Tauno Vahter, LP, 14.11.2023
Lavastus koondab suuresti Eesti spordi viimaste aastate tähtsamaid teemasid. Fotol üks osatäitjaid Henrik Kalmet. Foto: Siim Vahur
„B-koondis“ on sketšilik lavastus Eesti spordielu hetkeseisust. Kõik on usutav ja äratuntav, kuid rohkem oleks tahtnud näha üllatusi.
Päevakajaline teater on sõnapaar, mis tekitab väga erisuguseid reageeringuid. On inimesi, kellel see tekitab sügava valugrimassi ja neile sümboliseerib see midagi kiiresti kaduvat, pealiskaudset, isegi tühist. Need kipuvad sageli olema inimesed, kes räägivad midagi sellest, et teatris sünnib igal õhtul ime uuesti ja eri varjunditega, ning stereotüübi kohaselt peaksid nad sellest rääkides keerama silmad pahupidi, kõnelema ka natuke aeglasemalt ja vaiksemalt. Teiseks on meil inimesed, kes räägivad sellest, et teatris nämmutatakse lõpmatuseni sama materjali, ning küsivad natuke raevukamalt, kuhu jääb materjal, mis peaks rääkima just praegusest ajast, praegustest valupunktidest ja pakilistest probleemidest. Stereotüübi kohaselt peaksid esimese grupi inimesed minema vaatama „Vend Antigonet, ema Oidipust“ ja need teised siis midagi muud. Päriselus on see teooria ilmselt jamps, kuigi ma siiski kahtlustan, et ei ole väga palju inimesi, kes ühteviisi kiidaksid ja naudiksid nii Ojasoo-Undi lavastust kui ka Kinoteatri ja Draamateatri ühislavastust „B-koondis“. Ühest küljest peaks ju NO99-taustaga Ojasool olema Kinoteatriga mingi ühisosa parasjagu ühiskonnas toimuvale kiiresti reageerimise kujul, kuid nagu juuresolevalt pildilt näha, saab ka seda žanrit harrastada väga mitut moodi, kas karmimalt või rohkem sketšilikult.
Sketšilik lavastus
„B-koondis“ on ühes vaatuses sketšilik lavastus, mis koondub Eesti spordi viimaste aastate suurte teemade vihmavarju alla, kuid sisult koosneb erisugustest väikestest lugudest ja etüüdidest. Ma ei hakka järjekorras ega ükshaaval kõiki etenduse etüüde või sketše ümber jutustama, aga palun hetkeks mõelda, mis on teie arvates viimase kümmekonna aasta läbivad teemad, kui Eesti spordist räägitakse. Kohe tulevad pähe dopingujuhtumid, ahistamisskandaalid, rahastamine, tippspordi mandumine, mõned üksikud tipptegijad, spordi positsioon meedias. Kui jõudsite umbes samale tulemusele, siis võib öelda, et seda on teinud ka näidendi ideegrupp, sest vähemal või rohkemal määral on kõik need teemad esindatud.
Kavalehelt saab lugeda, et näidendi teema oli õhus juba paar aastat tagasi ja seda valdkonda laval väga tihti ei näe. Jaa, kindlasti ei ole sport teatrilavadel kaugeltki sama läbiv teema kui mingi järjekordne aadlisuguvõsa allakäigust rääkiv draamake, kuid üht-teist siiski meenub, näiteks võib mainida alles sel suvel Tartus publiku ette jõudnud suvelavastust „Korvpall on saatanast“ (Mihkel Tiksi „Korvpalliromaani“ ainetel) ja Eero Epneri kuuldemängu „Üks päev Mati Alaveri elus“, mis kujutasid endast üsna erisuguseid näiteid, kuidas sporditeemat kujutada võib – kuigi üldrahvalikult väga populaarseks ei osutunud vist kumbki. Kirjandusest lisaksin siia näiteks Juhan Voolaiu jutukogu „Ülikorvpalluri loomine“, kus on näiteks lugu neljabobi kolmandast mehest, ning üsna hiljuti oli eetris natuke seebikalikum telesari „Legend eluajal“. „B-koondise“ kõik etendused on ette välja müüdud, nii et vähemasti turundus või turuväärtus on eelmainitud lavastuste omast suurem.
Liiga ootuspärane
Kui vaadata järjest neid hargnevaid lookesi, saavad spordiga enam-vähem kursis olevad inimesed aru, kellele vastavates stseenides vihjatakse – olgu see siis Veerpalu, Alaver, abielus kergejõustikutreenerid, Aivar Pohlak või keegi muu. Need kirjeldused on usutavad, näitlejate mäng meeldiv, aga kogu etenduse suurim miinus on see, et lood on võrdlemisi ootuspärased. Inimesed, kes neid aluseks olevaid lugusid teavad, oskavad ka juba näha, kuhu need suubuvad. Esile tõstaksin kahte tugevamat stseeni, mis üsna erinevatel põhjustel suudeti ühe lisavindini keerata. Kui selgus, et stseeni sisu on kepphobuste võistluse kirjeldamine, siis jõudsin juba liiga enesekindlalt arvata, et see ei üllata, sest, jumal paraku, olen ühte kepphobuste võistluse etappi oma silmaga laadal nägema juhtunud ning umbes nii jabur see ongi, kuid siin oli lõpus leidlikult sisse toodud pisut Andres Sõbraga – eks ole – sarnanev treener (Tõnis Niinemets). „Pisut“ selle pärast, et minu teada päris Andres Sõber ennast nii mahedalt ei väljenda. Teine üllatuslik number oli sõnatu stseen eri spordialade kohtunikega, mis oli sisult üsna kenasti läbi mõeldud.
Kuna stseenid ei maini konkreetseid nimesid, vaid pigem vihjavad neile, siis suuremat faktoloogiat ei tasu oodata. Spordis on aga omaette huvitav seltskond hullunud statistikafännid ja nendele mõeldes pean ehk märkima mõnda pisikest detaili: esiteks, kõndimises ei ole enam 50 kilomeetri distantsi, selle asemel on pikim distants nüüd 35 kilomeetrit. Teiseks, oda mudelit ei muudetud selle pärast, et seda visati liiga kaugele, vaid põhjus oli pigem see, et vana oda maandus lapiti ja see tekitas kohtunikega palju vaidlusi. Samuti ei suurendatud uue oda kaalu, vaid lihtsalt muudeti selle raskuskeset.
Kas peale spordifännide-statistikute jaoks potentsiaalika teema oli veel sellist materjali, mille puhul tekkis tunne, et see oli esindamata? Näiteks oleks võinud ainest pakkuda nädalavahetuste üritustel osalevad Lycra kangast rõivais keskealiste meeste kogumid 10 000-eurostel ratastel või ka noortespordi omamoodi karm maailm, kus treenerid üritavad vanematele ja lastele pähe taguda, et nende laps võiks siiski mõelda tippspordile. Siin oleks nüüd kohane mainida, et etenduse lavatagused jõud vennad Piigid olid omal ajal Eesti tasemel ühed paremad squash’i-mängijad, aga eks see olegi selline võrdlemisi imelik ala, kus maailma esikahekümnes on pooled mängijad Egiptusest (vt ka kettagolf, jääpurjetamine, veemotosport, allveeorienteerumine jt Eesti ekvivalendid).
Liiga palju eetriaega?
Ma ei tea, kas ja mil määral oli teemaks valik teatri ja spordi vahel, aga see on väga tuttav kõigile, kes on natuke rohkem mõne alaga tegelenud. Mind natuke häirib, et kuigi räägitakse rahapuudusest, saab sport mitmes meediakanalis ikkagi nii palju eetriaega, isegi kui tegu on aladega, mille publik on umbes sama suur kui „Plekktrummil“. Teisalt, ma ei tahaks näha seda, et kõik suurema vaadatavusega spordisündmused kolivad maksumüüride taha. Sport on veider nähtus, pisut nagu alkohol: liialdamine on väga tüütu, aga midagi on temas ka köitvat.