Kristi Helme, Eesti Päevaleht, 08.06.2021
„Tore on Toompere valmis maailmale mõnes kohas täiesti uus vint peale keerata. Või vastupidi – midagi hoopis ära kaotada”
Seda ütleb teatrikunstnik Ervin Õunapuu sel nädalal Viinistul esietenduva Andrus Kivirähki ja Hendrik Toompere lavastuse „Talupojad tantsivad prillid ees” kohta. Publiku ette laotatakse pilt eestlastest, kes kannavad sakstelt näpatud prille ja vaatavad maailma läbi nende. Lavastus pidi algul esietenduma Draamateatris, kuid koroona tegi omad korrektiivid ja tükk kolis hoopis Viinistule. Nalja saab muidugi omajagu, kuid lavastuse kujundaja Ervin Õunapuu sõnul võib naerja ühel hetkel avastada, et ta hoopis nutab jõuetust vihast. „Ühest äärmusest teise kihutamine on minu arvates tõelise teatri tunnus,” ütleb Õunapuu esietenduse eel.
Mõis on põlema pandud, saksad ära tapetud, prillid ette pandud ja käib kõva tants põleva mõisa ees… Ilmselt pakkus materjal teatrikunstnikule omajagu inspiratsiooni ja loomelusti. Oli see nii?
Et minusugune vanakene lustima saada, selleks peab tegu olema millegi täiesti erilisega, vastasel juhul ei liigutaks ma lillegi. Ja „Talupojad…” seda tõesti on.
Mis oli lavastuse puhul kunstnikule kõige suurem proovikivi? Või on Kivirähki tekst ja/või lavastuspaik pigem „kunstnikusõbralik”?
Kuna Andrus ja Hendrik on mu head sõbrad, siis võtsin koostööpakkumise kohe vastu. Toomperel on alati väga selge visioon, ta võiks vabalt ise nii lavakujunduse kui ka kostüümid kavandada – peensusteni, lausa nööpaugu pikkuseni välja. Ükskord ta seda kindlasti teebki, aga tore on tema valmis maailmale mõnes kohas täiesti uus vint peale keerata. Või vastupidi – midagi hoopis ära kaotada.
Algul pidi lavastus jõudma publiku ette Draamateatri suures saalis. Kui palju oli vaja kujundust Viinistu jaoks ümber teha? Mis peamiselt muutmist vajas?
Tegime täiesti uue kujunduse. Tegelikult ei kuulu sellised asjad avalikustamisele. Kui köögi hääled kostavad salongi, on kõigil paha ja piinlik. Kui köögi hääled kostavad salongi, on kõigil paha ja piinlik. Ja igav.
Kivirähk ütleb, et lavastus sobibki Viinistule paremini. Kas olete nõus?
Autorile pole eriti tark vastu vaielda, aga seekord ma Andrusega nõus ei ole. See tähendab, et teatrisse tulija võib kindel olla: talupojad tantsivad prillid ees ja teevad ühtesid ja samu tempe nii Viinistu katlamajas kui ka Draamateatri laval. See see teatriime ongi.
Mida ütleb näidend teie arvates eestlaste kohta?
„Talupojad…” on suur farss, mis koosneb üheksast sketšist. Kõik kokku on pööraselt naljakas. Kindlasti keegi naerab ennastunustavalt ja arukaotuseni, naerab nii, et pisarad silmas, aga ühel hetkel avastab, et ta hoopis nutab jõuetust vihast. Ühest äärmusest teise kihutamine on minu arvates tõelise teatri tunnus. Ja kõige krooniks esitab tõeline pianist elavat muusikat Eesti maastikel.
Kes me ikkagi oleme skaalal loodusrahvas vs. kultuurrahvas? Kui palju on meis 2021. aastal veel loodusrahvast? Või suundume hoopis taas sinnapoole, vähemalt osa meist?
Kultuurne loodusrahvas mängib mängu, kus aetakse sassi päriselu ja fantaasiad. Laenamine ja jäljendamine, kõik need veganiviinerid ja muud teesklemised krutivad järjest rohkem tuure. See vana aeg, mida hirmsasti ihaletakse, kõik need traditsioonid, kombed, eluviis ja ilmavaade, kogu eetika ja esteetika, millest järjest rohkem räägitakse, on ju luterlik ideoloogia, aga see on hoopis teine ja märksa pikem jutt.
Ja talupojatarkus on tegelikult sama, mis akadeemiline tarkus – kõige kohta, millest aru ei saada või mille tähendusi-põhjusi ei teata, öeldakse silmagi pilgutamata: „Häh, seda meie ei peagi teadma. Seda teab Jumal, miks ta ühe või teise asja nii tegi.” Paljude jaoks on see nii tundlik teema, et sellest ei räägitagi. Üksnes käratatakse, et elu ilma ristita ei püsi. Ja kõik.
Kas me ise üldse teame, kes oleme? On olnud aegu, kui sai nimetada üht osa eestlasi tõusiklikeks. Kas selle on eestlased aja jooksul pigem endast välja juurinud?
Me? Meievorm ajab mind alati segadusse. Kui keegi ütleb, et meie peame nüüd kõik koos asjadest ühesuguselt aru saama, siis ma hakkan jooksma. Jooksen nii kiiresti, kui suudan, ja nii kaugele kui võimalik. Aga kui endast rääkida, siis ma tean täpselt, kes ma olen. Olen elusügisesse jõudnud vanainimene, kes elab tohutus luksuses – ma saan teha seda, mis mulle meeldib ehk joonistada ja kirjutada just seda, mida tahan. Rääkida sellest, mida mõtlen. Otse, ilma igasuguse literatuursuse ja retoorikata. Ja valida, kellega mida ja miks teha.
Mis on teie arvates praegu Eesti elus hästi ja mis halvasti? Milles peaksime end kõige enam kokku võtma?
Kui üksnes kodukamaral külitada, siis võib hakata tunduma, et kõik on halvasti ja enam halvemaks minna ei saagi. Kui üksnes kodukamaral külitada, siis võib hakata tunduma, et kõik on halvasti ja enam halvemaks minna ei saagi. Eriti kui arvamusartiklite juurest anonüümseid kommentaare lugeda. Kui vaadata Eestit ja selle asukaid kaugemalt, näiteks Lähis-Idast, kus ma tihti käin, siis on Eesti vabariik tõeline Eedeni aed oma värske õhu, puhta vee, külmade jõgede ja reaalselt mõtlevate inimestega.
Mis teemal tuleb teie järgmine lavastus? On selle kohta juba plaanid teada?
Ma ei tea, mida Hendrik järgmisena teeb. Loodan, et ühel ilusal päeval kutsub ta mind jälle kunstnikuks – kus ta pääseb. Kivirähk kirjutab uut näidendit niikuinii, selles pole kahtlust. Mis minu lähituleviku tegemistesse puutub, siis juulis lendan ma Iisraeli, et panna paika lavakujundus Jeruusalemma ooperifestivalil.