Ene Paaver, Draamateatri ajaleht, kevad 2024
Kirjanik Elin Toona põgenes 1944. aastal koos ema ja vanaemaga sõja jalust ja on nüüd tagasi Eestis. Tema elulugu, mis võib näida uskumatu ja on ometi tõene, jutustab midagi väga olulist ellujäämise, meie loomuse, ajaloo ja identiteedi kohta, räägivad autorid-lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma.
Kas „Ühe helevalge tuvi“ motiivid on pärit Elin Toona teostest?
Priit Põldma: Jah, selle näitemängu sündmused on pärit Elin Toona autobiograafilistest teostest. Siin-seal oleme ühtteist lisanud, liikudes selle juurest, mis kindlasti nii oli, sinna, mis oleks võinud nii olla. Mõned tegelased ja episoodid oleme sujuvuse eesmärgil ühendanud, aga põhijoontes oleme truud Elin Toona kirjapandule.
Mari-Liis Lill: Elin Toona elu on olnud selline, et sinna ei peagi kunsti huvides eriti midagi lisama, sündmusi ja dramaturgilist pinget on nii palju, et jätkuks mitmeks näitemänguks.
PP: Just, pidime tegema valikuid ja nii on „Üks helevalge tuvi” siiski meie nägemus ja tõlgendus, üks võimalik viis seda lugu jutustada. Kes tahab tutvuda Elin Toona vahetute mälestustega, leiab need tema raamatutest.
Milliseid teoseid algmaterjalina kasutate?
MLL: Algmaterjalina oleme peamiselt kasutanud tema teoseid „Pagulusse”, „Lotukata”, „Kolm valget tuvi” ja „Ella”, aga inspiratsiooni oleme saanud ka kõigest muust, mis ta on kirjutanud, intervjuudest, mida ta on elu jooksul andnud, ja ka kohtumistest tema endaga. „Pagulusse“ on vapustav autobiograafiline jutustus, see pälvis 2018. aastal ka kirjanduse aastapreemia.
Vestlesite näidendit kirjutades Elin Toonaga, kes pärast sõja jalust põgenemist 1944. aastal elab nüüd taas Eestis – mida soovisite temalt endalt küsida lisaks ta raamatutes kirja pandule?
MLL: Küsisime päris palju nende episoodide kohta, millest ta raamatutes vähem jutustab või millest pole veel jõudnud kirjutada – milline oli tema elu pärast Ameerikasse kolimist? Kui lihtne või raske oli Eestisse tagasi tulla? Mis talle tänasel päeva rõõmu teeb ja mille pärast ta südant valutab?
PP: Üks asi on lugeda kellegi elulugu raamatust, aga hoopis teine tunne tekib inimesega kohtudes ja seda temalt endalt kuuldes. On vapustav ja vaimustav, et seesama inimene, kes on kõik need sündmused läbi teinud, elab siin ja praegu, meie kõrval, mõneteist kilomeetri kaugusel Haapsalust. Ja pärast kõiki neid tohutuid katsumusi on ta ikka erakordselt avatud, rõõmsameelne ja lootusrikas.
Kuidas ühte lavastusse mahutada haaravat elulugu, mis ulatub läbi rohkem kui poole sajandi? Milliseid valikuid tegite?
PP: Elin Toona ise ütles, kui talle oma ideed tutvustasime: „Oi, ärge tehke minu elust lavastust, keegi ei usu, et kõik need asjad on ühe inimesega juhtunud.” Selgitasime, et just sellepärast tulebki see lavastus teha – tema lugu, mis võib näida uskumatu ja on ometi tõene, jutustab midagi väga olulist meie loomuse, ajaloo ja identiteedi kohta. Ainest on tõepoolest kaugelt rohkem, kui ühte teatriõhtusse mahub. Lähtusime oma näitemängu jaoks sündmusi ja episoode valides eelkõige kodu kaotamise, koduigatsuse ja koju tagasipöördumise teemast.
MLL: Lisaks tõusid rohkem fookusesse teemad, mis paraku on tänases maailmas taas aktuaalsed – mida tähendab sõda lapse silme läbi? Kui avatud me oleme sõja eest põgenevaid inimesi aitama? Kuidas ehitada üles uut elu, kui kõik see, millest sinu elu koosnes, tuli maha jätta? Aga ka väliseestluse teema, millest nn kodueestlastel on kõigil mingi kujutlus, mis enamasti tähendab naljakat aktsenti ja head elujärge, ja mis enamasti on vale. Sõja järellainetusi said veel pikalt tunda nii need eestlased, kes jäid kodumaale, kui ka need, kes põgenesid. Elin Toona ema Liki Toona oli Eestis tuntud näitlejanna, aga pärast sõda pesi ta Inglismaal aastaid haiglas põrandaid. Sõjajärgsel ajal olid Inglismaal peaaegu kõik koristajad magistrikraadiga.
Elin Toona kirjutab palju pagulase identiteedist, väga keerulisest endaksjäämisest uuel maal, survest olla „keegi teine“. Kuidas see kõnetab meid kui pagulaste vastuvõtjaid heaolulises 21. sajandi riigis?
PP: Küsimus, kuidas võtame vastu ja lõimime oma ühiskonda pagulasi, on aina olulisem. Ja seda mitte üksnes sõja valguses. Ka kliimamuutused sunnivad lähikümnenditel prognooside kohaselt kümneid miljoneid inimesi uut elupaika otsima. Kuidas me selles olukorras toime tuleme? Kas me tajume end osana inimkonnast kui suuremast tervikust, kas me suudame võtta vastutuse ja aidata neid, kel pole parasjagu samu võimalusi, mis meil? Kuidas vältida teravaid konflikte ja säilitada inimlikkust? Vähemalt mulle tundub, et oleme neile eesseisvatele probleemidele üsna vähe mõelnud. Elin Toona lugu võiks meelde tuletada, et meist kõigist võivad ühel päeval saada pagulased. Ja et pagulased on täpselt samasugused inimesed nagu meie. Veelgi enam: isegi kui pagulased on mõnes aspektis teistsugused kui meie, on nad inimesed ning väärivad empaatilist ja austavat suhtumist.
Kirjutasite ja lavastate kahekesi koos, kas tandemis on tööjaotus?
MLL: Teater on alati kollektiivne looming ja isegi kui ametinimetused on paigas, siis võib ikka juhtuda, et lavastaja kirjutab jupikese teksti juurde või autoril tuleb mõni hea lavastuslik mõte. Ja selleks, et ei peaks liiga palju tegelema sellega, kus lõppevad minu ametinimetuse piirid ja kas autor võib näitlejale märkusi teha või kui palju võib lavastaja teksti ümber kirjutada, siis otsustasime seekord, et oleme mõlemad autorid ja lavastajad. Eks igapäevatöös kipub ikka nii olema, et keegi keskendub rohkem ühele teemale ja teine teisele, aga arutame kõik küsimused omavahel läbi ja on suur rõõm, et niimoodi tandemina on päriselt võimalik tegutseda.
Kes lavastuses mängivad?
PP: Elin Toona rollis on Teele Pärn, tema ema mängib Britta Soll ja vanaema Kaie Mihkelson. Arvuka kõrvaltegelaste galerii loovad Laine Mägi, Kristo Viiding ning tänavused lavakooli lõpetajad ja Draamateatri uued näitlejad Emili Rohumaa ja Richard Ester. Alati on väga tore, kui trupis saavad kokku erineva elu- ja lavakogemusega inimesed. Usun, et tuleb avastusterohke aeg.
Miks valisite mängukohaks Haapsalu Uuemõisa häärberi? P
PP: Tahtsime, et mängupaik oleks kindlasti Haapsalus – Elin Toona on sealt pärit ja elab nüüd taas Haapsalu lähedal.
MLL: Otsisime sobivat mängukohta päris kaua. Esialgu oli mul kinnisidee, et mängupaik peab olema vaatega merele. Ja kuigi Haapsalus võiks ju esmapilgul selliseid kohti leiduda, siis meie tingimustele vastavat paika me mere äärest ei leidnudki. Ja mõnes mõttes ongi nii õigem, nii nagu Elin Toona ei jõudnud kunagi tagasi oma mereäärsesse verandaga majja, ei jõudnud sinna ka meie oma lavastusega, aga ma usun, et me jõudsime täpselt õigesse kohta.
PP: Uuemõisa mõisa idatiivas on tunda erinevate ajastute kohalolekut – 1920.– 30. aastatel oli see Läänemaa õpetajate seminari saal, Nõukogude ajal puidutööstus, nüüd on ta seisnud aastaid tühjana ja oodanud rakendust. Meie oleme koos kunstnik Laura Pählapuuga püüdnud säilitada saali võimalikult täpselt sellisena, nagu ta eelmisel kevadel eest leidsime, ja lähtuda just selle ruumi omapärast.
MLL: Tänu nendele erinevate ajastute kihtidele on seal just õige atmosfäär, et kulgeda Elin Toona looga koos läbi kõikide nende aastakümnete.
PP: Lisaks on sel kohal kaudne seos Elin Toona endaga – Elini vanaisa Ernst Enno pidas sealses õpetajate seminaris filosoofialoenguid ja vanaema õde Alma Saul andis klaveritunde.
Elin Toona lugu jõuab lavale Eesti Draamateatris, kus Elini isa Enn Toona oli näitleja 1935–36, ning ka tema ema Liki Toona oli näitleja Töölisteatris. Sõjajärgse teatrite liitmise ja ümbernimetamise käigus suubusid lõpuks Draamateatrisse Liki ja Enn Toona töökohad Töölisteater ja Noorsooteater. Kas seegi on omamoodi sümboolne kojujõudmine?
MLL: Jah, ka see on omamoodi kojujõudmine. Ja mitte ainult tänu sellele, et tema mõlemad vanemad on olnud Draamateatriga otseselt või kaudsemalt seotud. Elin Toona mälestustes on episood, mil tema vanemad lootsid, et ka temast saab näitleja, lapsstaar, n-ö Eesti oma Shirley Temple. Nad tõid ta Tallinna ja palusid tal ette laulda, see ettelaulmine toimus ka muuseas Draamateatri laval! Kahjuks lõppes see plaan suure pettumusega, kuna tuli välja, et väike Elin ei ole väga musikaalne. Ja kuigi tookord jõudsid ta vanemad seisukohale, et Elini koht ei ole teatris, siis nüüd jõuab Elini lugu just nimelt teatrilavale.