Margus Mikomägi
Katk, sõjakoledused, vägistamine ja peade mahalõikamine pole vaid 21. sajandi maailma kannatuste kirjeldus. Eesti Draamateatris esietendunud „Vend Antigone, ema Oidipus“ tuletab meelde, et kreeka tragöödiate 2500 aasta tagune halastamatu julmus on ülimaltki sama.
Üks kiht selles Tiit Ojasoo lavastuses on inimliku ja jumaliku kergemeelsuse vastu. Samas ei ole üldse mitte raskemeelsuse poolt.
Esimene vaatus, pealkirjaga „Bakhandid“, lõpeb sellega, et naiskoor skandeerib rõõmsalt ja ekstaatiliselt: „Ei puuduta meid surm, ei lein. Ei puuduta meid surm, ei lein.“
Kolmandas vaatuses „Vennad ja õed“ matab Antigone Teeba valitseja Kreoni käsku eirates oma venna. Antigone teeb teo, mida kõik heaks kiidavad, aga keegi seda välja öelda ei julge, ja Kreon mõistab oma õetütre Antigone surma. Kas ei tule tuttav ette? Nagu seegi, et vend sõdib vennaga.
Inimesed, kes arvavad, et nad kreeka mütoloogiast ja tragöödiatest midagi ei tea, ei peaks pelgama minna Eesti Draamateatrisse Mati Undi näidendi uuslavastust vaatama. Kavalehel on kõigis kolmes vaatuses juhtuva lühikokkuvõtted, nii-öelda libretod. Need aitavad toimuvat mõista.
Samas polegi mütoloogiliste liinide jälgimine peamine. Mulle tundub, et seekord on tähtis, kuidas maailmas valitsenud ja valitsevast hullumeelsusest räägitakse. Kuidas lavaline intensiivsus väljendub inimvõimete piiril tegutsemises. Laval on rahutus, pole rahu. Midagi ei tehta ega öelda ükskõikselt. Laval toimuv on nagu tormihoog või äike.
Müür
Kujunduses on üks element – kogu lava täitev liikuv sein, müür. Berliini müür. Nutumüür. Kindlusemüür. Linnamüür…
See müür, õigemini müüri liikumine muudab mänguruumi – kord kitsamaks, kord jälle avaramaks, kui müür liigub lavasügavusse. See müür poolitab mänguruumi kui vaja.
Kindlasti on müüri liikumisel seos laval sündivaga. Et seda täpsemalt kirjeldada, tuleks toimuvat just neid seoseid jälgides vaadata. Mulle tundus see liikumine sarnane elus sündivaga. Me ikka vahel laiendame oma olemise piire ja tunneme sellest rõõmu. Ja siis on olukorrad, kus maailm aheneb, kõik on rusuvalt kitsas, nii et hingata pole midagi.
Targad on kirjutanud, et kui maailm kisub kitsaks ja näib väljapääsmatuna, siis tuleb kuulata muusikat. Rõhk on sõnal „kuulata“, ja kuulamine on tegevus nagu kraavi kaevamine. Kuulata saab vaikust ja vihmasabinat, merd ja metsa. Ka see on muusika.
Regilaul
Tiit Ojasoo kasutab regilaulu. See on vaid üks põhjus, miks Ojasoo lavastus sarnaneb mu jaoks Jaan Toominga lavastustega. Kuna regilaulu kasutamist ja laulmise ekstaatilisust on ehk pisut lihtsam seletada, siis olgu just see kahe erineva põlvkonna lavastajate sarnasusena esile toodud. Siin on muidugi ka seos, mis mulle alati eriti meeldiv – „Vend Antigone, ema Oidipuse“ muusikaline kujundaja on Jaan Toominga õpilane Anne Türnpu. Ja õpilane annab emotsionaalset mõju ja õpetust edasi oma õpilastele.
Paslik on öelda sedagi, et mulle paistsid selles erilise teatrikeelega lavastuses ennast kõige loomulikumalt tundmas just lavakooli Anne Türnpu kursuse õpilased Teele Pärn ja Ursel Tilk. Nende mänguline intensiivsus oli ehe ja tuli näiliselt pingutamata. Seda, kuidas nemad hingasid selles omamoodi maskide mängus, hindan ma 21. sajandi näitlejameisterlikkuseks.
Muidugi seob Tiit Ojasood ja Ene-Liis Semperit Jaan Toomingaga suur huvi maskide kasutamise vastu. Maskid olid ka kõnealuses lavastuses. Need ei domineerinud, aga olid osa.
Panna ühte näidendisse kokku regilaul (eeslaulja ja koor) ning kreeka tragöödiate koor, näha neis sarnasust, näitab muidugi Mati Undi geniaalsust. Anne Türnpu ja Tiit Ojasoo on meisterlikult osanud rütmistada regivärsi hingeseisundeid, ja trupp saab selle väljendamisega mu meelest seninägematult hästi hakkama.
Siinkohal lausa pean meenutama ka Jaan Kaplinskit, kes 1976. aastal dramatiseeris oma novelli „Põgenik“, kus samuti sees regilaulud. Mati Undiga sama põlvkonna kirjaniku rahvalaulu väe mõistmine sai nähtavaks ja kuuldavaks alles 2019. aastal Madis Kalmeti lavastajatöö ja Kristo Viidingu suurepärase esitusega.
Mehetapja
Et ei jääks muljet, justkui teeks Ojasoo lavastuse võimsaks vaid väline vorm, saan soovitada kuulata, kuidas „Mehetapja Maie“ laulu esitavad eeslaulja Hilje Murel (Agaue) ja koor, bakhandid (Helena Lotman, Mirtel Pohla, Teele Pärn, Inga Salurand). See on harvanähtav sisu ja vormi ühtsus, rütmide ja häälevarjundite kaskaad.
Eesti mütoloogiat ja uskumusi iseloomustab animism, teadmine, et meid ümbritseb hingestatud ilm. „Mehetapja“ laulus on puud, kes põgenejat peitma ei hakka, ja meri, kes ta enda kaitsta, enda rüppe võtab. Noast rääkimata.
Mõtlesin vaheajal, pärast „Mehetapja“ kuulamist-nägemist, eestlaseks olemise uhkusest. Sellest, et kui on sellised esivanemad, ei saa me lihtsalt välja surra. Pange tähele – see mõte tuli pähe kreeka tragöödiate kontekstis.
Jumala hääl
Tiit Ojasoo lavastusel on ka teine ja helgem pool, nii-öelda jumala hääl, harfimängija Lisanne Rull, harf ja sellega tekitatud muusika. Kuidagi sümboolne on seegi, kuidas alguses keset lava istuv muusik oma pilliga pea kohe lavanurka mängima lükatakse, et muud hääled – inim- ja pooljumalate hääled – ka läbi kurjade tegude välja paista saaks.
Mul on tunne, et selle jõulise ja kohati enese üle naerva lavastusega soovitavad nii lavastaja kui ka vägev trupp meil sagedamini vaadata nurkasurutud hapra harfi ja harfimängija poole. Vaatamata sellele, et omavahel võitlevad vennad kannavad silmatorkavaid maadlejatrikoosid. Kusjuures lavastuse kostüümitähendustest rääkimine oleks omaette mõtterännak. Miks Ojasoo laseb mõne tähtsa tegelase riietada moodsasse ülikonda?
Mati Unt on muidugi tulnukas eesti kultuuris, aga selle tulnuka näidendi Tiit Ojasoo tõlgendusel on maailmamõõt küljes.
Miks „Vend Antigone, ema Oidipus“?
Lavastuse sisukal kavalehel on näidendi autori Mati Undi selgitus: „Mis aga puutub veidrapoolsesse pealkirja, siis pole see ausalt midagi muud kui veidi epateeriv vihje kreeka mütoloogia sugulisele ambivalentsusele.“