Meelis Oidsalu, Postimees, 29.11.2023
Arvustajad on juba täheldanud, et Draamateatri ja Kinoteatri ühistööna valminud uus sporditeemaline sketšikava «B-koondis» pole A-kategooria kunstiteater.
Praktikud seekord sellise hinnangu pärast väga põdema ei peaks, sest ega see lavastus polegi mõeldud teatrikunsti uutesse kõrgustesse viima. Pigem vaadatakse silmekõrguselt ja hoolivalt otsa neile meie lõbustajatele ja kurvastajatele, kelle sooritust saab sentimeetri ja sekundiga mõõta – elukutselistele sportlastele. Poolteise tunni jooksul saame ülevaate, millises ebarealistlike ootuste, veidrikest treenerite ja muude spordi ümber keerlevate asjameeste ja asjaolude virvarris tuleb sportlasel hakkama saada.
Kingitus endiselt tippsportlaselt
See publitsistlik-esseistlik sketšikava on kingitus endistelt tippsportlastelt — nii võib nimetada autorite koondisse kuuluvaid mitmekordseid Eesti meistreid squash‘is Paavo ja Paul Piiki — endistele ja praegustele tippsportlastele. Ja muidugi nende endistele ja praegustele fännidele. Sporditeemaline lavastus võiks teatrisse meelitada need, kes muidu teatris ei käi. Lavastaja Paavo Piigi sõnul on olnud Draamateatri väikse saali kohta märgata tavapärasest rohkem noori mehi. Ja sportlasi. Ott Tänak olla käinud! Endist odaviskajat Donald Aik Silda silmati. Nimekiri täieneb, sest kõik täna mängukavva lisatud etendused on välja müüdud. Ka spordiajakirjanik Tarmo Tiisler oli saalis.
Tarmo Tiisler on sarnaselt vendade Piikidega sildtegelane Eesti spordi- ja teatriilma vahel. Ta on nimelt lõpetanud lavakoolis magistrantuuri. Ega selliseid palju ole. Madis Kalmet on olnud Eesti meister 400 meetri tõkkejooksus. Mart Koldits mängis korvpalli noortekoondise tasemel. Eks tippspordis ole ka omajagu etenduslikkust, kohane on rääkida esteetilisest elamusest, mille spordivõistlus annab.
Lembitu Kuuse või Toomas Uba või Tarmo Tiisleri rõõmuhõisked või pettumusohked on osa Eesti kõnekultuuri varamust. Spordireporteril sünnib eetris ka seestuda, katarsisekrampides väänelda, kui selleks ühiskondlik tellimus on. Reporteril peab muidugi sellise tellimuse peale ka vaistu olema. Kinoteater sai sellisest tellimusest teada juba aasta tagasi, kui nende jalgpalli MMi ajal linastunud telesari «Katarsis» furoori tekitas, eelkõige Eesti jalgpalli halli kardinali Aivar Pohlaku otsekohese kritiseerimisega. Kaja Kann kurjustas Sirbi arvustuses, et Kinoteater lasebki mulluse menu turjal lihtsalt liugu.
Mulle tuli see tunne peale ainult Aivar Pohlakut kujutavas stseenis. Kõuehäälse vanajumalana kujutatud Pohlak (Marian Eplik) mõjub punnitatuna, madalalt rippuva viljana. Teisalt teeb Aivar Pohlak ise paljugi selleks, et ka ilma Kinoteatrita eetrisse pääseda. Igal aastal on eetris mingi Pohlakuga seotud jama. Mitte Kinoteater pole see, kes Aivar Pohlakut kuidagi ebaõiglaselt esile tõstab, kõneainet annab Pohlak ise. Nii palju, et on raske eirata. Pohlak on ka ainus tegelane, keda veidi plakatlikult tögatakse. Ülejäänud stseenides kujutatakse tippsportlasi ja nende treenereid ning muid asjapulki läbi harjumatult sooja huumoriprisma. Võib-olla seepärast jäi mõne jaoks ka teravust väheseks.
Ka sildtegelane Tarmo Tiisler, kellega põgusalt vestlesin, et asjatundja muljeid kuulda, ütleb, et «B-koondis» on erakordselt hooliv lavastus. Tiisler kirjeldab «B-koondise» sketše kui rahulikult joonistatud peenejoonelist graafilist lehte. Keskendutakse süsteemi kujutamisele, mitte osapoolte süüle või piitsutamisele.
Süsteemiohvrid ja juhendajad
Väga hea näide sellisest süsteemi läbi valgustavast moraalsest taotlusest on lavastuse üks keskne stseen, kus arst (Tõnis Niinemets) ja treener (Ivo Uukkivi) keelitavad noorsportlast (Henrik Kalmet). Kedagi ei nüpeldata, näidatakse, kuidas süsteem tervikuna aitab hajutada vastutust ja hägustab valikuid, mis tagantjärele tarkuses tunduvad must-valged. Dopingupatused on sageli süsteemiohvrid, kuritarvitatud noored inimesed, kes usaldavad oma juhendajaid. Juhendajad aga on süsteemi timminud selliseks, et noor sellist usalduse kuritarvitust ei teadvustaks.
Hooliv on ka viis, kuidas Tõnis Niinemets (küll väga paksuks polsterdatuna) kehastab legendaarset korvpallitreenerit Andres Sõpra. Sõbra äkiline iseloom tuuakse välja kehakeeles, mitte sõnavalikus. «B-koondis» on küll valdavalt ajakirjanduslikult analüüsiv sketšisari, aga siin näeb ka üht stseeni, kus suudetakse luua vormiline side spordi ja kunsti vahele. Kohtunike vilistamistantsu-stseen ongi vast teatrisõprade jaoks kõige uudisväärtuslikum.
Pohlaku-sketš oli selgelt isikukriitiline, teistes stseenides aga tehakse nalja pigem nende jõudude üle, mis sportlasi survestavad, mitte sportlaste üle. Kui «B-koondisest» mingit ühelauselist sõnumit välja triikida, siis kõlaks see nii – sportlane, kelle edutuse üle teinekord tema jaoks raskel hetkel nalja viskame, on üsna keerulisse olukorda sattunud inimene. Aga tal on seetõttu ka väga huvitav elu.