Andrei Liimets, Eesti Ekspress, 07.072024
Draamateatri teine tänavune suvelavastus „Üks helevalge tuvi“ näitab, et müüt mugavuspagulusest võiks jääda minevikku, leiab Andrei Liimets.
Valge tuvi Draamateatri suvelavastuse pealkirjas on viide peategelanna Elin Toona romaanile „Kolm valget tuvi“, aga ka „Valgete luikede“ kampaaniale, mille raames sõjapõgenikest naisi 1940. aastate teisel poolel Suurbritanniasse tööle kutsuti.
Nende seas oli Liki Toona, Elini ema ja Ella Enno tütar, kellele viimased kaks järgnesid. See oli vaid üks peatükk kolme naise rohketest eksikäikudest pärast katset okupatsiooni eest Rootsi pageda, mis viis aga hoopis läbi Danzigi Leedsi, Londonisse ja Floridasse. Kohatud pole ka seosed kunagi oodatud valge laeva ja valge rahutuviga, sest läbi lavastuse otsitaksegi ju rahu ja paremat paika pärast kodukamaralt nelja tuule poole pillutatust.
Lükatakse ümber müüdid paguluse kohta
Mari-Liis Lill ja Priit Põldma on oskuslikud päriselu dramatiseerijad, kelle käte all on valminud märkimisväärne osa viimaste aastate olulisimat dokumentaalteatrit, eesotsas lähisuhtevägivallast rääkiva Noorsooteatri lavastusega „Teises toas“. Vägivalda ja kannatusi on rohkelt ka „Ühes helevalges tuvis“, kuid sellega kahe lavastuse sarnasused suuresti piirduvad. Eelkäija kollaaži asemel on tegemist ennekõike ühe tüdruku sirgumisega pagulaskeerisesse kistud naiseks, kel õnnestub alles aastakümneid hiljem rohkelt muutunud kodumaale naasta ning ka siin oma uskumatut lugu jagada.
Pagulusest on räägitud palju ja ehkki maailmasõjatrauma on laias laastus ühine, pärineb sealt lõhe pagenute ja jäänute vahel. „Üks helevalge tuvi“ peaks lõpuks saatma manalateele ammu väsinud müüdi, justkui tähendanuks küüditamise ja okupatsiooni eest läände pääsemine hõlbuelu ning meeldivat äraolemist. Mitte üksnes ei paku lavastus pilti kogetud füüsilisest ning vaimsest väärkohtlemisest nii Ameerika sõjaväelaste, teiste pagulaste kui ka briti kveekerite poolt, vaid annab edasi ka rohkeid piinu seoses kodu kaotusega.
Läbi lavastuse otsitakse rahu ja paremat paika pärast kodukamaralt nelja tuule poole pillutatust.
Tugev materjal ei tähenda siiski, et tegemist oleks täieliku õnnestumisega, eriti arvestades Draamateatri viimasel ajal hirmkõrgele lükatud latti. Eos tasub lahti lasta ootusest, justkui saakski Haapsalu Uuemõisa mõisahoones pakkuda võrreldavat vaatemängu vaid kaks nädalat varem esietendunud mastaapse „Rahamaaga“. Jämedalt üldistades on valitud tunduvalt pehmem register ja faktitiheduse asemel pigem emotsionaalne, isegi melodramaatiline jutustamislaad.
Liigagi viisakas
Nende valikute õnnestumine sõltub ilmselt vaataja eelistustest. Erinevalt „Rahamaa“ poliitilisest provokatiivsusest pakutakse seekord kogu traagilisuse juures turvaliselt tuttavlikku teatrit, just seda, mida sõnaühendi suveteater all enamasti oodatakse. Kuigi suuremas osas õnnestub see keskmisest märksa kvaliteetsemalt ja sisukamalt, ekslevad sisse ka mõningad ootamatud maitsevääratused. Näiteks näitleja kehastumine koduloomaks muudab väliselt karikatuurseks äärmist tundlikkust vajava, muus osas sissepoole põletavaks looritatud vägistamisstseeni.
Vastupidise näitena on erakordselt hästi lahendatud vanaema lahkumisstseen, kus on ühtaegu vormilist ilu ja sisulist kurbust, ilma kumbagi üle rõhutamata. Vaieldav, kuivõrd palju lisab tegevuspaigana just mõisahoone, kuid lava on igatahes hästi ära kasutatud – tegevus toimub nii seinaga eraldatud tagalavale ehitatud ruumides kui ka üha uuteks riikideks ning paikadeks muutuval eeslaval.
Kuna paljus on keskendutud just keskse kolmiku emotsionaalsetele läbielamistele, on tegemist näitlejate suhtes äärmiselt nõudliku lavastusega. Ansambel on pisut ebaühtlane. Näiteks on emotsionaalne distantseeritus ja jahedus Britta Solli rolli ema Likina sisse kirjutatud, ent võtmestseenides jääb puudu tõelisest sisemisest läbielatud valust, mäng on suunatud rohkem eksterjööri.
Õnneks kannab oma energiaga lavastust peaosaline Teele Pärn Elinina. Kuigi Pärn on mõnikord jäänud stamplahendustesse nooruslike, veidi uljaste ja ülevoolavate karakteritena, leiab ta siin pikka eluteed kujutades üha uusi kihte. Tugeva rolli teeb ka värskelt ühes väga paljutõotava kursusega lavakunstikooli lõpetanud Richard Ester, kes mõjub oma Draamateatri debüüdis laval loomulikult, enesekindlalt ja ladusalt.
Ladus on ka kogu „Üks helevalge tuvi“. Ehk liigagi ladus ja viisakas. Midagi ei lipenda ega ripne, aga ei paista ka silma, ei torka sügavamale ega jää kaasa. Eristuvaid nurki pole, kõik on kuidagi sügava pieteeditundega tehtud – kummardusena Toona eluteele. Inimlikult on see kummardus sümpaatne ja 86 eluaasta juures jätkuvalt vitaalse Toona lisamine videolõigu kujul ning kutsumine esietenduse järel lavale peaaegu dopingu mõõtu. Kunstiliselt pole lavastus aga kahjuks kuigi põnev. Möödub kui suvine briis, jätmata sügavamat tundmust, aga ehk kulub seegi ära ja lohutab pisut neid, kel „Rahamaad“ järgmise suveni oodata tuleb.