Maksim Gorki kirjutas „Päikese lapsed” 36-aastaselt ajalooliselt murrangulisel 1905. aastal ning tähelepanuväärne on fakt, et see näidend on kirja pandud vangis istudes. Gorki osales 1905. aasta alguses riikliku võimu suhtes kriitilisel meeleavaldusel, milles nõuti kehtiva riigikorra vägivallatut muutumist, mille tagajärjel ta vägivaldselt arreteeriti.
Näidendi peategelasteks on vene intelligendid, kes üritavad keset ühiskondlikku lõhestumist seista aadete ja suuremate väärtuste eest äsja alanud 20. sajandil – teha teadust, viljeleda kunsti, armastada.
…
19. sajandi keskpaigaks oli maailma juhtiv eliit (sealjuures Venemaa) aru saanud, et hierarhia pole humanistlikult jätkusuutlik, mistõttu kaotati kõikjal suurriikides pärisorjus. 20. sajandi alguseks aga kobrutas maailmas endiselt ülekohus ning süvenes ühiskondlik lõhe. See on näidendi autori ajastu hetke seis. Tema tegelaste lähitulevik on tänaseks kogu maailma mõtlemist pöördumatult mõjutanud minevik.
Mis siis seal 19.sajandil muutmata jäi?
Kas me suudame täna seda kuidagi mõista? Millest inimkond loobus?
Maksim Gorki näidendis ei ole ühtki selget vastust, ent ometi on see näidend muuhulgas nagu ajalooline dokument ühe vangi pandud sümfoonilise tajuga inimese küsimustest oma kaasaja kohta.
Küsimused püsivad tänaseni.
…
„Päikese lapsed” on Lavakunstikooli ja Eesti Draamateatri koostöölavastus.