Euroopa kultuuripealinna programmi raames esietendub Tartu Kammivabrikus Eesti Draamateatri suurprojekt „Rahamaa“. Näidend põhineb Eesti pankades toimunud rahapesuskandaalidel ja sünnib Eesti-Taani koostöös. Uuest lavastusest räägivadki lähemalt näidendi autor Mehis Pihla ja lavastaja Hendrik Toompere jr.
Mehis Pihla: Kust sul tuli selline idee, et teha rahapesu teemadel lavastus?
Hendrik Toompere jr: Ise sa tulid selle ideega minu juurde. (Naer.)
MP: Õige, see oli niipidi. Ma olin sellel teemal silma peal hoidnud sellest ajast peale, kui need skandaalid 2018. a avalikuks said. Kuna näiteks Danske skandaali puhul räägiti 200 miljardist – väideti isegi, et see on maailma ajaloo suurim rahapesuskandaal – siis hakkas see asi mind väga huvitama ja ma tahtsin teada, mis seal tegelikult toimus. Seal peab väga hea lugu peidus olema. Uurides tuli välja, et ongi. Kui Ukraina sõda algas ja ei suudetud vene oligarhidele sanktsioone kehtestada, siis hakkas mulle tunduma, et see on üks ja sama lugu. Umbes siis ma tulin ka sinu jutule – esitame selle idee Tartu 2024 meeskonnale ja vaatame, mis nad arvavad. Kuna sealt saime ka rohelise tule, siis läkski tööks.
HT: Sõda paljastas väga palju ja näitas ära, kui sõltuv Euroopa tegelikult Venemaast on, nii maavaradest kui ka, mis siin salata, rahast. Varem arvati, et see on väga hea, kui aidatakse Venemaalt raha välja vedada – lääs saab rikkamaks ja Venemaa jääb vaesemaks. Mulle ütles üks saksa tuttav, et nad vaatasid varem Putinit umbes nii, et „igas perekonnas on ju üks veider šovinistlik onu, aga ta tegelikult ei tee neid asju, millest ta räägib“. Arvati, et need oligarhid on peast lollakad, kes ei oska oma rahaga midagi muud teha, kui endale jalgpalliklubisid või 100-meetriseid jahte osta. Kurbloolisus on aga see, et paralleelselt toimetas selle sama rahaga ka FSB. Ja FSB suudab miljarditega väga palju asju korraldada.
MP: Nüüd oleme selle teemaga tegelenud ligi kaks aastat. Mis sind uurimust tehes kõige enam üllatanud on?
HT: Esiteks selle asja mastaap ja teiseks see, et väga paljud riigid, kui mitte öelda kogu Euroopa, on sellest mustast rahast sõltuvuses. Isegi kui nad tahaks sellest loobuda, siis on seda väga keerulineteha. Lõppkokkuvõttes demonstreerib see lugu väga hästi, kuidas majanduslik heaolu on Euroopas tähtsam kui moraal.
MP: Minu jaoks oli vist kõige suurem avastus see, et Eestis toimunu on tegelikult näide ühest palju suuremast globaalsest mustrist, mis leiab ikka veel ja iga päev aset igal pool üle maailma. See on see sama asi, mis tuli välja Panama ja Pandora paberitega. Need on näited, kuidas on üles ehitatud keerukas offshore-skeemide maailm, et peita jõukate inimeste varasid. Ja siis muidugi see häiriv fakt, et 99% sellest on legaalne. Tüki jaoks intervjuusid tehes olid mitmed inimesed väga ettevaatlikud ja sõnu valivad ja ütlesid sissejuhatuseks, et see on „tundlik teema“. See fakt iseenesest on juba päris kõnekas. Minu tõlgenduses see „tundlikkus“ tulebki sellest, et kõik saavad aru – legaalne ei tähenda sama mis moraalne või eetiline. Ja siis on muidugi meeldejäävad kõik need pooljaburad faktid, mis konkreetselt Eestis toimunuga seostuvad. Näiteks, kuidas Eestis ühel hetkel 500-eurosed otsa said, sest need kõik veeti reisikohvritega Venemaale, või kuidas üks halduritest endale hobuse rentis, et sellega ööklubi ette ratsutada. Või kuidas iga kvartali lõpus toimus Stockmannis justkui Eesti pankurite kokkutulek, sest nad olid kõik just preemiat saanud ja nüüd oli vaja seda kuskil kulutada.
HT: Neid absurdseid näiteid on palju, jah. Kui kellelegi öelda, et Eestis töötanud kliendihaldurid käisid oligarhidega kohtumas ja osalesid oligarhide pidudel, siis see lööb ka kõigil kujutluspildi käima.
MP: Aga mis värk sul üldse nende panganduslugudega on? „Lehman Brothers“, nüüd „Rahamaa“. Kas see on puhas juhus või pangandus pakubki sulle kuidagi ekstra huvi?
HT: See on tegelikult puhas juhus, et niimoodi on läinud. Samas… Pangandus tundub esmapilgul kauge teema, kuid tegelikult puudutab meid kõiki. Ühe panga käekäik mõjutab tegelikult kõiki riigis elavaid inimesi, meeldib see meile või mitte. Ja no muidugi on selles suur erialane väljakutse – kuidas sa kujutad suuri finantstehinguid ja -süsteeme kogu oma keerukuses nii, et see oleks teatraalselt huvitav, et tekiks mingisugune jälgitav ja kaasaelatav lugu, ja kuidas leida selge kujundikeel. Teater peab kõnetama kaasaega ja mõtestama ümbritsevat maailma. Finantsmaailm on sellest aina suurem ja suurem osa.
MP: Hüppan teise teemasse – koos Draamateatri näitlejatega tuleb lavale ka Maria Faust. Kuidas see juhtus?
HT: Maria teeb ju väga head muusikat. Me ei ole omavahel varem koostööd teinud, ühelt poolt on see väga põnev ja paeluv, teisalt kohustab ennast ka rohkem pingutama, sest lavastus ei tohi tema muusikale alla jääda. Arvestades meie lugu ja peategelasi, kes on üsna robustsed tüübid, siis ma usun, et Maria on väga heaks balansseerivaks jõuks. Kui meie peategelased on üsna lihtsa maailmatunnetusega, siis Maria muusika on väga intelligentne.
MP: Et loos, kus muidu toimetatakse üsna maadligi, võiks just muusika anda selle „kõrgema vertikaali“ ja sügavuse?
HT: Esimesed selle lavastuse jaoks loodud katsetused, mida Maria meile esitas, täpselt seda tegidki. Kultuuripealinn on võib-olla ainuke võimalus Mariaga koostööd teha. Vähe sellest, temaga koos tulevad Skandinaavia tippmuusikud. Ja arvestades meie lugu oli omaette kõnekas, et Maria tegutseb suure osa ajast Taanis.
MP: Omaette sündmus ongi see, et „Rahamaa“ tuleb välja Tartus. On Eesti Draamateater üldse varem mõne tüki Tartus teinud?
HT: Minu teada mitte. Seni oleme ainult külalisetendusi mänginud. Ma loodan, et tartlastel ei ole midagi selle vastu, et me sinna tuleme. See on ikkagi Vanemuise koduväljak. Meie maja jaoks on see suur väljakutse – peame ennast kahe linna vahel jagama, lisaks toome suvel tüki välja ka Haapsalus („Üks helevalge tuvi“). Samas on Euroopa kultuuripealinna tegemistes kaasa lüüa omamoodi auasi ja võimalus oma haaret laiendada. Kultuuripealinna eesmärk ongi ju tugevaid kultuuritegijaid Eestist ja välismaalt kokku tuua. Kuidas me saaksime sellest kõrvale jääda?
MP: Minu meelest on Kammivabrik väga hea koht, kus seda tükki mängida. Ma loodan, et see ruum saabki lavastuse käigus ja kunstniku Kristjan Suitsu töö kaudu omaette kujundiks. Suur lahmakas nõukaaegne tehasehoone, mis tänaseks päevaks on muudetud põhimõtteliselt kultuurimajaks, kus leiavad aset „glamuursed“ firmapeod, konverentsid, kontserdid. Nii nagu Telliskivi ja Noblessneri rajoonid Tallinnas, näitab Kammivabrik justkui ruumiliselt meie teekonda nõukogude ajast Skandinaavia heaollu.
HT: Meie lavastus algab sõnadega, et „kõiges on süüdi see, et me olime vaesed“. See stardikoht, mis meil 1990-ndatel oli – lagunev nõukogude pärand, vaesus ümberringi – me tahtsimegi väga kiiresti saada rikkaks lääneriigiks. Jõukad inimesed läänes nägid siin omakorda võimalust veel jõukamaks saada. Me olime hall ala, ja hallis alas liiguvad alati kõige suuremad summad. Aga kui see lugu lõpuks hapuks läks, siis polnud neid lääneinimesi järsku enam kuskil, siis olime ise kõiges süüdi. Oma geograafilise asendi tõttu oleme alati transiidimaa olnud, paraku aga ka „filter“. Aga mis on filtri töö? Kõik vajalik läbi lasta ja sitt kinni püüda. Kas see on meie unistuste amet? Ajapikku oleme rikkamaks saanud, tänasel päeval enam kõike seda ei teeks, aga tundub, et selg veel päris sirge ka pole. Toome näiteks kasvõi idavedude skandaalid.
MP: Avalikult tahaks, jah, nagu lääne südametunnistusele koputada ja moraali lugeda, aga sellisel juhul ei tohiks seda oma tegudega õõnestada. Saatuse tahtel me oleme piiririik, aga mõnes mõttes ongi siis ju meie kohustus see konkreetne piir tõmmata.
Mehis Pihla