„Mefisto“, Eesti Draamateater, 8. stseen
„Raha, raha, raha“, nõuavad töölisteatri näitlejad Hendrik Höfgenilt (Juhan Ulfsak), „raha, raha, raha,“ kordab Hendrik neid kajana, mõistmata, et ilma rahata ei saa kasvatada lapsi, parandada katkiseid hambaid või osta rohtu, tema tahab teha teatrit, kuid diletantidega pole see võimalik.
„Raha, raha, raha …“ on hingel ka Hans Miklasel, Hamburgi teatri kõige vähem teenival näitlejal, kes vihases ekstaasis on veendunud, et marksistidel ei ole õigus, et elus on oluline ainult raha. Miklas usub idealistlikku saksa revolutsiooni, olles kindel, et tema usk on puhas. Höfgenist kümme korda väiksema palganumbriga Hans on end taaskord üles kütnud, istudes teatripuhvetis, sest see on ilmselt veel ainus koht, kus ta võib võla peale süüa saada.
Lauri Kaldoja Miklas on silmnähtavalt tige kogu maailma peale, kuid kauni Barbara ilmumine taltsutab tema tulihingelisust. Naise flirtiv toon ja tühi kõht teevad oma töö ning Miklas läheb Barbara mänguga kaasa, vaid korraks tekib tal kahtlus naise motiivides, sest üle tema huulte libiseb küsimus: „Huvitab sind tõesti poliitika või on sul minust kahju?“ Teele Pärna Barbara on Miklase kõhklustest lõbustatud, väites, et teda huvitab õlu ning alles siis Miklas ja tema ideaalid. Barbara aasib Miklast, tellides talle bravuurikalt võileiba ja õlut, suppi ja viina ning lõpuks ka magustoitu, baarmen Böck kuuletub, kuid ilmselge vastumeelsusega.
Karmo Nigula mängitud Böck on Höfgenile üdini lojaalne. Ta liigub pea märkamatult vestlejate läheduses, jäädes ühel hetkel liikumatult baarileti taha seisma. Midagi vaikselt kirjutades kuulab ta pealt Miklase ja Barbara omavahelist juttu ning sobival hetkel pistab vahele, et Hans on talle võlgu. Omamoodi kõnekas näide ustavusest Höfgenile on ka see, et Böck ei vaevu Miklasele suppi serveerima taldrikult, vaid lajatab lauale poti ja lusika, hoolimata isegi valgest laudlinast. Näljane Hans hakkab ahnelt sööma. Siinkohal on tajutav Böcki üleolek – temal on oluliselt parem positsioon kui Hansul, seda nii elus kui ka teatris, tema valduses on midagi, mida Hans ellujäämiseks vajab – toit, ja lisaks veel esinäitleja sõprus. Kui avastseenis annab Böck Höfgenile silma pilgutamata kassast laenu, siis Miklasele ei jäta ta isegi võimalust saada võlgu, vaid laseb tal saada osa alandusest, kus kolleegi jõukas abikaasa on lahkeks kostitajaks.
Barbara ei lase end meeste võimumängudest segada, ta provotseerib Miklast („Viskame viiulid ahju või? Põletame selle teatri maha?“), näppab häbitult mehe taldrikult võileiva ja kuulab kirglikku monoloogi saksa kultuurist, kirjandusest, muusikast, kunstist. Barbara kannatab naeruga välja isegi Miklase seisukohad, et naine ja kogu tema perekond on manipuleeritud ja juutide käpa all. Miklas näitab oma ebamugavust, et ta Barbara kulul sööb, välja vaid ühe korra, vahetult peale seda kui Böck on tema võlale tähelepanu juhtinud. Kui Barbara pakub, et tellib mehele veel ühe singivõileiva, vastab muidu emotsionaalselt oma seisukohti esitav Miklas vaikselt ja alandlikult: „Jah, tahan küll, jah“.
Tahtmatult tekib seda stseeni vaadates tunne, et Barbara ja Miklase vahel on oluliselt suurem sümpaatia ja vastastikune tõmme, kui Höfgen seda Barbara abikaasa ja trupi liidrina talub. Hilisem Höfgeni poolt korraldatud Miklase alandamine, tema vallandamise nõudmine ning Barbara ja tema pere üle ironiseerimine, et nende jaoks on normaalne istuda ühes lauas natsionaalsotsialistidest pättidega, näitab Hendriku mehelikku viha rivaali suhtes, mitte vastumeelsust Miklase veendumuste suhtes või tema enda poliitilisi arusaamu.
Minu jaoks oli see stseen Miklase murdumise koht – ta teenib teistest vähem, tal ei paista olema kaasnäitlejate seas sõpru, valdavalt istub Hans teistest kõrvalejäetuna ning ei osale üldises saginas. Mõnes mõttes on trupi suhtumine Miklasesse tüüpiline näide koolikiusamisest, kus kiusatav leiab ühel hetkel sobiva võimaluse kätte maksta. Liitumine natsionaalsotsialistidega annab talle positsiooni partei ridades – Hitler-juugendi kasvataja ja eeskujuna. Omaette hoidvast, argiseid traksidega pükse kandvast näitlejast saab kõige lihtsamasse vormi riietatud parteisõdur, vahe on vaid kuuluvustundes. Miklase valikud, nii parteisse astumisel kui ka sooviga sealt hiljem lahkuda, saavad talle saatuslikuks. Liitumine Berliini teatritrupiga näitab, et hoolimata veendumustest tahaks Hans Miklas olla ennekõike näitleja.
Lauri Kaldoja Miklase rollis on kogu lavastuse kõige suurem üllataja, ta on tõsiselt võetav antagonist Juhan Ulfsaki Höfgenile. Mida etendus edasi, seda suuremaks kasvab sümpaatia Miklase tegelaskuju suhtes ning on mitmeid stseene, kus pilk rändab pigem taustal toimetavale Miklasele kui eeslaval hullavale Höfgenile.
Helen Pärk
Vaadatud:
19.02.2021
17.09.2021
05.10.2021
08.10.2021
09.10.2021
27.10.2021