Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht, 08.08.2022
Viinistu kunstimuuseumis etendunud „Kunst“ on kurva trilleri joontega komöödia väikese elu surelikkusest surematu mere taustal.
Kristjan Suits on minu meelest üks kõige huvitavamaid ja riskialtimaid Eesti teatrikunstnikke. Draamateatri suvelavastuses „Kunst“ muutis ta lava tagaseinaks reaalse mere, lained, loojuva päikese, klaasi vastu liibuvad linnud. See, mis peaks olema maalitud, osutus elavaks, hingavaks ja sundis jälgima väiksemaidki muutusi.
Selle foonil aga muutus elav – tilluke tuba kunstimuuseumis, ülisuur valge maal, kolme sõbra lõputu vaidlus maalikunsti ja selle hinna üle – kunstlikuks, väljamõelduks, reaalsusest eraldunuks.
Kordan üle kõigile teada banaalsuse: kui lavale hiilib kass, siis oma loomulikkusega mängib ta üle igasuguse, olgu või geniaalse näitleja. Kogu lavastuse jooksul vaatajale nähtav meri viib Yasmina Reza kuulsa näidendi probleemistiku uude ruumi.
Lavastaja Karl Laumets ei keskendu mitte niivõrd maalile, mille üle vaieldakse, kuivõrd tegelaste psühholoogilistele portreedele. Sellele, et kolme sõpra ei seo tegelikult mitte miski peale harjumuse, üksindushirmu ja vajaduse sisemine tühjus millegagi täita. Maal on lihtsalt ettekääne, ajend tegelaste eksistentsi väliselt eduka, aga tegelikult traagilise tagapõhja paljastamiseks.
Asi pole maalis
Niisiis, üks sõpradest Serge (Tõnu Oja), kes peab ennast tänapäeva kunsti asjatundjaks, ostab kahesaja tuhande eest moodsa kunstniku suure valge maali. Ta palub sõpradel oma omandatut hinnata, kujutledes, et nad vaimustuvad sellest justkui Kazimir Malevitši „Musta ruudu“ antiteesist.
Kunsti erakordselt traditsiooniliselt suhtuv Marc (Jaan Rekkor), kelle jaoks peab kunst oma tõelisusega meenutama fotot, satub raevu: kuidas saab kulutada meeletu rahasumma seesugusele mõttetusele! Yvan – Guido Kanguri särav, ekstsentriline, ere ja tõeliselt koomiline roll – on valmis nõustuma nii esimese kui ka teisega. Peaasi, et nende sõprus ei häviks ning et sõbrad süüviksid tema mõistusabielu ja teistesse peretülidega seotud lahendamatutesse probleemidesse.
Enne saali sattumist käime läbi kõik Viinistu kunstimuuseumi näituseruumid. Meile nagu tuletatakse meelde, et kunstil võib olla väga erinevaid teid ja arvamuse avaldamise viise. Kohe alguses antakse mõista, et asi pole valges maalis ja tegelased pole kunstiteadlased – ja meie pole tulnud väitlusele. (Kuigi enamikus lavastustes, mida olen eri aastail näinud, on justnimelt kunst, selle vabadus ja mitmekesisus osutunud laval väljendatud seisukoha keskmeks).
Tuba muutub piinakambriks
Lavastuse autorid muudavad sündmuste hierarhiat: miks on kogu elu ainult rahu ja vaikust otsinud Yvan muutunud haledaks klouniks, kes parodeerib iseennast, jutustades ümber oma vestlusi sugulastega, mängides tühist inimest ja tola, kes oskab vaid manguda, anuda ja end alandada? Kuidas on ta jõudnud nii hirmsa ja haleda finaalini? Ega ju mitte ainult seetõttu, et ei tulnud mitte kunagi ja kuskile õigel ajal, piinates hoolimatusega ära isegi need, kes teda armastavad?
Miks muutus Marc jõhkardiks? Miks on tema elus tähtsaimaks sõnaks saanud „pask“? Kui ta kordab seda kolmandat või viiendat korda, siis tundub, et ta ei kirjelda niipalju maali kui omaenese elu, mis on muutunud pasaks ja millest on võimatu välja rabeleda.
Ja miks on Serge’ile nii tähtis sõprade heakskiit ja vaimustus – ta teab ju suurepäraselt nende üsna maiseid ja tavalisi vaateid maalikunstile? Äkki on asi kahesajas tuhandes, mille kulutamist valgele lõuendile võib ta erinevalt sõpradest endale lubada? Äkki tahab ta endale ja neile tõestada, et on edukas, tal on kõik korras ja ta pole sugugi üksildane?
Pikkamööda muutub pisike umbne tuba kolmele tegelasele mingiks piinakambriks. Klaasi taga loksub otsatu meri: tekivad assotsiatsioonid Andrei Tarkovski „Solarisega“, kus tegelased satuvad planeedile-ookeanile ning ookean materialiseerib nende teod, süümepiinad…
Etenduse järgi kestab tegelaste sõprus 30 aastat (näidendis tunduvalt vähem), nad on üsna vanad, enam ei saa midagi muuta ega parandada. Vastastikused solvumised on väljendatud. Need on tühised, haledad ja väiklased, kuid tõenäoliselt sama tühine ja väiklane on ka elatud elu ise.
Nüüd tuleb kinni hoida viimasest kantsist – sellestsamast tühisest ja mõttetust sõprusest, mille nimel lubab Serge Marcil valge hinnalise lõuendi sinise vildikaga täis joonistada (tegelikult ta teab, et maali saab puhtaks teha!). Marc aga on tänutäheks valmis tunnistama, et maalis peitub mõningane mõte ning see on inimesest, kes kõndis mööda lõuendit ja kadus siis vaateväljast…
Elegantne ja peen lavastus
Nad kavatsesid kolmekesi õhtust süüa, kõne all oli sibulasupp – traditsiooniline roog, ei mingit avangardi, aga õhtusöögini asi ei jõudnudki. Algul klaarisid nad oma suhteid, siis kaklesid, siis leppisid. Mõnede monoloogidega pöörduvad näitlejad vaatajate poole, nad nagu pakuksid igaühele proovida üht kolmest tüüpiseloomust.
Kes sa oled? Hale oma arvamuseta kokkuleplane, kelle võib viia kuhu iganes? Või matslik sirgjooneline tagurlane, kes pelgab kõike uut ja ebatavalist, aga on kindel oma hoiakutes ja põhimõtetes? Või ennast nooremaks tegev edukas inimene, kes püüab jõuda järele käest libisevale aktiivsele ja reipale elule, mille eest vastutab juba järgmine põlvkond?
„Kunsti“ on harjutud pidama komöödiaks, kuid Karl Laumetsa lavastuses hakkas see omandama kurva trilleri jooni väikese elu surelikkuseset surematu mere taustal. Seejuures ilma igasuguse moraalita, mis on nii elegantse ja peene lavastuse jaoks väga tähtis.
Lavastuse lehele →