Andrei Liimets, Postimees, 28.09.2023
Millist keerulist elu elavad Eesti mehepojad teisel pool laht? Just selle teema on ette võtnud Eesti Draamateater ja Soome Rahvusteater, täpsemalt lavastaja Aino Kivi ja dramaturg Andra Teede.
Lavaloo „Varumehed“ keskmes on Kalju (Taavi Teplenkov), kes satub vaatamata heale haridusele ja küllaldasele kogemusele ühtäkki töötute rahahädaliste ridadesse. Suutmata leida sobivat tööd kodumaal, viib laenusoov sõber Rivoni (Tiit Sukk) ning pöördeline vestlus edasi väikesesse Helsingi korterisse.
Pingetest pungil eluruumi tuleb jagada veel kahe mehe, samuti eesti päritolu Janeki (Heiki Pitkänen) ja segaste juurtega Igoriga (Antti Pääkkonen), kellega koos rutatakse väljakutsete korral sinna, kus tarvis teha mõnda rasket tööd, mille peale kohalike mugavus enam ei hakka.
Kujutatavad eluolud on keerulised, ent žanriks ennekõike komöödia. Peaosaliste Teplenkovi ja Suka maneeridele sobib mõningane jantlikkus hästi, jänni ei jääda siiski ka tõsisematel hetkedel. Läbi pooleteise tunni naeru lagistamist lavastusest siiski oodata ei maksa, traagilised mõõtmed on igal hetkel käegakatsutavad, isegi kui kodus ootava tänitava naise stereotüübiga hea maitse piiril tallatakse.
Argiselt lobe lavastus
Nõudlikumale vaatajale võib „Varumehed“ jääda lihtsakoeliseks, lugu stamplikuks. Lähtuvalt teemast on nii kunstiline teostus kui lavastus pigem argised. Tegemist on esmajoones meelelahutusega, millest ei puudu hariduslik element – stseenide vahepeal kuvatakse ekraanidele infokilde eestlastest Soomes, mis avavad nii rände mahtu arvudes, valikuid kahe ühiskonna vahel kui ka suhtumist nii ühelt kui teiselt poolt.
Raske öelda, palju selles materjalis kellelegi uut on, kuid mälu ja teadmisi värskendava raami annab tohutult suuremahulisele nähtusele, mis puudutab hämmastaval moel pea kümnendikku Eesti rahvaarvust, küll.
Vormilise tagasihoidlikkuse kiuste tekitab „Varumehed“ mitu head küsimust teatri funktsioonide kohta laiemalt. Kas või sealsamas draamateatri laval kiputakse komöödiažanris etendama pigem välismaisele dramaturgiale ehitatud ustekomöödiaid, mis vaatavad muredest siin ja praegu mööda. Tõsisemaid paineid avatakse aga pigem ikkagi igavikuliste tekstide, Tšehhovite ja Shakespeare’ide kaudu.
Mõnikord õnnestuvad sellised ajastused ja seosed hiilgavalt – olgu näiteks Ukraina sõja kaja Ojasoo-Semperi tänavuses „Macbethis“ –, sageli kipub see aga piirduma tegijate ja turundusosakonna tüütute püüdlustega, higimull laubal, vaatajale kinnitada, kui väga mõnisada aastat vana materjal ikkagi tegelikult tänapäevast räägib.
Kalevipoegade inimlik pale
„Varumehed“ kasutab komöödiažanri tõsise loo rääkimiseks ning kõnetab ühiskonda siin ja praegu. Üllas on tegijate soov inimesi, kes sageli satuvad karikeerimise, stereotüüpide ja niisama kehva maine ohvriks, mõista ning keerulisi otsuseid läbi valgustada. Isegi kui huumor muutub vahepeal jantlikuks, ei kaota tegelased oma inimlikku palet.
Eesti Kalevipoegade teema on ühelt poolt kordi ja kordi trööbatud ning risti-rästi lahti harutatud, teisalt ka sedavõrd sageli karikeeritud, et inimlik mõõde kipub silme eest hajuma. Oma ulatuse ja mõju tõttu on ränne üle lahe ometi ka ajatult päevakajaline ning uuesti mõtestamist vajav.
Soomes töötavatest meestest on valminud tosin aastat tagasi samanimeline telesari, uudiseid eestlaste seiklustest Soomes leiab veebiportaalide veergudelt pea iga päev, alles mullu jõudis mahuka akadeemilise uurimisprojekti tuules kinoekraanidele Moonika Siimetsa suurepärane dokumentaalfilm „2 tundi õnneni“ pendelrände võludest ja rohkemgi valudest kahe riigi vahel.
Rõhutatult dokumentaalne on ka Soomes esietendunud, nüüd draamateatri lavalaudadele jõudnud „Varumehed“, lähtudes tõsieluseikadest ja Teede läbi viidud intervjuudest, millest mitmed mängitakse videoekraani vahendusel ka läbi. Kirjanik ja luuletaja Teede on tänaseks küllap enim tuntud telesarja „Õnne 13“ stsenaristina, ent pälvinud varem 2017. aastal algupärase dramaturgia aastaauhinna samuti dokumentaalse eestlust mõtestava lavastuse „45 339 km² raba“ eest. Tunnetust ja silma nõndanimetatud tavaliste inimeste elukäänakute peale peaks tal seega jaguma küllaga.
Eraldi kiitust väärib ehk värskeim ja puudutavaim räägitud seikadest, rõõmsameelse geinoore lugu Cristopher Rajaveere videoesituses, alla ei jää ka Gert Raudsepa laevakapten ega Paula Siimese medõde. Dokumentaalmaterjal – videovahepalad ja ekraanile kuvatud infokillud – varjutabki hooti tuttavlikumatest elementidest koosneva keskse loo.
„Varumeeste“ olulisim saavutus on peegli seadmine praeguse Eesti ühiskonna, nii rändajate kui neile ülalt alla vaatajate ette. Värskendav on kuulda soomlastest tegelaste suhtumist, mis ei erine sugugi sagedasest siinsest pahameelest – olgu siis Ukraina tööliste, rändekriisi hädaliste või erinevate sõjaliste konfliktide ohvrite aadressil. Ehk algabki mõistmine teiste suhtes tõdemusest, et igaühest meist võiks saada teatud oludes Kalevipoeg või Varumees.