Jaak Allik, Eesti Päevaleht, 22.02.2021
Draamateatris lavale jõudnud Klaus Manni „Mefisto” annab Juhan Ulfsakile võimaluse paisata lavale kogu oma talendisära.
Pärast NO99 areenilt lahkumist on Eesti Draamateatrist kujunenud meie sotsiaalselt kõige tundlikum ja päevaprobleemidest kõnelev teater. Ja sugugi mitte sellepärast, et just nemad andsid Ojasoole-Semperile võimaluse kodumaisele teatriskeenele naasta, vaid just noore peanäitejuhi Hendrik Toompere (jr) ja tema kursusekaaslase Kertu Moppeli suure saali repertuaarivaliku tõttu.
Moppeli äsjase „Mefisto” lavastuse finaal, mis pärast Ministerpresidendi (Indrek Sammul) teiselt rõdult võimsa groteskiga esitatud Hamleti monoloogi kasvab üle näitlejate etendusejärgseks rõõmupeoks, kus „Õllepruulijat” trallitavad artistid ei märkagi haakristilippe enda kohal ega seda, et nii mõnelegi kolleegile on õlavarrele tekkinud sinimustvalge svastika, räägib lavastuse pealisülesandest selget keelt.
Sama retoorika
Võib küsida: kas asjad on tõesti nii hullud, et peab esindusteatri lavalt satiirimalakaga lajatama, mida paistis oma ERR-i kommentaaris „Mefistole” ette heitvat teatrikriitik Pille-Riin Purje. Kui aga lugeda Klaus Manni 1936. (!) aastal kirjutatud romaani, kus ta nägi ette saksa rahva ja rahvusriigi vältimatut krahhi natside valitud teel, võib hämmastuda, kuidas natside retoorikat ja ideoloogiat kirjeldavad leheküljed langevad pea sõna-sõnalt kokku meie ajakirjanduses viimastel aastatel avaldamiskünnise ületanud vihatekstidega, sotsiaalmeedia kommentaaridest rääkimata. Üleskutsed hävitada pehkinud liberalismi ja kultuurimarksismi ning kõikjal rahvuspuhtuse ja rahvuskultuuri vastaste globalistlike vandenõude nägemine ja muidugi rahva valjuhäälne vastandamine tema verd imevale eliidile (kuhu loomulikult paigutub ka suurem osa intelligentsi) tuleb ju tuttav ette. Nii tuttav, et lavastajal-dramatiseerijal ei tulnud tänapäevase kõla saavutamiseks isegi erilisi tekstimuudatusi teha.
Kertu Moppel on intervjuus ERR-ile öelnud: „Seetõttu ongi igasugune äärmuslik võimuvahetus ohtlik – kui me seda pöördehetke õigel ajal ära ei taba ja aegsasti vastu ei astu, siis ongi kõik. Kui esimesed signaalid tulevad, siis võiks hakata vaikselt mõtlema ja liigutama, ennast vaikselt mobiliseerima. Kui pauk käib ära, aga sul ei ole infrastruktuuri, ei ole mingit strateegiat ega plaani, siis sa lihtsalt ootad ja ootad aastakümneid, kuni see valitsus või režiim kokku kukub.”
Just sellepärast ongi ta võtnud kätte ja ette Klaus Manni romaani ning seda instseneerides võimendanud sealt sihipäraselt neid liine, mis tunduvad talle praeguse Eesti kontekstis olulised. Teksti lavale tuues on ta leidnud endale võimsa liitlase – Juhan Ulfsaki, kes oma 2019. aasta teatripeo kõnes võttiski fookusse kunstniku vastuseisu vabadus- ja kunstivaenulikule võimule.
Näitleja Hendrik Höfgeni roll annab Ulfsakile suurepärase võimaluse paisata lavale kogu oma talendisära ning ta tuleb sellega naudiskledes ja meisterlikult toime. „Mefisto” pole dialoogipõhine romaan ja sellepärast on seda raske dramatiseerida. Stseenid, kus Moppel on end romaanitekstist julgemalt lahti rebinud (ekspressionistlik „Kirsiaia” lavastus, sellele järgnev „kohtumine teatrikülastajatega” ja proov „töölisteatris”), võimaldavad Ulfsakile vaba mängulusti ja on lavastuse tipphetked. (Kindlasti tahaks Ulfsakit kunagi näha nii „Fausti” kui ka „Kirsiaia” pärislavastustes!)
Tänu headele näitlejatöödele on lavastajal õnnestunud markeerida ka Höfgeni antipoodide, kahe „ausa sotsialisti” – fašist Hans Miklase (Lauri Kaldoja) ja kommunist Otto Ulrichi (Hendrik Toomper jr) huku teekonda totalitarismi hammasrataste vahel. Paraku on romaani naispoolt kujutades ülesandele alla jäädud. Ei Britta Sollil Dora Martinina (kelle prototüüp on ilmselt Marlene Dietrich) ega Teele Pärnal Höfgeni abikaasa Barbarana (Erika Mann?) pole piisavalt dramaturgilist materjali ega vaimujõudu, et Ulfsaki kõrval laval mõjule pääseda.
Höfgeni tantsuõpetaja ja armukese, mustanahalise Julietta (Sandra Ashilevi) roll on aga jäänud niivõrd punktiirseks, et romaani lugemata tundub võimatu tema funktsioonist aru saada. Sama kehtib ka Höfgeni teise abikaasa Nicoletta ja teda eluaeg jumaldanud Angelika kohta. Naisnäitlejaist on ainult Merle Palmiste saanud võimaluse luua Ministerpresidendi armukese Lotte Lidenthalina terviklik roll ja ta on sellega toredasti toime tulnud.
Tuleb ju tuttav ette?
Guido Kangur teatridirektor Kroegena kujutab oma monoloogis tõepärast saksa vana kooli intelligenti, kellest natsid üle sõitsid ja kelle Höfgeni-taolised konformistid reetsid. Teda vaadates/kuulates meenusid Klaus Manni romaani iroonilised read: „Kõik kultuursed inimesed peaksid ühiselt arvamust jagama, et rahvussotsialistide jaoks kehtib vaid üksainus meetod: kasvatuslik. Me peame tegema kõik, et neid inimesi demokraatia abil taltsutada. Peame võitma nad endale, selle asemel et võidelda nende vastu.” Tuleb tuttav ette? Meie ekspeaminister ütles ju ka hiljuti, et on olnud üks EKRE valijate suuremaid toetajaid.
Ent mida arvata siis Höfgenist? Õigemini elevandiluutornis elava kunstniku ükskõiksusest maailmas toimuva vastu, selle nimel, et tema saaks ikka luua? Ka Stanislavski laskis ju 1917. aasta revolutsioonisündmuste aegu teatriakendele paksud kardinad ette tõmmata, et rahulikult proove teha. Moppel ja Ulfsak mõistavad Mefistot mängiva Höfgeni ühemõtteliselt hukka. Höfgeni prototüüp Gustaf Gründgens veetis pärast sõja lõppu vaid üheksa kuud vangilaagris, vabanes sealt kuuldavasti kommunistist näitleja Ernst Buschi eestkostel, sai 1954. aastal panuse eest saksa teatrikunsti Saksamaa kõrgeima Teeneteristi ordeni ja juhtis surmani (1963) Hamburgi Saksa Teatrit. Tema kasupoeg (ja „Fausti”-filmi lavastaja Gründgensiga Mefisto rollis) Peter Gorski saavutas 1968. aastal selle, et Lääne-Saksamaal keelati Klaus Manni romaani avaldada.
Lavastuse kavalehel on ära toodud inimõiguslase Kelly Grossthali artikkel „Igaüks võib olla kaabakas (aga ei pea)”. Selles mõtteteras peakski peituma meie suhtumise võti: mistahes situatsioonis pole õigustust olla kaabakas, sest võib ju valida ka elust lahkumise. Ühtlasi tuleb aga meeles pidada, et oma sünniaega ja -kohta ei vali inimene ise. Seega tuleb inimesi hinnata ikkagi nende tegude reaalsete tulemuste järgi, mitte lähtudes mingist abstraktsest absoluutse moraali mõõdupuust.
Aitäh Draamateatrile ja Kertu Moppelile, et nad meid just praegu nende asjade üle mõtisklema suunavad.
Allikas: https://epl.delfi.ee/artikkel/92629255/teatriarvustus-kaabakas-ei-pea-olema