Meelis Oidsalu
– «Lehman Brothers» on kindla peale tehtud lavastus, klantspakendis menutükk
– Tulemus on nii kunstilises kui ka sisulises plaanis turvaline
– Lavastuse esteetilist mõju suurendab Laura Pählapuu briljantne lavakujundus
Eesti Draamateatri kunstilise juhi Hendrik Toompere jr uus suurlavastus «Lehman Brothers» pakub rahuldust kõigile, kelle jaoks hea teatriõhtu tähendab osa saamist rahvaliku groteski ja ulakate ümberkehastumistega pikitud eepilisest perekonnaloost.
«Lehman Brothers» räägib ühe pere muretust muinasjutulisest edust Ameerikas pooleteise sajandi kestel. Ühtlasi on see lugu üksildastest rikastest ekstravagantsetest poissmeestest, kes otsivad armastust. Kõrvale veidi Ameerika majandusajalugu. Boonuseks etendust saatev nauditav elav džässmuusika.
Stefano Massini näidendist läks etenduse neljatunnisele pikkusele vaatamata sada lehekülge kärpesse. Materjali ülevaatlikuks vesteks pressimine oli lavastaja kinnitusel taotluslik võte, soovitigi vesta muinaslugu.
Lavatekst on tõeline roosamanna, puuduvad tõsised inimlikud kriisid, millega samastuda. Immigrantidest vendade Lehmanide rikastumine tööstusrevolutsiooni vilju maitsvas Ameerikas toimub kui muuseas, vembukate kosjasobituste ja värvikate ärikohtumiste vahepeal. Vahelduseks ulakad sissevaated juudi kombestikku.
«Lehman Brothers» on nii kunstilises kui ka sisulises plaanis turvaline, kindla peale tehtud lavastus ja sellist taotlust oleks näotu tänases ebaturvalises olustikus hal-vustada. Samasugust eepilist hingeabi pakkus üheksa- kümnendatel näiteks Elmo Nüganeni musketäride suurlavastus Tallinna Linnateatri lavaaugus.
Ent kui Nüganeni «Kolm musketäri» torkas tolleaegse «kaupmeeste ajastu» pihta, siis Toompere jr teos sobiks ka pangaliidu juubelietenduseks. Ka lihtinimesele annab kolme venna (Priit Võigemasti, Guido Kanguri ja Mait Malmsteni hoogsas esituses) rikastumise tunnistamine võimaluse lohutavaks samastumiskogemuseks, mida nõukogude ajal ammutati ahnelt «Dallase»-nimelist seriaali Soome televisioonist vaadates.
Briljantne lavakujundus
Lavastuse esteetilist mõju suurendab Laura Pählapuu briljantne lavakujundus, mis sobiks vabalt mõne pangahoone aatriumisse. Suure saali lavalaudadele on ehitatud veel üks, kontrastselt heledast puidust poodiumlava, et rõhutada Ameerika ärimaailma algusaegade (puu)villasust ja autentsust.
Heleda poodiumi kohal aga liigub trosside külge kinnitatuna üles-alla suur heledast puidust raam, mis kõrgustesse tõustes markeerib Wall Streeti pilvelõhkujat, alla laskudes nt panga nõukoja uhket lauda. Raha võimuvertikaal on lavastuses selgelt kohal ja üsna ennustatavalt langeb ühel hetkel lavale rahatähti.
Paar probleemi on sel kaunil lavastusel ka. Tekst pole tavapärane dialoogiline draamatekst ja seda ka ei esitata kui draamateksti. Tegelaste toimetusi kommenteerivad remargid kõlavad läbisegi kõnetustega. Näitleja on seega ühel ajal nii sportlane kui spordikommentaator.
Tegevuskirjeldust harrastatakse tänapäeval teatris üsna sageli ja mitte ainult vaegnägijate abistamiseks. Enamasti mõjub võte kuiviklikult, pakub küll võõritusvõimalust, aga ära kasutada sellist nihestust osatakse harva. Siin oli see vajalik rohkete sama näitleja kehastatud tegelaste sisse juhatamiseks, aga nii pika lavastuse puhul mõjub see väsitavalt.
Esietendusel jäi mulje, et näitlejate jaoks on tegelaskujust välja hüppamine ja lavaservast otse publikusse jutustamine ülesannetest kõige keerulisem, kõiki mehi (Priit Võigemasti ehk kõige vähem) näis kiskuvat tagasi karakteri või groteskse rahvaliku stseenikese turvalisusesse. Eriti avaldus see kergendustunne hetkil, mil meesnäitlejad hakkasid kehastama naisi. Siis ei häbenetud mängida n-ö kõhuga publikusse. Pille-Riin Purje teatrikommentaaris mainitud džässilikust improvisatsioonist olid näitlejatööd kaugel, käis turvaline pendeldamine «Dallase», «Vigaste pruutide» ja «Viiuldaja katusel» mänguvõtmete vahel.
Džässikontserdi asemel meenutas neljatunnine sangarlik tekstipaugutamine pigem triatloni, kus iga võistleja väärib aplausi ainuüksi vastupidavuse ja tahtejõu eest. Sündmustest kapatakse läbi, tekstimassi on nii palju ja rõhuasetusi nii vähe, et lavastuse olulisimaks küsimuseks näib tõusvat: kuidas teil tekst küll pähe jääb?
Mõjus masinlikult
Näitlejate energeetiline laetus oli jutustajarollis märgatavalt madalam, näitlejad justkui ei leidnud iseennast enam üles nende ohtrate maskide alt, mida kogu aeg vahetama sunniti. Seda enam süvenes tunne, et ei autoril, lavastajal ega näitlejail pole tegelikult suurt midagi öelda peale selle, et üks suur Ameerika identiteeti kandnud narratiiv sai Lehman Brothersi nimelise panga hävinguga lõpu (teadsime seda ka enne etendust) ja et pankurid on hoolimata 2008. aastal toimunust ikkagi täitsa toredad sellid.
Põlvkondade vahetumist kujutavad lood on paeluvad ja mõjuvad ka ilma erilise sügavuseta. Vaataja saab end panna jumala positsioonile, see on samasugune tunne, kui vaatad kiirendusega looduskaadreid taime kasvamisest või aastaaegade vaheldumisest. «Lehman Brothers» on masinlikult mõjus monokroomne eepika.
Nii tekst kui ka lavastus on katse lõigata intressi juudi tegelaste ajalooliselt populaarsuselt Euroopa teatrilavadel. Juudi näitlejaid enne 20. sajandit eriti Euroopa lavadele ei lastud, aga isegi Inglismaal, kust juute sajandite jooksul korduvalt pagendatud oli, said selle rahva esindajatest prominentsed, aga sama stereotüüpsed lavakujud («Malta juut», «Veneetsia kaupmees»). Oli ka erandeid, nii nt ründas 1749. aastal Gotthold Lessingi näidend «Die Juden» julgelt kristlikke eelarvamusi juutide suhtes. Isegi kui juudistampide kordamise taga oli «Lehman Brothersis» osatav taotlus, puudub lavastuses vastav osutus.
«Lehman Brothers» annab sarnaselt Toompere jr eelmise lavastusega «Võrk» tunnistust, et lavastaja soovib teatrisse sulandada filmilikke-kinolikke elemente ning kujundada suure lava kogemusest kinolikult haaravat-seikluslikku vaatemängu. Ses bravuurikas vormiülesandes ei puudu võlu. Ent nii «Võrgu» kui ka «Lehman Brothersi» puhul sõid mass ja tempo lavaelult hinge välja.
Julgest pealehakkamisest hoolimata on Toomperel oht kalduda sellesse suunda, mida on esindanud nt hilisem Jaanus Rohumaa: lavastaja kui üritusturundaja, kes korraldab andeka kunstniku, popi materjali, proffide muusikute ja staarnäitlejate kohtumise ja loodab, et kvaliteetne tooraine toore ajasurve all ise heaks roaks kokku tiheneb.
Kas publik peab ainuüksi seetõttu rahule jääma, et lavale on serveeritud nii hullult palju kraami ja kõike toimub nii peadpööritava hooga? Eesti Draamateatri suur lava on igatahes saanud ilusa klantspakendis menutüki.
Postimees, 16.09.2020