Lavastaja Priit Pedajast huvitas Brian Frieli „Igatsuse rapsoodias“, kuidas unistused võivad vahel muutuda tõelisemaks kui elu.
„Igatsuse rapsoodia“ on kodumaale naasmise lugu ja kuigi kirjutatud 1966, sattus lavastus Eestis aega, kus see kõlksub konteksti. 1990ndatel tulid tagasi mõned pagulased-väliseestlased ja nüüd tulevad tagasi paljud viimatistel kümnenditel välismaale tööle ja õppima läinud eestlased.
Selle peale ma ei mõelnud. Mulle pakkus huvi, kuidas inimesed vaatavad oma elule ja kuidas nad unistavad ja kuidas nende unistused muutuvad tõelisemaks kui elu. Unistustes nagu ongi nende elu.
Ameerika-unistus, kas sellel on sinu jaoks paralleelid Eesti ühiskonnaga?
Peep Ilmetil on luuletus, kus on read „seal on hea, kus praegu meid pole …“. Selles on midagi üldinimlikku, see pole miski, mis on ainult eestlastele omane. Kindlasti on inimesi, kes unistavad Ameerikast. Minul sellist huvi ei ole. Olen pigem uudishimulik ja tahan näha, kuidas mujal ollakse ja elatakse.
Kas unistused on täitumiseks või nende poole püüdlemiseks?
On unistusi, mis on unistamiseks. Need unistused, mille poole püüelda, on vist täitumiseks. Ehk tulevad siis järgmised eesmärgid …
Kuidas tänapäeva Eestis unistamise oskusega lood on? Kas me veel oskame seda või hääbub see koos legendidega,
pärimusega?
Ei kao unistamised kuhugi.
Pöördud iga natukese aja tagant Frieli juurde tagasi. Pärast „Tõlkijaid“ tuli „Imearst“ (kaks korda), siis „Aristokraadid“, „Lõikuspeo tantsud“ (samuti kaks korda), „Kodukoht“ ja nüüd „Igatsuse rapsoodia“. Mis sind Frieli juurde ikka tagasi toob?
Jah, vahepeal ma tegin teda nii palju, et väsisin ära, ja pidin pausi pidama. Aga „Igatsuse rapsoodia“ ujus kuidagi välja, ma ei oskagi öelda, miks praegu. Vahel otsid mõnele näitlejale rolli ja … „Igatsuse rapsoodia“ on Frieli teine näidend. Esimene oli „Philadelphia, Here I Come“. See jutustab iirlaste väljarändamisest Ameerikasse.
Tulid iiri dramaturgia juurde iiri folkloori kaudu. Kas oled iiri pärimusest avastanud meie folklooriga sarnast?
Tundsin sel ajal huvi muinasjuttude vastu. Muinasjutu tüüpe on maailmas kokku umbes 2000. Nii et süžeedes on palju sarnast. Erinevused on detailides. Ma ei ole muidugi uurija. Kõhutunde järgi hakkas silma, et eesti muinasjutud on rohkem üldised („seitsme maa ja mere taga“), iiri jutud võivad olla väga konkreetsed – selles linnas, selle tänava
tagahoovis …
Ütlesid, et Friel kirjutab sellest, mis meid ühendab. On see sõnastatav – mis siis ühendab?
Võib-olla ehk mure keele ja kultuuri pärast.
Järgmisena teed Draamateatri suures saalis Eesti uuemat klassikat, dramatiseerid ja lavastad Mats Traadi ajaloolise romaani „Puud olid, puud olid hellad velled“. Mis sind selles teoses köidab, mis ses loos on sellist, mis sobib ja kipub lavale?
Mats Traadi kirjelduses on köitev, kuidas üks äpardus või õnnetus kasvab ületamatuks vaenuks, millel pole võitjaid …
Gerda Kordemets