Ene Paaver, Grete Lepvalts, Draamateatri leht, kevad 2024
Vene näitekirjanik ja dramaturgiaõppejõud, opositsioonilise Vene teatri Teatr.doc lavastaja Mihhail Durnenkov on teravalt kritiseerinud Putini režiimi ja Ukraina sõda, mistõttu ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma ning elab praegu koos perega Helsingis. „Eisenstein” sündis tihedas koostöös Venemaalt Eestisse emigreerunud näitleja ja lavastaja Julia Augiga.
Kuidas algas teie koostöö Eesti Draamateatriga? Palun rääkige näidendi sünniloost.
Näidendi idee pakkus mulle ja Julia Augile välja Eesti Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr. Õigemini kõik me teadsime üldjoontes lugu sellest, kuidas Eisenstein Stalini jaoks filmi tegi ja millega kõik lõppes, kuid Hendrik mõtles välja, et sellest võiks teha lavastuse. Ja see idee meeldis meile esimesest silmapilgust, kui seda kuulsime, see oli midagi uut ja huvitavat. Eisensteini isiksus on muidugi ülemaailmse tähtsusega, ta pole pelgalt nõukogude või vene nähtus ning seda põnevam oli antud teema kallale asuda.
Pärast seda võtsime lavastajaga aja maha ja asusime koguma materjale. Selles etapis aitas meid väga üks Eisensteini loomingu tähtsamaid uurijaid, filmiajaloolane Naum Kleiman oma nõuannete ja unikaalsete teadmistega Eisensteini loomingust ja isiklikust elust.
Seejärel kerkis minu ette küsimus jutustamise vormist. Näidendis kirjeldatud periood puudutab sõjaeelset aega 1941. aastal, kui Eisenstein peab Stalini ettepaneku üle aru, küsib lähedastelt nõu, kui tal tekib suurfilmi „Ivan Julm” esimene idee. Ma sain aru, et lõppkokkuvõttes kerkib minu ette pildike, mis kujutab istuvat ja mõtisklevat inimest (Eisensteini). Oli samuti selge, et sellel pildikesel jääb vajaka dünaamikast ja dramaturgiast. Sedasi sigines näidendisse Saveli ja Zoja liin. Ja niipea kui nad välja ilmusid, läksid pusletükid kokku ja ma sain aru, kuidas näidendit kirjutada.
Milline on „Eisensteinis” ajalooliselt autentse alge ja fiktsiooni suhe?
Faktid on Eisensteini loos esitatud korrektselt, kõik ülejäänu on tõlgendamise küsimus. Ja muidugi on minu poolt välja mõeldud NKVD liin, Eisensteini jälitamine, ehkki on teada, et ta oli eriteenistuste sihikul. Selle liini loomisel kasutasin ma dokumentaalseid allikaid ja neil tegelastel on ajaloos reaalsed prototüübid. Episood saadik Schulenburgiga, kes hoiatas Nõukogude valitsust, et Saksamaa tungib NSVL-ile kallale, on samuti tuntud ajalooline fakt. Luureteenistus andis Stalinile selle hoiatuse edasi, kuid see on hämmastav paradoks, et täiesti paranoiline, mitte kedagi usaldav Stalin uskus lõppkokkuvõttes ühtainukest inimest – Hitlerit – ja oleks äärepealt kaotanud kõik, puhtalt.
Eesti vaataja ei tea paljusid Vene kultuuri ja ajaloo üksikasju, kas see muudab vaataja pilku?
Kirjutades ma mõtlesin sellele ning üritasin teha nii, et isegi täiesti asjatundmatu vaataja, kes ei tea, kes on Eisenstein, saaks sellest aimu ja mõistaks süžeed. Tähendab, mul oli täiesti teadlik kavatsus jutustada mitte ainult sellest, kes oli Eisenstein, vaid milles seisnes tema suurus filmilavastajana ning miks oli Stalini jaoks sedavõrd tähtis, et just Eisenstein väntaks filmi „Ivan Julm” ning just nimelt nii, nagu Stalin seda soovis.
Mida te selle näidendi kirjutamise ja lavastamise käigus ise uut teada saite? Kuidas suhestub „Eisenstein” teie senise loominguga?
Kunstniku ja võimu teema on mulle lähedane, sest ma olen ju ise kunstnik. Mäletan, kuidas Putin pidi tulema 2011. aastal suure pealinnateatri avamisele, millega ma tookord koostööd tegin. Ja selle teatri juhtkond kutsus mind osalema temaga kohtumisel. Ma keeldusin, mulle oli ebameeldiv viibida temaga ühes ruumis, see oli veel enne sõda ja Krimmi annekteerimist, ning isegi enne 2011. aasta proteste, mis olid seotud Putini-Medvedjevi sohivangerdusega, kuid oli juba selge, kus suunas kõik tüürib. Ja inimene, kes mind tookord kutsus, heitis mulle ette: „Kas see ei huvita sind? Sa oled ju kunstnik! Sa pead võimu tundma õppima!”
Tookord ei osanud ma vastata muudmoodi, kui et ebameeldivustunne ei teki mul mitte kui kunstnikul, vaid kui isiksusel, aga isiksus on minus tähtsam. Aga praegu ma mõtlen, et sedasi, oma loomingu lehekülgedel, ma võimu tundma õpingi. See on minu laboratoorium. Sellepärast pakub see teema mulle siiani huvi. Ja veel ma näen, kuidas Putin üritab teha sedasama, mis Stalin – jäädvustada pilti iseendast kunstis ja ajaloos. Mida maksab üksi hiigelsuur püha Vladimiri kiviskulptuur, mille ta on keset Moskvat püstitanud, ning iseenda pidev võrdlemine Peeter I ja teiste ajaloo suurkujudega.
Milline on teie enda suhe Eisensteini loominguga ja tema filmiteooriaga?
Eisenstein on mind alati lummanud, eeskätt kui geenius, kelle analüütiline aparaat on tunnete omast alati üle. Kõik, mida Eisenstein tegi, oli tehtud peaga, ning eriti on mind hämmastanud ja hämmastavad edasi tema teoreetilised tööd, milles ta ennustas ette mitte üksnes kinematograafia, vaid ka kunsti kui sellise tulevikku.
Kuidas Venemaal praegu Sergei Eisensteini suhtutakse? Kas esiplaanil on suure kunstniku või suure nõukogude propagandisti maine?
Mulle näib, et praegu ei käsitle teda keegi propagandistina, samuti nagu näiteks 1920-ndate avangardkunstnikke, kes olid, nagu ka Eisenstein, lummatud nõukogude üleüldise võrdsuse ideest ja utoopilise õiglase ühiskonna ülesehitamisest tulevikus. Kas hilisem Eisenstein mõistis kolmekümnendatel ja neljakümnendatel, kuidas Stalin oli selle idee ära pilastanud? Ma arvan, et mõistis. Kas ta oli sellega nõus? Just sellest räägib muuhulgas ka minu näidend.
Kui kunstnikud võtavad vastu võimu pakutud hüvesid, tunnustust, tegevustoetust, loometingimusi, vahendavad nad vist vältimatult, vähemalt teatud määral, ka selle võimu soositud väärtusi, ideoloogiat. Kuidas säilitada valvelolek, teadvustada endale, mis suhetes võimuga ollakse?
Ma ei saa nende sõnadega nõustuda. Kunstnik ei teeni võimu, ta teenib ühiskonda. Ja ühiskonda tuleb hoiatada võimu kuritarvituste eest ning anda teada, kui midagi ei lähe nii nagu peab. Kunstniku funktsiooniks on, lisaks võimele meelt lahutada, anda teada ohust, reageerida erksalt ohtlikele tendentsidele. Selleks, et säilitada eneses valvelolek, tuleb anda endale selgelt aru, milles seisneb kunstniku ülesanne.
Kas loomeinimesed peaksid aktiivselt poliitikas osalema või jääma oma liistude juurde, kõnelema loomingu kaudu?
Paistab, et ühte retsepti ei ole. Tuleb viibida seal, kus sa oled kõige efektiivsem. Aga kui sa tegeled poliitikaga, siis võib-olla tasuks ennast sealjuures nimetada poliitikuks, mitte kunstnikuks.
Stalini aja kuritegudest ja tolle aja saatustest on väga palju räägitud-kirjutatud, nii kunstis kui ka autentseid materjale avaldades. Mis on rääkimata, kas ja miks peaks sellest jätkuvalt rääkima?
Kui palju dokumentaalset materjali ka poleks, eelnenud vigade kordamist see ära ei hoia. Inimesed ei võta kuulda fakte, pealegi on need tänapäeval niivõrd väärtusetuks muutunud. Teine asi on narratiiv, lugu – see on elus tunnistus sellest, mis juhtub, kui ajaloo rehale peale astuda. Kuid narratiivide vormid vananevad kiiresti, ja siis lood enam ei toimi, ei astu kontakti vaatajaga ega avarda muljet. Ja sellepärast kirjutame meie, autorid, aina uusi ja uusi lugusid kõigil nendel vanadel teemadel. Ja ma oletan, et sedasi saab olema ka tulevikus.
Millist perioodi, isikut vene aja- või kultuuriloost tahaksite veel teatris käsitleda?
Mind huvitab eranditult vaid see, mis toimub meiega täna, meie kaasaeg, ning sellepärast vaatlen ma ükskõik millist ajaloolist ajastut tänapäeva lõikes. Kui ma leiaksin näiteks huvitavaid kooskõlasid tänapäeva ja 13. sajandi vahel, siis oleks järgmine näitemäng sellest ajastust. Ja ühtlasi meie omast ka. Sest ega meil ja teil ei ole muud aega kui see.
Teie elate ja töötate Helsingis ja Julia Tallinnas ning Narvas, mõlemad ju oma kultuurist, kolleegidest, kodumaast eemal. Mida see eemaloleku olukord on teile loominguliselt andnud ja mida võtnud?
Kuna mina ei valinud emigratsiooni, vaid emigratsioon valis minu ja minu perekonna, siis on kahjud ilmselged ja mulle ei meeldi neist rääkida. Aga vaat uutest võimalustest mõelda on mul põnev. Mind huvitab hirmsasti, kuidas see lugu eesti publikule meeldib. On see ju minu jaoks samuti eksperiment – kirjutada nii keerulisest kunstnikust nagu seda oli Eisenstein, ja üritada anda kirjutatule haarav dramaatiline vorm, et see oleks ühteaegu nii armastusest kui ka kunstist kui ka poliitikast, et selles oleks seiklust ja intriigi ning samal ajal räägitaks olulistest asjadest.
Küsimused vene keelde ja vastused eesti keelde tõlkinud Ilona Martson.