Greeta Võsu, Eesti Päevaleht, 23.05.2023
Soome rahvusteatri ja Eesti Draamateatri ühislavastuse arvustus
Eesti ja Soome teatrite ühistöös sündinud lavastus „Varumehed“ kõneleb identiteedist, kaotustest ja kohanemisest Soome lahe kallastel
Soome rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös on Aino Kivi ja Andra Teede lavastanud dokumentaalsest ja statistilisest materjalist tõukuva lavastuse, mis esietendus Helsingis ja kolib sügisel Tallinna. Pooleteise tunni jooksul tunnistab vaataja lugu keskealise kultuuriinimese transformatsioonist: nüüdisaegse performance’i-kunsti eksperdist saab Soomes elav ja töötav kalevipoeg. Taavi Teplenkovi tegelaskujul Kaljul on küll magistrikraad semiootikas, ent nagu tema elukaaslase ema tütart hoiatas, ei tasu hakata intellektuaaliga kokku elama. Kalju on jäänud töötuks ja Eestis töö otsimine kulgeb vaevaliselt. Viimases hädas peab Kalju sõitma kunagise klassivenna Rivo (Tiit Sukk) kombel Soome juhutöid tegema.
Soome eluga kohanemine
Peale Teplenkovi karakteri kohanemise keerulistes, vahel ebaeetilisteski töötingimustes ning kollektiivis, kus tegutsevad elurõõmus Janek (Heikki Pitkänen) ja salalik, võõristav Igor (Antti Pääkkönen), pakutakse kõrvalepõigetes sissevaadet teiste soomestunud eestlaste ellu. Eero (Christopher Rajaveer) on homoseksuaalne noormees, kes on tolerantsema ühiskonna otsingul Helsingisse elama kolinud. Kristjan (Gert Raudsep) on laevakapten, kes lapsena emaga vägivaldse isa eest üle lahe põgenes. Medõde (Paula Siimes) on pidanud oma pere maha jätma, et saada väärilist palka ja tunnustust raske töö eest.
Kõikides nende lugudes on tunda kaotusvalu, kuid ka selle kaotusega leppimist. Nad on Soome eluga kohanenud, sest neil on seal parem. See kergitab eestlaste jaoks üles olulise mõttekoha – miks meie kaasmaalased kodust lahkuvad? Lihtne on kleepida lahkujatele silti „mugavuspagulane“, aga ehk tuleks seda nimetada kohasemalt: eneseväärikuspagulaseks.
Publik saab aimu, kui paljudest mugavustest Kalju tegelikult loobuma peab. Seda ilmestavad peensusteni integreeritud rekvisiidid: Kalju kohvrist tulevad välja mokakohvikann, raamatud ja aroomilamp. Need on ehitusprügist küllastunud laval võõrkehad mõnest teisest reaalsusest, millest Kalju parasjagu lahkub. Teine oluline kujunduslik element on ekraan, mis peale videointervjuude ja -kõnede kuvab toimuva taustal statistilisi fakte. Ühest küljest tekitas see tunde, nagu viibiksin muserdavas loengus, teisalt suurendas see läbipaistvust dokumentaalsuse ja representatsiooni vahel. Karmid faktid, mis peegeldavad nii Soome kui ka Eesti elu kitsaskohti, on meeldetuletus valusast ja keerukast reaalsusest.
Äratundmist mõlemale rahvusele
Laval ei valitsenud ainult nutulaul. Saal oli pidevalt naeru täis, seda tänu trupi koomilisele võimekusele. Eriti palju nalja tekitas stseen, milles Kalju töökaaslased õpetasid talle, kuidas tõelise soomlasena näida ja oma eestlaslikkust varjata – see pakkus äratundmist mõlemale rahvusele. Veel üks ühiseid tunnusjooni on meie kurikuulus alkoholilembus: lõdvestuseks jõid töömehed end A. Le Coq Premiumist ja Viru Valgest täis. Ometi ei tehtud nalja lihtsalt nalja pärast, vaid et tulla toime valuga, mida põhjustavad hüljatus, kaugus ja eelarvamused. Võib unistada, et Talsinki suurlinna ja silla ehitamine leevendavad neid raskusi, ent enne peavad tõenäoliselt needsamad kalevipojad, kellest inspireeritud tegelasi „Varumeestes“ näeme, selle silla ehitama. Isegi kui naabrid füüsiliselt lähedale tuua, ei ole see nii lihtne majanduslikult või kultuuriliselt.
Eeldan, et „Varumehed“ poleks mulle nõnda tugevalt mõjunud, kui oleksin seda kogenud Tallinnas, mitte põhjanaabrite pealinnas reisil olles. Füüsiline, võõras ruum, mida jagasin eesti soost tegelaste (ja näitlejatega) – küll ajutiselt ja mugavalt –, suurendas ühtekuuluvustunnet ning muutis intensiivsemaks siin-ja-praegu-efekti, mida teater alati luua ei suuda. Näiteks Tiit Suka tegelaskuju, kes küsib publikult: „Teate seda tüüpi, kes laevas spordikoti otsas magab? Mina olengi see tüüp,“ viib mind automaatselt tagasi vaid paar tundi varem sündinud mälupildini. Ma ju nägin just seda tüüpi, kes laevas minu kõrvalpingil sügavalt magas, ja nüüd näen tema ellu. Need on sellised hetked, sellised lavastused, mis neid sildu loovad.