John Hodge’i „Kollaborantide“ aruteluõhtu. Selle hooaja ühest olulisemast lavastusest rääkisid lavastaja Merle Karusoo, „Boulgakoffi“ autor Jaan Undusk. Vestlust juhtis Raadio Ööülikooli eestvedaja Jaan Tootsen.
Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita“ on paljude jaoks väärtkirjanduse mõõdupuu. Omamoodi mõõdupuuks on kujunenud ka Bulgakov ise. Tema elukäik on muutunud justkui pidevaks küsimiseks järeltulijate kompromissituse, julguse ja ideaalidele truuks jäämise kohta. Ometi kirjutas ta ka „Batumi“, ajastu nõudmistele vastava näidendi noorest Stalinist. Pole siis imestada, et Stalini ja Bulgakovi kummaline suhe pakub jätkuvalt mõtteainet nii näitekirjanikele kui laiemale publikule.
Viimasel ajal on maailma näitekirjanduses tähelepanu pälvinud kaks Bulgakovist inspireeritud näidendit, mis tõstatavad keerulisi küsimusi Vaimu ja Võimu suhete kohta. Mõlemad näidendid – Jaan Unduski „Boulgakoff“ (2005; algupärase dramaturgia auhind 2009) ja John Hodge’i „Kollaborandid“ (2011; Laurence Olivier Award 2012) – on jõudnud Eesti Draamateatri lavale. Margus Kasterpalu lavastatud „Boulgakoff“ oli mängukavas veel hiljuti, „Kollaborandid“ esietendus sel sügisel (lavastaja Merle Karusoo).
Seega on põhjust lähemalt vaagida, mida tähendab kirjaniku jaoks sunnitud vaikimine ja sunnitud koostöö ning eelkõige – mida see tähendab meie jaoks.
Link: „Kollaborandid“ kohtumine toimus 10. detsembril 2013 Maalisaalis.