Margus Mikomägi, Maaleht, 20.04.2023
Paar päeva enne Juhan Ulfsaki 50. sünnipäeva esietendus Eesti Draamateatris Pier Paolo Pasolini „Teoreem“ – lavastaja Ulfsak pakub koos näitlejatega publikule õuna, aga kas ja millisest küljest keegi seda hammustab, on saalis igaühe enda teha.
Tunnen, et pean lavastusest „Teoreem“ kirjutamist alustama mõistega „ambivalentsus“ ehk siis mitmetähenduslikkus. Juhan Ulfsak ei paku oma lavastustes valmis lahendusi. Ta ei nimeta kurja deemoniks ega jumalaks. Kurjuses on võlu ja headus võib olla kurjast. Vaataja peab selle jagamistehte oma peas ise lahendama.
Millest lavastus siis räägib? Minu jaoks inimeksistentsist.
Teoreem
Lähtume sellest, et kui tüki nimi on „Teoreem“, siis lavastus on selle teoreemi tõestus – m.o.t.t ehk siis „mida oligi tarvis tõestada“. Teoreemide tõestused tuginevad aksioomidele. Aksioom on väide, mille tõesuses pole kahtlust. Mul on tunne, et Juhan Ulfsaki lavastatud „Teoreem“ välistab aksioomid. Kui neid siiski on, siis vaatajate peas.
Päris alguses – kui saalituled pole veel kustunud ja näitlejad alustavad oma lugude rääkimist publikule otsa vaadates. Et oleks arusaadav: me oleme samasugused kui teie, ütleb Jaan Rekkor, kes hakkab mängima ülirikast vabrikuomanikku. Tal on ilme kui inimesel, kes on täielikult hõivatud omaenda eluga.
Mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, et kas täielik hõivatus teeb inimese õnnelikuks. Kui oled täielikult hõivatud sellega, et ennast ja oma peret ära toita, siis kas jääb aega mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele? Kas jääb aega olla õnnelik?
Väikekodanlus
„Teoreemi“ keskmes on väikekodanlik perekond, kes tegelikult on suurkodanlik, kuuludes kõrgklassi. Väikekodanlust iseloomustav kujund on muruniiduk. Mõtlen, et inimene on endale seadnud kitsa valiku – niita või mitte niita – ja on sellega ise muutunud muruniidukiks. Muruniiduk on kui kurjast vaimust vaevatud.
Pean ütlema, et enne lavastuse nägemist ma nii ei mõelnud. Mõtlesin pigem, et kodanlus seostub hea eluga. Väikekodanlus selle järeleaimamisega, mulje jätmisega, et elan head elu. Mu elu keskel olev auto varuosadega kauplev sõber räägib neist meestest, kes sõidavad väga kalli autoga, mis on enamasti liisitud, mistõttu vahel pole neil raha, et perele süüa osta. Aga auto on pestud ja kammitud.
Millised on väikekodanlikud igatsused? Poeesia ei ole ehk harjumuspäraselt väikekodanlik.
Juhan Ulfsak lõhub lavastajana väikekodanliku idüllilise pildi, mis ühel hetkel lava täidab, värvilise pildi (elupuuhekkidega), selleks kustutab ta värvilise valguse ja laseb põlema panna lava ümbritseva töövalguse. Paljastub hall trööbatud argipäev.
Vooruslikkus ja häbi
Siis tuleb sellesse väikekodanlikku perekonda, kus teenija roomates pereisale kirja toob, öeldes „härra, teile on kiri“, külaline. Kust külaline tuleb ja kes ta on, seda ei seletata. Aga külaline muudab kõigi elu. Muudab isegi identiteeti.
Siin tuleb mängu seksuaalsus, mida lavastuses efektselt, väikekodanliku arvamuse kohaselt ilmselt Eesti Draamateatri jaoks ehk isegi šokeerivalt eksponeeritakse. Ma muide mõtlesin oma rikutuses, et kui Juhan Ulfsak on külalise rolli võtnud naise – Liisa Saaremäeli, kes mängib võimsa seksuaalse sättumusega meest –, siis peab lõpplahendus tema jaoks olema see, et ta on naine oma loomulikus ilus.
Taas see, et kõike ei pea laval tegema, et mõte liikuma läheks. Kusagil helisevad kirikukellad.
Loo alguses kirjutasin, et Juhan Ulfsaki lavastus ei näita teed ega ütle, mis on õige, mis vale. Nii on: isegi teenijatüdruk, kes pärast suhet külalisega pühakuks tõuseb, naerdakse üsna irooniliselt välja. Talupojatarkus ja maa sool saavad oma osa kodanluse ja väikekodanluse kõrval.
Siiski on üks mu jaoks isegi ootamatu helge kujund seal lõpus, nimelt teenijatüdruku seljakotist nirisev liiv. Liiv, mis märgib ära läbitud teekonna. Jätab raja, mida mööda on võimalik tagasi minna… Äkki ma sain valesti aru, aga ka valesti on õigesti selle lavastuse kontekstis.
Kellelt siis veel kui mitte iseendalt peame me kõik küsima, kui ambivalentne on maailm, millest me oma osa hammustame.
—————————————————————————————————————–
“Juhan on ennast ise teinud, ise õppinud“
„Küll aeg lendab!“ ütleb lavastaja ja näitleja Andres Lepik, Juhan Ulfsaki esimene teatriõpetaja Viljandi kultuurikolledžis.
„Mäletan, et sisseastumiseksamil palusin Juhanil teha etüüdina enda paroodiat. Juhan tegi seda väga täpselt. Utreeris ja see oli tõeliselt naljakas,“ meenutab Andres. Ning ütleb siis ootamatult, et ega tema Juhanit ei õpetanud. „Kui ta midagi minult õppis, siis see on suurepärane. Aga see, et temast näitleja saab kunagi, kui ta tahab, oli selge.“
Lepiku sõnul oli Viljandi kolledžis üleminekuaeg, kui näitlejaid veel ei õpetatud. „Me tegime sellise käigu, et võtsime kursuse nimega „näitejuht, teatritöö korraldaja“. Juhan oli sellelt kursuselt ainuke, kes ametlikult sai näitlejakutse.“
Järgmise lennu võttis Andres Noormets ja sealt tulid näitlejad, sealt loetakse ka Viljandi teatrilendusid.
Küsin Andres Lepikult, kas see oli üllatus, et Juhan Ulfsakist ka lavastaja sai.
„Kuna neid oli kursusel vähe, siis minu asi oli anda neile võimalikult palju tegevust. Alati ei õnnestunud, aga et neil igav ei hakkaks, siis nad said palju iseseisvaid töid. Juhan tegi oma esimese lavastuse, Bogusław Schaefferi „Kvartett neljale näitlejale“, kooliajal. Ja see oli tugev lavastus juba siis.“
Küsin, mida see ikkagi tähendab, et ta neid noori toona ei õpetanud.
„Ega näitlejaks õpetada saagi. Näitlejaks saab õppida. See on sügavalt isiklik ja sisemine protsess. Juhendaja saab osutada mõningatele asjadele ja suundadele, aga mitte rohkem. Juhan on ennast ise teinud, ise õppinud. Ainult nii saabki, kogemuste pealt,“ vastab Andres Lepik.
——————————————————————————————————————–
Tundlik loomus ja praktiline meel
Taavi Eelmaa, sõber ja kolleeg
Hoides neid kaht fookust paralleelselt ja järeleandmatult, on Juhan suutnud enda valitud teel ületada takistusi, kus parimadki tihti alla vannuvad.
Organiseerimisvõimekus ja juhiomadused kombineeritud poeedi verega on harvaesinev kütus, millele Juhanil tundub olevat piiramatu ligipääs. Kuidas ja kust mees oma energiat ja sarmi ammutab, pole pärast teatava vanusepiiri ületamist sobilik küsida. Ja kui küsidagi, pole soliidne sellele vastata.
Vapilõvi sihikindlus toob meelde kohustusliku mälupildi juubilarist kümmekond aastat tagasi. Ühel Von Krahli legendaarsetest sünnipäevadest valmistasime muusikalise etteaste Kolm Lõvi – koos Juhani ja Alo Puustakiga. Esitasime Alo Mattiiseni „Koitu“, mille oli industriaal-metal’iks arranžeerinud muusikaentusiast ja helilooja Anders Melts Forgotten Sunrise’ist. Mäletan, et kandsime suuri svammist lõvimaske. Need olid pehmed ja soojad nagu juubilari süda.
——————————————————————————————————————–
Küüniline ja samas soe
Margus Mikomägi
Draamatetri näitleja Ursel Tilga esimene kokkupuude Juhan Ulfsakiga oli Pier Paolo Pasolini „Teoreem“.
Ursel ütleb, et teadis Juhanit kui väga head näitlejat ja lavastajat ning kartis seda kohtumist.
„Vastupidiselt oma hirmudele avastasin mehe, kes on ülisoe ja näitlejasõbralik lavastaja. Toetav. Suure kogemusepagasiga. Näeb läbi, kui miski asi ei tööta. Oskab seda mõistvalt sõnastada. See on minu jaoks olnud hästi õpetlik. Julgustav,“ kirjeldab Ursel.
Tema sõnul mõistab Juhan Ulfsak näitleja ebakindlust ja oskab toetada kui vaja. „Minu jaoks on selles prooviprotsessis hästi võluv olnud just tema oskus sõnastada elementaarseid asju. Ma ei tea, kas teatrikooliski keegi neid nii suutis sõnastada. See oli mõistetav, heureka-hetki oli väga vahvalt palju. See tekitas usalduse lavastaja vastu.“
Ulfsak on Urseli sõnul muhe, samas nõudlik. Nõuab intensiivsust. „Nõudlikkuse aste temas kohtub loomingulise soojusega,“ ütleb Ursel. Ja lisab: „Eks ta ole isiksusena karismaatiline ja piisavalt küüniline ka, et teda ennast sellised minu ja teiste pehmed sõnad ei huvita.“