Jaanus Kulli, Õhtuleht, 27.02.2023
Eelmisel laupäeval esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis Priit Pedajase lavastus abielupaarist, kelle elusügist tabab valus ja pöördumatu hoop. Agnes on haigestunud parandamatusse Alzheimeri tõppe. Tema nii-öelda äraolekutel kooruvad Bertodi ja Agnese abielu pinna alt välja seni peidus püsinud lood, milliste ilmsikstulekul selgub, et vanapaari seni näiliselt harmoonilises kooselus oli ka tumedamaid tahke.
Siiski jäävad need lood aastate taha, ajahammas on teravamad nurgad maha lihvinud ning Bertodi silmade avanemisest on hoopis kriipivam Agnese ja Bertodi tütrele Širale ühel vana-aasta õhtul avanev fataalne tõde ema haigusest.
Eelöeldu oleks Iisraeli dramaturgi Noa Lazar-Keinani näidendi „Bertod ja Agnes“ resümee, mille on heebrea keelest tõlkinud Margus Alver.
Taas tahaks alustuseks kiita tõlkijat, kes väga tiheda, ootamatuid käänakuid tegeva heebreakeelse teksti, milles traagika taga kumab alati ka helgem pool, on sedavõrd sõnaosavalt eesti keelde ümber pannud. Sest nagu ütleb kavalehel ka näidendi autor, tõlkija peab aru saama mitte üksnes sõnadest, vaid ka nende tähendusest algupärandi kultuuris ja ühiskonnas ning näidendis leiduvast huumorist. Jah, vaatamata peateema raskusele, lisaks ka näidendis kõneks tulevale holokausti teemale, mis on osa juutide identiteedist, on neile juba maailma loomisest peale sama omane ja oluline olnud naer. Justkui selle kinnituseks või meeldetuletuseks võiks siinkohal kõrvalepõikena meenutada juudi soost Mihhail Žvanetskit või miks mitte meie armastatud Eino Baskinit.
Loos on tugev annus tragikoomikat
Praegu aga ennekõike kummardus Lazar-Keinanile. Näidendi peateema kõrval on olulisel kohal vihjed Natsi-Saksamaale (Agnes: „Ma olen kolm korda natside käest eluga pääsenud“), mälupildid Agnese ja Bertodi esimesest kohtumisest sõjajärgses Brüsselis ja Bertodi armumisest Agnesesse esimesest silmapilgust, rääkimata juudi traditsioonilisest uusaastaööst ja ekskurssidest juudi kulinaaria saladustesse. Küll märgilised, jäävad need siiski taustaks, mille kohale kerkib ühe perekonna tragöödia, kus rahvus ja geograafiline mõõde taanduvad. Iga järgmise misanstseeni või repliigi ajal tajud sa üha kasvava ärevuse või ängiga, et seesama, mille tunnistajaks sa praegu oled, võib homme juhtuda su naabri või sõbraga või ülehomme su enda perega. Sinu endaga.
See pole kerge mõttekäik ning siin avaldubki dramaturgi suurepärase dialoogivaldamise ja fabuleerimise kõrval oskus jätta mängu lahtisi otsi, võimaldada kõige lootusetumaid, aga ka grotesksemaid minevikupilte mõista mitmetähenduslikult, milles on tugev annus tragikoomikat (kas Agnesel oli ikkagi kunstnikust armuke või oli see tema luul, kas Bertodi komandeeringud olid seotud vaid tööga või sündis neist käikudest tema raamatu peategelane Dora). Groteski suubuvad ka voodistseenid ja Bertodi kaasamängimised. Viimasele on see vist ainuke võimalus selles mängus ellu jääda. Sest ta ju armastab oma naist. „Mida ma kõike ka ära ei teeks, et sind naerma ajada,“ ütleb ta Agnesele. Tolles lauses võib olla gramm egoismi, aga mõõtmatult rohkem on armastust.
Lazar-Keinani näidendi loogika seisneb selles, et selles ei ole loogikat, sest peategelase peas valitseb segadus. Iga järgnev pööre tekstis läheb ootamatus suunas. Tekstimassiiv on kõva pähkel nii Martin Veinmannile kui eriti Laine Mägile, kes peab korduvalt justkui ühest rollist teise astuma, aga tuleb sellega suurepäraselt toime. Ilmselt on neid üllatuslikke suunamuutusi keeruline isegi meelde jätta, rääkimata näitlejatehnilisest ülesandest ehitada mõttesildu eelmisest käigust järgmiseni.
Näidendis leidub kauneid kujundeid
Kas see on nüüd etteheide dramaturgile või lavastajale või oli tegemist esietenduse närviga, aga Agnese ja Bertodi tütre Šira šokk teada saades, mis ta emaga on juhtunud, jäi esietendusel mõnevõrra muu traagika ja groteski varju. Kuigi nimelt see tundub olevat näidendi peamine sündmus.
Kuigi teatud mõttes on tegu inimeste olmelise igapäevaga, on näidendis kauneid kujundeid, millest uhkeim on ehk lume puhastav ja vabastav mõju.
Ühes stseenis tuletab Bertod Agnesele meelde, et nende abielludes sadas Jeruusalemmas lund, mida ei juhtu tihti. Lõpustseenis võtab Agnes karbist välja paberist lumehelbed, mis ta on valmistanud Bertodi raamatutest välja rebitud lehekülgedest, ja puistab need põrandale laiali.
Bertod: „Ma kardan… Ma ei oska ilma sinuta elada.“
Agnes: „Sina oled minu ainus ja ainuke armastus. Sinuga tahan ma surmatunnini koos olla.“ Ärgem unustagem, et Bertodi kirjutatud raamatu pealkiri on „Väljamõeldud minevik“.