Liis Seljamaa, Eesti Päevaleht, 13.06.2024
Kas teadsite, et rahapesu on Eestis „legaalne“? Pärast Eesti Draamateatri lavastuse „Rahamaa“ nägemist on rahapesuga seotu selge nagu seebivesi.
Püksirihma pingutamise ajal mõjub „Rahamaa“ eriti hästi sihitud maksahaagina. Eks rahaga sehkendamine, kuritegelik maailm ja muu sahkermahker on inspireerinud looma lugematuid draamateoseid. Mingil määral on need kõik sarnased. Tabasin teatriõhtu jooksul ennast korduvalt mõttelt, et olen seda juba näinud. Olengi, näiteks sealsamas Draamateatris mängitavas „Lehman Brothersis“, kaugemast minevikust meenub Merle Karusoo Endlas lavastatud „Täieline Eesti Vabariik“. Lisaks filmid „Wall street“ ja „Wall streeti hunt“, kui mainida ainult mõnda sama mustrit jälgivat teost.
Trupp kui õlitatud masinavärk
Lavastusmeeskonna peale vaadates on seos „Lehman Brothersiga“ muidugi mõistetav: kahte tükki seovad lavastaja Hendrik Toompere jr, valguskunstnik Priidu Adlas ja helikujundaja Lauri Kaldoja. Lisaks on mõlemas elav muusika ja peab ütlema, et Maria Fausti suurepärane bänd käristab kolm tundi džässi, nagu torust tuleb. Neljast torust. Pluss trummid.
Näitlejad eesotsas peaosatäitja Tõnis Niinemetsaga käristavad sama võimsalt. Pinge on algusest peale nii suur, et võtab kratsima ja etenduse lõppedes on nahk marraskil. Terve õhtu jooksul Niinemets peaaegu isegi ei naerata, sest soov rikkaks saada on tõsine asi, ja kui oled juba saanud või saad õige pea, kaob igasugune naljatuju. Vaese Annelinna poisina võib ju ette kujutada, et rikkus ja rõõm käivad käsikäes, aga tegelikult on üks igavene häda. Sina muudkui pingutad, et teistel parem oleks, aga kas keegi ütleb mõne hea sõna? Alguses õiendab ema, siis teeb vend kohatuid nalju, kahtlasevõitu kliendid käivad pereliikmeid kimbutamas, viimaks läheb naine koos pojaga minema, aga sina kükitad muudkui kontoris, sest ega pank ennast ise ei juhi. Lõpuks oled sunnitud koos sõbraga tunnistama, et nii nagu poisikesepõlves jäähokit mängides, saate ikka treeneri käest sõimata ja kõigis mängudes peksa ka veel.
Kogu trupp töötab nagu õlitatud masinavärk ja sellel masinal on liikuvaid osi õige palju. Koos näitlejatega liiguvad laval veel mehed kaameratega, lava ise püsib samuti õige harva paigal. Kohati jääb mulje, et Draamateatris on jõutud jälile, kuidas täita ülesannet „mine vasakule, aga nii, nagu läheksid paremale“, sest pole üldse loogiline, et kõik võiksid õigeks ajaks õigesse kohta jõuda. Aga nad jõuavad, vähemalt minu silmale nähtavalt ei tekkinud mingeid apse ega seisakuid. Lust oli vaadata.
Et mitte sisu ja vormi liialt paljastada, ütlen niipalju, et seekord võib kõrgemate ridade kohtadelt olla isegi parem vaade kui alt äärest. Sest lavale otseselt vaatama ei pea, ehkki võib.
Rahapesu on igavene
Hea dramaturgia on lavastuse õnnestumiseks esmatähtis ja „Rahamaa“ on Mehis Pihla suur kordaminek. Kohalikud rahapesuskandaalid on kõigile üldjoontes ju tuttavad, aga sellest huvitavat teatrit luua pole nii hõlbus. Esmalt peab endal klaar olema, mis värk on, siis saab hakata teistele selgitama. Uuriv ajakirjandus on meil õnneks suuremad skandaalid üksipulgi lahti harutanud ja aitas ka teksti valmimisele kaasa. Keda huvitab, võib kavalehe viited üle vaadata, Eesti Ekspressi ajakirjanik Martin Laine on lühidalt kirja pannud ka rahapesu ABC. Loed ja mõtled, et püha taevas, kui lihtne kõik on, mõni ime siis, et ebaseaduslik rikastumine nii ahvatlev tundub.
Ühtlasi on see (väljamõeldud) lugu vaataja ette asetatud suur peegel, näitamaks halastamatult inimese tõelist palet. Meie endi ning meie parimate poegade ahnust ja prassimist, mis võimaluse avanedes visalt nagu umbrohi oma nina isegi asfaldi seest välja ajab. Mulje, et naudingud võrduvad õnnega, on kerge tekkima.
See peegel meenutab, et idanaabri kuld tundus eestlastele ihaldusväärne juba vanal heal Eesti Wabariigi ajal, mis siis praegustest kangiliigutajatest rääkida. Hiljutised mitut panka haaranud rahapesuskandaalid lõppesid sisuliselt näpuviibutusega ja sedagi vaid väikesele osale seotud isikutest. Võiksime vastu võtta karmimad ja tõhusamad seadused, aga seda pole millegipärast kolmekümne aasta jooksul suudetud teha. Ainus lohutus on, et ega kusagil mujal palju parem ei ole. Rahapesu oli, on ja jääb, ning kui üldse, tuleb hämara raha seadustamise võimalusi ainult juurde.
Rikastav lisaprogramm
Kellel teatripilet taskus, võiks elamuse suurendamiseks leida aega ka enne etendust toimuvaid teemaõhtuid väisata. Tuled tund aega varem kohale ning eksperdid teevad sulle selgemaks nii rahamaailma telgitagused kui hämaramad nurgad, arutlevad keeruliste kaasuste üle, kus segamini paisatakse majandus, seadused ja eetika.
Tartu kultuuripealinnaprogrammi kritiseerijad küsivad tihti: kas me sellist kultuuripealinna tahtsime? Jah, sellist teatrit tahtsime me kohe kindlasti. Vast leiab Draamateater koha, kus loo mängimist jätkata, sest 11 korda juunis on selgelt vähe. Kas tegemist on lausa selle hooaja olulisima suvelavastusega, ei julge ma kinnitada, sest oleme sellel teel üsna alguses, aga nimekirja tipus asub see kindlasti.