See on eksimatult Hemingway: traagiliselt, naljakalt ja kirglikult põimuvad spiooni- ja armastuslugu. Madridis pulbitseb elu ja sõda, kõrtsid, äritsemine, eri leerides kirju rahvusvaheline seltskond. Sõda on jube töö, aga mõnele mehele ka Suur Üritus, mille eesmärk pühitseb abinõu. Kuid Üritus neelab oma sõduri. Unistust armastusest ja „tavalisest“ elust naise ja laste keskel mererannal ei saa pühendunud mees enam järgida: kooselust sõjaga ei ole väljapääsu. Oma armastuse päästmiseks tuleb … sellest loobuda, laval seisab armunud sõjamees silmitsi valikuvõimatusega, paratamatusega.
Ernest Hemingway viibis Hispaania kodusõja ajal 1937. aastal ajakirjanikuna korduvalt Madridis. Mõiste „viies kolonn“ on pärit sellest ajast: Madridi suunas liikus neli Franco vägede kolonni, aga lisaks tegutses linnas fašiste toetav n-ö viies kolonn, mis aitas riiki kukutada seestpoolt. Võitlusest selle varjatud väega, spioonidest ja vastuluurest kirjutabki Hemingway isikliku kogemuse põhjal oma ainsas näidendis, mis nüüd esmakordselt eesti lavale jõuab. Samadest psühholoogilistest probleemidest ja samast ajastust räägib ka Hemingway „Kellele lüüakse hingekella“, veidi varasemat aega käsitleb „Hüvasti, relvad!“.