Jaak Allik, Eesti Päevaleht, 11.04.2023
Toompere lavastus „12 vihast meest“ räägib sotsiaalsest kurtusest ja sellega kaasnevast empaatia puudumisest.
Üks mu koolipõlves enim meelde jäänud filme on Sidney Lumeti 1957. aastal Reginald Rose’i telelavastuse stsenaariumi põhjal vändatud „12 vihast meest“. Ameerika filmid olid tolleaegses nõukogude kinolevis haruldused ja tekib küsimus, kuidas see film meieni üldse jõudis. Võib-olla oli Hruštšovi sulaajal kellelgi kavatsus ka Nõukogude Liidus kunagine tsaariaegne vandemeeste kohus taastada? Kuid mitte ainult kohtu telgitagusesse piilumine, vaid lausa uskumatuna tundunud võimalus, et igal inimesel on õigus enda isiklikku arvamust vabalt väljendada ja seda kaitsta, tegi tol ajal filmi siinpool raudset eesriiet lausa vapustavaks.
Arusaamatusena mõjub tänase päeva teadmiste seisukohalt ka see, et pool sajandit hiljem, 2007. aastal otsustas sellest teha oma versiooni üks praeguse Vene režiimi kõige jõhkramaid õuelaulikuid Nikita Mihhalkov, kelle filmis „12“ tegi kaasa tollane vene meesnäitlejate eliit. Aastaarvu silmas pidades on aga eriti uskumatu, et Rose/Lumeti latiinopoissi, kelle süüd oma isa tapmises vandemehed arutavad, asendas Mihhalkovi filmis noor tšetšeen, kes olevat tapnud oma kasuisast vene ohvitseri. Mihhalkov laseb vandemeestel (selline institutsioon oli Venemaal tolleks ajaks tõesti taastatud!) tolle poisi õigeks mõista.
Eestis laval kolmandat korda
Eesti teatrilavale jõudis „12 vihast meest“ esimest korda 1997. aastal Vanemuises. Äsjane laulev revolutsioon oli sõna- ja mõttevabaduse taastanud ning vandekohtu otstarbekuse üle meil tol ajal ei arutletud. Idee just see materjal valida kuulus teatrile, mitte Mikk Mikiverile endale, ja võib arvata, et lavastajat köitis mitte niivõrd loo temaatiline aktuaalsus kuivõrd näitlemisvõimalused. Lavastus osutus menukaks, kuid kriitika noris, et „näitlejad mängivad erinevas võtmes“. Mingit eriti päevakohast sõnumit ei suuda tollest lavastusest ma aga meenutada.
Lavakooli XXVIII lennu diplomilavastusena tõi kursusejuhendaja Mart Koldits näidendi 2018. aasta mais (s.t vahetult enne kooli lõpetamist) välja Paide muusika- ja teatrimajas, kus seda mängiti ainult mõned korrad. Võisime nautida psühholoogilise teatri meistriklassi, mida nii Koldits kui ka tema õpilased selles töös näitasid (seetõttu pole ka ime, et pea kõik tolle lennu lõpetajad on nelja aastaga väga suurte rollidega eri teatrites endal nime teinud). Kuid see oli ka aasta, kus puhkes nn migratsioonikriis ja just seda paanikat õhutades võitis EKRE endale 2019. aasta valimistel lausa 19 parlamendikohta. Rassivihast kõneles ka too lavastus, olles oma kontseptsiooniga otse päevapoliitikas.
Hirm lõunamaise migratsiooni ees osutus blufiks ja praeguseks Eestis rassivaen vaibub. Ka sõna on vaba ja seda huvitavam oli minu jaoks, miks Hendrik Toompere ja Eesti Draamateater just praegu selle näidendi valisid, kasutades meeste kõrval ka naisnäitlejaid (Kolditsa puhul tingis selle pedagoogiline paratamatus). Toompere lavastuse edu võti peitubki täpses vastuses tollele küsimusele. Kohe andis sellest märku Ervin Õunapuu loodud lavapilt, mis alates eesistuja all lagunevast toolist kuni vihma läbilaskva katuseni kujutab endast mingit selge funktsioonita pooleliolevat ruumi. Kujundusdetailid võimaldavad eri tõlgendusi, aga andku kunstnik (ja lavastaja) mulle andeks, kuid toanurka paigaldatud marlikardinatega tualetikabiinid tõid esimese paralleelina mu teadvusse kõigile tuntud ajutised hääletuskabiinid äsja toimunud valimistel. Akna taga õitsevad õunapuud mattusid tumeda äikesetormi alla ja mõneks ajaks kadus ruumist ka elekter. Minu jaoks oli Õunapuu meie ette mananud küllalt selge mudeli kolmel jalal püsivast ja kriisist kriisi kõikuvast ühiskonnast, kuhu Toompere oli enda tegelased asetanud.
Sildistamine kõikjal
Ja loomulikult polnud laval 70 aasta tagused Ameerika vandemehed, vaid inimesed meie seast. Nad on inimesed sealtsamast Draamateatri saalistki – nad lähevad etenduse lõppedes koju, avavad interneti ja hakkavad Delfi kommentaariumis oma kaasteelisi jõhkralt sildistama autori rassi, rahvuse, kodakondsuse, päritolu, soo, erakondliku kuuluvuse ja arvatava seksuaalse orientatsiooni alusel, ilma et vaevuksid kommenteeritavaid lugusid isegi lugema. Seda kõike me nägime ka hiljutises valmiskampaanias. Mitte enam anonüümses kommentaariumis, vaid avalikel kõnekoosolekuil ja meedias. Oleme viimastel aastatel kiiresti jõudnud ühiskonnast, kus eriarvamused olid vähemasti aktsepteeritavad ning vaidlused ergastasid, sest neis võis sündida tõde, ühiskonnani, kus keegi enam midagi ei loe ega kedagi kuula, vaid püüab lihtsalt enda arvamust jõuliselt väljendada ja seda jõuga teistele peale suruda. Sest õigus saab olla ainult üks ja tõemonopol kuulub valjemalt karjujale. Aktiivne ja sõjakas on soov teisitimõtlejad lihtsalt tühistada, ja kui muudmoodi nende suud ei sulge, siis nõuda nende riigist välja saatmist. Voltaire’ile omistatud fraas „Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda“ oleks praeguses Eestis ilmselt riigireetmise tunnus.
Selliselt ei esine mitte ainult tavakodanikud oma perekonnapidudel. Sellist suhtumist toidab ja innustab ka ajakirjandus. Tsiteeriksin siinjuures Tallinna praosti Jaan Tammsalu hiljutist mõtteavaldust tema Facebooki seinalt: „Küsija otsekui puhub ennast õhku täis, tõuseb küsitletava kohale, mõtleb selle pisikeseks pahaks vaenlaseks ja siis hakkab ülalt allapoole trampima.“
Toompere lavastuse põhiteema pole mõrvaloo asjaolud ega ole ka inimeste arvamustega manipuleerimise oskuse paljastamine. See on lugu enesekindlast sotsiaalsest kurtusest ja sellega kaasnevast empaatia ja vastutustunde puudumisest teisiti mõtlevaisse kaasinimestesse suhtumisel. Normaaljuhul oleks selline kohtuistung ja hääletamine võtnud aega kümmekond minutit ja selle tulemusena oleks süütu noormees saadetud ilma igasuguse hingepiinata elektritoolile ehk „tühistatud“ kui kasutada moodsat kõnepruuki. Üksteist kohtunikku olid ju selle poolt juba hääletanud – kes ajapuudusest, kes isiklikust frustratsioonist, kes sotsiaalseist eelarvamustest lähtudes või kes ka hirmust grupile vastanduda. Ja siis algas utoopia – leidus üks, kes julges vandemeestelt nõutava ühehäälsuse ära rikkuda, tänu millele sündiski näidend, mille käigus suudeti murda 11 mehe (eel)arvamusi. Lavastaja on selle utoopia teinud veelgi suuremaks, andes mittenõustuja rolli naisele, kõige tasasemale ja malbemale Harriet Toomperele, kes tuli oma ülesandega suurepäraselt ja usutavalt toime (filmis mängis seda osa muide Henry Fonda!).
Kuid nagu öeldud: seekordne lavastus ei räägi sellest, milliste argumentidega tal (Harriet Toomperel) see õnnestub, vaid sellest, milliste hoiakutega tuleb tal iga oma oponendi puhul kokku puutuda. Ja see on tõeliselt ehmatav, sest need on nii äratuntavalt tänapäevased. Nagu ka see, et laval räägitav muutus tihti lihtsalt üksteise peale karjumiseks. Rollide jaotuses paistab lavastaja näitlejaid ka hästi tundvat, aga küllap teavad nad ise, kui palju oli neil rolliloomeks vaja ümberkehastumist ja kellel piisas üksnes kehastumisest.
Ansambel töötas laitmatult ja ka väiksema tekstimahuga väitlejad Ain Lutsepp, Raimo Pass, Viire Valdma ja Jüri Tiidus tõid oma isikuloo meieni ning põhjendasid enda valiku murdepunkti ära. Markus Luik ja Christopher Rajaveer esindasid pealiskaudset ükskõiksust. Äärmiselt huvitava hilismigrandist haritlase lõi Karmo Nigula, kes loo käigus nähtavalt ehmatas selle peale, millise jõleduse keskele ta oli sattunud. Kohtu eesistuja, keda mängis lavastaja ise, murdus „demokraatlikult“ muidugi siis, kui vastuolijate arv ületas pooled. Tekstiliselt on näidendis peale Harriet Toomepere rolli suurem maht kanda tema peamistel oponentidel Andres Puustusmaal ning Merle Palmistel ja Jan Uuspõllul, kes tõid oma monoloogid ka igati usutavalt meieni. Lavastuse kulminatsioon oli stseen, kus oma mineviku tõttu sügava frustratsiooni all kannatav Puustusmaa tormab Harriet Toomperele lihtsalt füüsiliselt kallale ja kaaslased murravad ta põrandale.
Julgus vastu astuda
Aga kui paljud meist teavad juhtumeid, kus üks inimene oleks julgenud vastu astuda üksmeelsele grupimentaliteedile ja ehk „kõrgemalt poolt“ juba ette antud tühistamiskäsule ning saavutanud koguni selle muutmise? Just see, et Rose’i näidend ja Toompere lavastus on kõige puhtakujulisem utoopia, teeb kogu loo eriti õõvastavaks. Muidugi on üks teatrikunsti ülimaid missioone selliseid inimest ja maailma paremaks tegevaid utoopiad meile esitada. Ja selle eest Draamateatrile ja Hendrik Toomperele suur tänu. Sest kui isegi üks inimene etenduse lõpul kiiduavaldusteks püsti tõusnud publiku hulgast esitaks selle tulemusena enesekohase küsimuse ja julgeks kunagi ka selliselt käituda, siis on maailm kindlasti pisut paremaks saanud.