„Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ on väga rikas, väga mitmekihiline näidend. See on ühekorraga ühe talupere lugu, ehe Võru keele ja maa lugu, möödunud sajandi alguse Eesti lugu ja Euroopa lugu – sel 1914. aasta põuasuvel, mil nad kõik pühiti maailmasõja tulisesse pöörisesse.
1987. aastal ilmunud näidend kõneleb Madis Kõivu perekonnaloost, mille erinevaid seiku, inimesi ja mälestusi ta oma erinevates teostes üha välja valgustas.
„Põua ja vihma“ puhul oli neil koostööks Aivo Lõhmusega ühine siduv tagamaa, ühised Võrumaa lapsepõlvemaastikud, „vere ja maa“ alusel sündinud sõprus, nagu Kõiv hiljem ütles. Imeline võru keel kõlab siin kogu oma lopsakuses ja kujundlikkuses ja on tundliku keelekõrvaga põhja-eestlastelegi kindlasti mõistetav.
Etendus on võru keeles, eestikeelsete subtiitritega.
Priit Pedajas sai 2020. aastal „Põua ja vihma” lavastuse eest Eesti teatri aastaauhinna lavastajale ja Teele Pärn Ottilie rolli eest Eesti teatri aastaauhinna naispeaosatäitjale.