Andrus Kivirähki näidendis ilmuvad ühel ööl kirjandusteadlase Tarmo tuppa kaks naist, „Tõest ja õigusest“ pärit kõrvaltegelast, et jutustada ära oma lugu. Ei, mitte kuulsad Liisi ja Maret, vaid Vargamäe Andrese nooremad tütred Kadri ja Tiiu. Nad on surmkindlad, et kõrvaltegelasi pole ei kunstis ega päriselus. Tiiu ja Kadri rolli kirjutas Andrus Kivirähk just Harriet Toomperele ja Liina Tennosaarele – juubelisünnipäeva kingiks.
Palun meenutage mõnda meeldejäävat kõrvaltegelast, kas enda või teiste rolli.
Viire Valdma: Olen praegu isegi nomineeritud teatri aastaauhinnale kahe toreda kõrvaltegelase rolliga [Ema „Erakõnelustes“ ja Ema „Rahamaas“]. Viimastel aastatel ongi enamasti kõrvaltegelased olnud minu ampluaa. Mulle see meeldib, minu arust nad ongi väga tähtsad. Olen viimasel ajal vist viit ema mänginud, sellepärast otsingi oma mälust, oma pagasist teisi noote. Näiteks „Erakõneluste“ napisõnaline ema – teinekord väljendad ilma sõnadeta oma rolli tagamaid rohkemgi, kogu emaks olemise olemust.
Liina Tennosaar: Teiste peale mõeldes on silme ees viimati nähtud väga äge kõrvaltegelaste subretipaar, Anne Reemann ja Rain Simmul Marta Aliide Jakovski lavastuses ,,Krum“. Jäid väga säravalt meelde! Kui enda peale mõelda, siis mul on üks tore tükk, mille on samuti Andrus Kivirähk kirjutanud, „Väikesed saladused“, olen seal proua teenijanna, kes pärast osutub kaelaks, kes kõiki päid pöörab. Mäletan, et Piret Kalda käis vaatamas ja ta oli terve esimese vaatuse mõelnud, et issand, teised kolm naist saavad nii ilusasti riides olla, nii uhkeid, suuri rolle mängida. Vaene Liina tassib nõusid edasitagasi, tanu peas. Pärast ütles, et vaatasin teise vaatuse ära – ja vaat see on rosin kõrvaltegelase roll, et seda oleks tahtnud isegi mängida! Nii et kõrvaltegelane on teinekord suhteline.
Andrus Kivirähk: Need, kellest te siin rääkisite, pole mingid kõrvaltegelased. Kui see on juba vaieldav, kas roll on kõrvalroll või pearoll, siis järelikult ongi pearoll. Päris kõrvaltegelane on ikka see, kes ilmub kinolinale paariks sekundiks – nagu ka selles näidendis räägime, et üks kauboi laseb paar teist kauboid maha ja rohkem ei tea me neist mitte midagi. Tänapäeval selliseid kõrvaltegelasi teatris praktiliselt enam ei esine ja minu näidendites ka mitte. Need olid vanasti suurlavastustes; kolmas sõdur, neljas sõdur – lihtsalt saatsid Kaarel Karmi ja ei öelnud ühtegi lauset. Vot siis võib hakata fantaasia tööle, et mis inimesed nad tegelikult on, et miks nad midagi ei räägi. Mida nad lava taga rääkima hakkavad? Ma täiesti väldin selliste rollide kirjutamist, kus näitleja peaks tulema ainult hetkeks lavale, selle nimel ei ole mõtet kodunt välja tulla.
VV: Võib-olla mul on siis vana kooli mõtteviis, et pean nimitegelast peategelaseks ja need, kes muid asju ajavad, on kõrval. Teinekord on just need väiksemad rollid nii olulised lavastuse kandjad ja peategelaste suureks mängijad.
AK: No muidugi! Oscareid jagatakse ju ka kõrvalrollide eest.
Harriet Toompere: Minul on väga eredalt mällu sööbinud Hilje Mureli vanamuti roll „Kuritöös ja karistuses“. Kuidas ta käis ja oli seal laval lavastuse alguses, sõnatult. Millise atmosfääri ta lõi lavastusele ja millise tegelaskuju. Ma tundsin lausa, kuidas ta kodu lõhnas. See oli elamus. Kui ma teatrisse tulin, siis ma alguses aastaid ainult kõrvaltegelasi tegingi. Kui ma ühel päeval tekstiraamatu sain, kus mul oli äkki vaja terve tekstiraamatu jagu repliike jutitada [näitlejad märgistavad oma repliigid värvilise markeriga], no see oli ikka sündmus. Muidu rebisin vahel need üksikud lehed lihtsalt välja, kus oli minu tekst. Aga kõrvalrolle on tore teha. „Kirsiaias“ mängisin Šarlottat, väike osa, aga natukene nagu ampsasin rolli juurde, võtsin mustkunsti tunde ja lõpuks oli Šarlottal 35 trikki, lavastaja otsis, kuhu neid ära paigutada.
Üks roll oli mul selline, kus ma üldse lavale ei jõudnudki. „Suures Siberimaas“ olin hääl, etenduse lõpus helistasin lava kõrvalt peategelasele. Üks telefonikõne. Aga iga õhtu käisin kohal. Peaosatäitja Tambet Tuisk soovis, et tal oleks ikkagi päris inimene telefonitoru otsas, et ta ei peaks masinaga mängima. Seda osa tegin väga suure rõõmuga. Oli ka selline kord, kui mängisin väikses saalis etenduse ära, tulin alla ja tegin suurel laval oma telefonikõne.
VV: Minul tuli meelde mu esimene suurem kõrvalosa. Kui Draamateatris lavastati „Päikesepoisid“, siis Jüri Järvet kutsus mu mängima medõde. Käisin siis veel lavakas, nii et see oli suur au, nüüd tagantjärele mõeldes valdab mind südamevärin.
Tiit Sukk: Minule meenub oma kõrvaltegelastest kohe „Elluastuja“, kus me Taavi Teplenkoviga mängisime mitmeid kõrvalrolle. Üks oli pakikandjast kohvrivedaja, kes astus sisse, tõi kohvri ja pärast viis ära, aga meile meeldis igasuguseid asju sinna juurde mõelda! Tõstsime traksidega püksid hästi kõrgele, sõin pirukat ja käärisin käised üles. Seal oli veel baarmen, kes võttis Jan Uuspõllu tegelaselt tellimuse, lõpus vist üks kiriku- või pulmakülaline tormas paanikas sisse, ainult vilks-vilks-vilks.
LT: Nagu päkapikk.
TS: Kõrvaltegelane ei ole sellega rahul, et ta lihtsalt tuleb ja kaob, ikka mõtled mingi tausta taha, näiteks kui ta on pakikandja, siis ta peaks olema natuke selline… suur. Mis ta pausi ajal teeb? Küllap ikka sööb. Sellised asjad kasvatad ise juurde. Minu arust on kihvt vahelduse mõttes neid kõrvaltegelasi teha. Filmidest meenub „Malev“, kus minu tegelane esimese kolme minuti jooksul surma sai. Ühed sõbrad rääkisid teistele, et Sukk mängib ,,Maleva’’ filmis, minge vaatama. Nood läksid, jäid viis minutit hiljaks ja terve filmi ootasid, millal Sukk tuleb!
LT: Andres Puustusmaa viimases filmis, mis pole veel välja tulnud, on mul võimalus kõrvalosa hästi väikseks mängida, sest ma mängin liliputi, kes vilksab korraks.
VV: Tuleb meelde, kui ükskord inspitsient helistas mulle kell seitse, et Viire, ma lasin nüüd etenduse käima. Mul oli teises vaatuses väike roll, segasin seal kokteili, rääkisin ühe anekdoodi ja väike dialoog oli ka. Minu järgi võib muidu kella õigeks panna, sest ma olen ju Neitsi. Aga seekord ma olin Tartus! Ja etenduse sai ära mängida niimoodi, et minu koht jäi lihtsalt vahele. Ainult kavalehelt võis näha, et Valdma kuskil oli, aga ta ei olnud nähtav.
HT: „Wabadusristi“ lavastuses olin ärimeeste klubi majapidajanna. Tegevus toimus erinevatel aastaaegadel, aga laval polnud neid üldse näha ja siis mängisin sellega, tõin lilled vaasi või panin kuhugi kuuseehted. Vaikselt muudkui leiutasin endale ülesandeid ja rekvisiite juurde. Lõpuks pidin enne etendust mitu tundi varem teatrisse tulema rekvisiite paika panema, sest mul kogunes neid nii palju. 101 rekvisiiti. Siis ma unistasin küll, et järgmise rolli teen sellise, kus pole ühtki rekvisiiti.
Kuidas sünnib näidend, mis on kirjutatud näitleja juubeliks? Kuidas üldse juubeli tähistamisse suhtute?
AK: Juubel ei ole siin üldse otsustav. Otsustav on pigem see, kui üks, kaks või mitu head näitlejat tulevad ja teevad ettepaneku, et kas sa ei tahaks meile tükki kirjutada. Ma olen varem ka ju konkreetsetele näitlejatele kirjutanud ja see ei ole kuidagi seotud nende juubeliga, lihtsalt nad on tulnud ja küsinud. Harriet ja Liina käisid küsimas.
HT: Täpselt nii oligi.
LT: Juubel oli nagu julgustus.
HT: Muidu ei julgekski küsida. Ühe peo käigus läksime Liinaga ja istusime Andruse kõrvale, avastasime veel, et meil on mõlemal ühesugused täpilised särgid.
AK: Vaat seda ma küll ei mäleta! Aga kui nad oleks tulnud ilma juubelita, ega see siis teistmoodi ei oleks olnud. Tundus intrigeeriv ettepanek, et miks mitte.
TS: Mina olin kogu aeg seda meelt, et mis sest juubelist ikka pidada, sihuke tüütu ja närvesööv asi ja kõik see vastutus ja … Aga kui lõpuks sai tehtud nii suurelt, nagu see sai, ja kõik vanad tuttavad said kokku kutsutud, siis tagasiside oli ülimalt positiivne ja kõik olid väga rahul ja tänulikud, et niisugune asi üldse sündida sai. Ja mina olen ka Draamateatrile tänulik, et võeti ette ja öeldi: teeme ära. Nii et ma võin teid lohutada, et see saab kihvt olema, kuigi praegu tundub õudne.
HT: Ikkagi suur vastutus ja pigem tahaks põgeneda. Kõrvale hiilida.
LT: Kahekesi on julgem!
HT: Me pidasime kümme aastat tagasi ka Liinaga koos juubelit, aga siis me põgenesimegi ära, tegime reisi läbi Itaalia.
AK: Mina pidasin ka oma juubelit Draamateatris. Koos esietendusega. Arvan, et muidu poleks vist viitsinud pidada. Sünnipäev nagu ikka sünnipäev, aga et esika pidu on nagunii, teeme siis ühtlasi juubeli ka sinna otsa. Koos etendusega on tal teine maik juures. Siis on see ka teatriõhtu.
VV: Mina olen pidanud oma mõlemat juubelit teatris ja on päris tore olnud. Olen seda korduvalt meenutanud, et teisel kursusel oli mu elus minnalaskmisperiood, mingi hetk lõid elumere lained pea kohal kokku ja olin lausa väljakukkumise äärel. Aarne Üksküla oli kursuse juhendaja, ta ütles, et kirjuta mulle, miks sa koolis ei käi. Ma siis kirjutasin kirja, et ma magasin sisse, sest nägin unes oma juubelietendust, kus võtsin laval õnnitlusi vastu näkineiu kostüümis… Tegelikult oligi Näkineid minu elu esimene kõrvalroll 1979. aastal Draamateatri laval lavastuses „Peeter Paan”. Ja nüüd, aastakümneid hiljem – mõlemad oma juubelid olen pidanud lasteetendusega, „Piparkoogimehike“ ja „Lohe needus“. Niisugune ärasõnamine…
Ja mulle väga meeldibki, et vanemad ja vanavanemad vaatavad koos lastega, see sõlmib kokku põlvkondade sideme.
Anete Marleen Siimon, Ene Paaver