algas omadramaturgia buum (see sobis pealegi 1930. aastatel mujalgi Euroopa teatrites maad võtva nn uusrealismi lainega). Üks põhjus oli veel, miks eesti dramaturgia nii hästi läks. Haritud publikut oli esialgu ju väga vähe. Teatris oli 1920. aastatel olnud mitmeid katsetusi, näiteks Hommikteater, aga meie vaatajate hulgas oli ikka hirmus vähe neid, keda kunstilised katsetused huvitasid. Eesti elu peegeldust sai aga mängida, publik vaatas äratundmise ja huviga.
Järel-Eesti
Kui Teine maailmasõda lõppemas oli, siis tulid tagasi need, kes Nõukogude rinde tagalas Jaroslavlis olid Eesti Riiklikes Kunstiansamblites tegelenud teatriga, koorilauluga, rahvatantsuga jne. Oli selge, et nad olid hirmsasti igatsenud Eesti järele. Alguses ei olnud tunda omavahelist vastandust nendega, kes siin olid – omad inimesed said ju kokku, oli hea meel, et hing sees ja midagi uuesti algab. Draamateater oli siis Tallinnas ainukene alles jäänud teatrimaja, varemetes Estoniat muidugi hakati kohe taastama, aga see võttis aega. Esimest korda lauldi Eestis Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ Draamateatri laval. Ma olin sel aktusel. Oli teotahe üles ehitada, mis on lõhutud, uuesti minna edasi teatri tegemisega. 1945. aasta sügisel peeti vaikselt ka Draamateatri 25 aasta juubelit. Nende jaoks, kes tagalast tulid, oli selge, et see on õige daatum, ja kohalolijate jaoks ju muidugi ka.
Olen ikka kasutanud Madis Kõivu tarka ütlemist, et see oli järel-Eesti aeg. See kestis umbes 1948. aastani.
Ainus eestikeelne sõnateater
Siis sekkus poliitika ja väga ruttu algasid lõputud muutused. Draamateatri jaoks jooksis kõik õnnetult omavahel kokku. Tallinnas oli Eesti ajal olnud kolm eestikeelset sõnateatrit. Esimesel nõukogude aastal ühendati Draamateater ja Töölisteater, aga see kestis ainult ühe aasta. Saksa okupatsiooni ajal sai Eesti Draamateater oma nime tagasi, Töölisteatri põhjal loodi Väiketeater. Kui algas uus nõukogude aeg, oli Töölisteater omadega läbi. Maja oli maha põlenud ja trupi alusel moodustati Riiklik Noorsooteater (mängiti endise Lutheri vabriku efektse arhitektuuriga rahvamajas, kus praegu on Pagaripoiste pood), kuid 1948 liideti see Draamateatriga.
Estonia sõnatrupp oli Eesti ajal kindlasti üks tugevamaid, ka Draamateatrist tugevam. Estonia muusikaosakond oli aga juba Eesti aja lõpul tahtnud sõnaosakonnast lahti saada: majja ei mahu kõik ära, kõigil on liiga vähe proovi ja mängimise aegu. Muide, vaidlus käis ka Draamateatri maja kasutuselevõtu ümber. Pärast sõda pidi muusikateatriks taastatud Estonia sõnateatri filiaaliks saama endise kino Gloria Palace saal, mille nad ise Ants Lauteri eestvõtmisel korda tegid. Kuni järsku, pauh, tuli 1948. a otsus, et Eestis luuakse Vene draamateater. Kuhu see panna? Ikka samasse kinno, kus nad on tänapäevani. Ja suurem osa Estonia draamatrupist liideti 1949. aastal Draamateatriga. Vägevad Eskola, Karm, Lauter, Talvi jm sõnateatri paremik toodi üle. Kahjuks lõhuti üks Eesti parimaid sõnalavastustruppe. Estonia kool oli midagi muud, natuke kõrgendatud stiil, mis erines selleks ajaks Draamateatris välja kujunenud laadist.
Draamateater oli lõhki minemas – ja 1953 toodi lisaks Moskvast täies koosseisus GITIS-e vastlõpetanud eesti stuudio 24 noort näitlejat! Kõik sumati kokku Draamateatrisse, mille all see ju kannatas. See, mis oleks pidanud olema teatri õnn, et ta sai kõik väga head näitlejad endale, oli tegelikult õnnetus. Osalt see lahenes aja jooksul, kõik uued ei jäänud truppi pidama, gitislaste hulgas oli režiiandeid (Kiisk, Kruusement, Kromanov, Aruoja, Rummo jt), nendeta poleks eesti filmindus ja televisioon nii ruttu jalgu alla saanud. 1952 tehti Tallinna eraldi nukuteater, sinna läks küll vähe näitlejaid eesotsas Veikega, aga neile anti üle kõik see, mis Draamateatrisse oli Eesti aja nukundusest jäänud.
Tammur ja Panso
Draamateatris oli väga hulle perioode, kus elu määrasid jäigad administratiivsed muutused. 1952. a toodi uueks juhiks Ilmar Tammur. Ta kõrval oli kahjuks, ütleme, vastuoluline isik direktor Hugo Murre. Tammur oli hea näitleja ja ta polnud ka halb lavastaja, tegi efektseid suurejoonelisi lavastusi, aga ta sattus poliitilisse kahvlisse. Andekas inimene, kes läks ajastu poliitiliste käikude nahka, lasi ennast juhiametisse panna ja ei taibanud, kui ohtlik on toetus kõrgemalt poolt. Tal oli väga tugev ministri ja ametlike instantside soosing. Peaasi, et ei tehtaks formalistlikke katsetusi. Moskvast hakkasid tulema repertuaarinõudmised. Ja milleks Tallinnas kolm eestikeelset teatrit, aitab, kui on üks! Oli kohutavalt segane ja vastik aeg, seotud just nimelt poliitiliste otsustega. See takistas loomulikku arengut tükiks ajaks.
Draamateatris varem näitlejana töötanud Voldemar Panso tulekust režiidiplomiga lavastajaks 1955. aastal algas uus etapp, oli tunda, et kõik tahavad temaga töötada, publik jooksis tema lavastusi vaatama, väliskülalised tahtsid eeskätt neid näha. Kui 1965. aastal tehti Noorsooteater, läks Panso seda juhtima ja temaga läksid Draamateatrist tipud kaasa. Kogu elevus läks Broadwaylt ära koos Pansoga.
1970. aastal sunniti Tammur lahkuma ta oma kollektiivi poolt. See oli ausalt öelda siserevolutsioon. Panso tuli, suuresti kohusetundest, Draamateatrisse peanäitejuhiks ja andis teatrile uue ilme. Panso ja Tammur olid muide kursusekaaslased. Kuni Panso osutumiseni otseseks konkurendiks olid suhted normaalsed. Tammur mängis Panso diplomilavastuses 1955. a ja Panso tõi ta õpetajana lavakunstikateedri I lennu juurde.
Eesti asi
Panso järglane Mikk Mikiver tajus tundlikult eesti temaatikat, tegi seda väga tõsiselt ja valuliselt. See ei olnud nalja pärast, et kui uus Eesti aeg hakkas sündima, läks Mikk otsapidi poliitikasse. Draamateatrile olid tema lavastused selles ajas hirmus tähtsad – seni keelatud olnud eesti ajalugu ja üldse ajaloo mõtestamine, nagu „Pilvede värvid“.
Minu meelest on see Draamateatris üks olulisemaid aegu, kus eesti repertuaar oli poliitiliselt avaram kui varem. Panso Tammsaare-lavastustes oli muidugi ajastu tugevasti sees, Mats Traadi „Tantsus aurukatla ümber” peegeldusid juba Panso elulõpu süvenevad otsingud Eesti ja eestlase avamisel.Minu meelest niisugune mees on ka Priit Pedajas, kes avastas enda jaoks kunstiliselt mõjuka rahvaliku suuna ja eesti ajaloost kõnelemise rahva saatuse kaudu eesti dramaturgiale toetudes. Draamateatris tuleks tingimata hoida seda rida, mida ajavad tema Kõivu-lavastused: eesti kultuuri süvenemine, selle tundmine ja edasi kandmine. Samal ajal on väga hea, et kõrval on noor kunstiline juht Hendrik Toompere jr, kes minu meelest katsetab arukalt ja targalt teistmoodi loovaid lähenemisi.
Nõukogude ajal anti direktorile loomingulisi õigusi, mida tegelikult ei oleks pidanud andma, kunstilise juhi staatus kannatas selle all. Juba siis oli väga tähtis, kas on loomingulise juhi ja lavastajate kõrval ka õige direktor, kes on valmis ise jääma tagaplaanile, et kindlustada teiste loomingulist tööd. Ma ei tea Margus Allikmaad kuigi hästi, aga arvatavasti kuulub ka tema selliste teatri(üld)juhtide ritta, kes kindlustab, et loomingulistel inimestel oleks hea tööõhkkond ja kes oskab teatrisse tuua vajalikke inimesi. Nagu Leo Kalmet juba Eesti ajal. Kui olid kõrvuti Panso ja Kalmet, siis oli selge, et Pansol oli anne, efekt ja sära, mis mõjus ja omamoodi koolitas inimesi juba tema isiksuse kaudu. Kalmet oli aga see, kes tegi teatrijuhi ja lavastajana vaikselt nähtamatut tööd, algul teatris näitlejatega ja hiljem lavakoolis üliõpilastega, kes ajas teatris igasuguseid organisatsioonilisi, sageli jampslikke tüütuid asju, kes hoidis kogu asja püsti. Selliseid juhte sünnib vist väga vähe. Nii keeruline ja vastuoluline organisatsioon nagu teater aga lihtsalt ilma nendeta ei püsiks. Mulle tundub, et Rein Oja, kes võiks ju ka ainult näitlejana särada, on samuti sama tõugu.
Repertuaariteater
Draamastuudio Teatrile oli tähtis mängida väärtdramaturgiat, harida publikut, kasvatada noort vaatajat. Minu meelest püüeldakse selle poole nüüdki. Aga praegu muutub tähtsaks see, mille peale siis, alustades, ei osatud mõeldagi – repertuaariteater kui nähtus ise.
Projektiteater on väga kena, pakub võimalusi ja vaheldust, aga see ei ole see, mis toidaks ja alles hoiaks teatrikunsti vereringet, võimete ja oskuste arengu pidevust. Kui ajalugu vaadata, siis meie teatriuuendused on valdavalt toimunud olemasolevate suurte teatrite sees, nii 1920. kui ka 1960. aastatel. See on nähtavasti olnud optimaalne meie väikese rahva puhul. Projektiteater ja repertuaariteater – üks ei takista teist, need on lihtsalt ühendatud anumad.
Hoida head stabiilse püsitrupiga järjepidevat repertuaariteatrit on minu meelest üks Draamateatri tähtis funktsioon, mida ta kõigi poliitiliste segaduste ajalgi on suutnud täita. Jah, institutsionaalne kollektiiv mingil määral stagneerub paratamatult, vajab värskendamist. Samas – peab olema koht, kus püsib järjepidevus, kus on kindel seltskond, kes üksteist tunneb, ajab ühist asja, kus mõeldakse kõigi arengu peale, nii palju kui võimalik, katsetatakse. See on olemuselt nagu stuudioprotsess (nagu kirjutab ka Alvis Hermanis oma „Päevikus“).
Räägitakse, et peab olema avangard. Eelvägi juhatab midagi sisse ja uuendab, siis tekivad epigoonid jm järelvägi. Areng on pidev protsess. Kellele sa vastandud, alternatiivne oled, kui sa ei tunnista eelnenut? Juba sellepärast on vaja isakuju, et temast esimese hooga lahti öelda, olla ise, ilma isa toeta, et siis ehk aja jooksul taibata, et ma lähen ikka rohkem isa nägu.
Ka siis, kui Draamateater pole olnud vedur, on ta stabiilset kvaliteedinivood pakkunud. Taset hoidnud. Aga väga tähtis on aina pürgida kõrgemale harjumuslikust heast tasemest – peaasi, et selliseid lavastusi oleks. Kui neid pika aja vältel ei sünni, on midagi korrast ära.
Muutudes ja kordudes
Kõik muutub. Ja kordub. Otsiksin alati paralleele loodusest. Mitte ainult looduse ja inimese ellujäämise kohta ei maksa see, et liigirikkus peab säilima. Teatris täpselt samuti, nii teatrimaailmas tervikuna kui ka konkreetse teatri sees. Periooditi on tahetud vabaneda „kirjanduse lõa otsast”. Johannes Semper kirjutas juba 1913. aastal artikli „Teater kui iseseisev kunstiala“.Vahel öeldakse küll, et see aasta tuli kevad teisiti. Aga kevad tuleb. Loodetavasti korduvad veel kaua kevad ja suvi ja sügis ja talv. Ja teatris ka. Jälle tulevad noored teatrisse, nende jaoks on see esmakordne, aga protsess kordub. Mõni noorepoolne näitleja tahab laval rääkida oma sõnu, mitte kirjanduslikku teksti. Miks ka mitte! Kuigi ilma hea kirjanduseta jääb teater sööti. Peamine, et näitlejalgi oleks oma mõtteid. Oleks, mida öelda, siis saab öelda ka ainult liikumiskujunditega või kirjutatud näidendi sõnadega. Nii kaua, kui loominguline inimene suudab endas hoida tunnet, et iga kordus valmis lavastuse järgmises etenduses on uus, iga kord olen ma ise juba teistsugune ja tegelikkus minu ümber on uus – ei maksa kordust karta. Kui kordus on loominguline, siis ta on nagu looduslik protsess. Sisaldades ka muutumist. Loovalt mõtlevate tegijate kooslust saab püsikindlamalt toetada just repertuaariteatri vorm.
Vestles Ene Paaver (artiklis on toodud noppeid pikemast vestlusest 16. juunil 2020)