Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 8.09.2021
See on üks neid erakordseid teatriarvustusi, kus peab alustama ametliku näidenditutvustusega Draamateatri kodulehelt. „Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.“
Ma täiendan veidi. Cass pole lihtsalt kusagil Ameerikas tööd teinud, ta oli New Yorgis baaridaam. Pool sajandit baaris! New Yorgis! Baaridaam polnud ta mõnes peenes linnaosas, vaid kohas, kus elavad kõiksugu eluheidikud ja peast põrunud tüübid. Tõenäoliselt kohtas Cass oma pikas baaridaami ja ettekandja elus tegelasgaleriid, keda meile näidatakse filmides nagu „Suurlinna tuled“, „Ristiisa“, „Ükskord Ameerikas“, „Forrest Gump“. Ja nüüd pöördub Cass tagasi Iirimaale. Mitte Dublinisse, vaid mingisse provintsilinna.
Cass (Ülle Kaljuste) on raju vanamutt, kes libistab iga päev kõrist alla pudeli viskit ja kes siis (võib-olla nimetatud kvantumist tulenevalt) kipub rääkima asjadest nii, nagu need on. Cass eirab konventsioone ning viisakusreegleid. Ta ilmub kodumaale naastes oma noorema venna Harry (Ain Lutsepp) perekonda. Harry pole viimase viiekümne aastaga kah sugugi nooremaks muutunud, küll aga kindlasti soliidsemaks ning väikekodanlikumaks. Arusaadav, et Cass ei sobitu vennaga ega tema perekonnaga, mille vaimu elavaks kehastuseks on Harry abikaasa Alice (Laine Mägi) oma roosade pükskostüümide ning viimase peal sätitud soenguga. Alatasa viskilõhnane ja lärmitsev Cass saadetakse jalust ära, ta pannakse vanadekodusse. Vanadekodus on mõistagi range distsipliin, päevaplaan ning hommikused jumalateenistused. Korra kehastuseks on üks Tessa-nimeline noor tulehark (Amanda Hermiine Künnapas), kes heidab Cassile ette halvasti üles tehtud voodit ning viilimist hommikumissalt. Millele Cass vilistab, käitudes igati auväärses ning katoliiklikku vaimsust evivas pansionaadis nagu mingi teismeline.
Hiljemalt siinkohal võiks lugeja võidurõõmsalt hüüatada – ahaa! ma tean seda lugu, see on ju variatsioon Ken Kesey romaanist „Lendas üle käopesa“, kus iirlasest suli ning pisikurjategija McMurphy saadetakse hullarisse ja siis hakkab seal igasugu asju juhtuma. McMurphy on mässaja ning vabaduse trubaduur, tema juba ettekirjutustele ei allu, tema viib hullumaja asukad barrikaadidele, kuidas siis teisiti!
Ken Kesey romaan ilmus 1962. aastal, Brian Friel pani oma näidendi „The Loves of Cass McGuire“ kaante vahele 1966. aastal. Põhimõtteliselt võinuks Friel oma näidendi kirjutamisel „laenata“ Kesey romaanilt McMurphy tegelaskuju, muutes ta vanaks naiseks Cass McGuire’iks (ka Tšehhovilt ja Turgenevilt on Friel laenanud või siis on neid adapteerinud, aga kuna siinkirjutaja pole neid konkreetseid asju näinud, siis ma ei tea, mida nimelt on Friel vene kirjanike loominguga teinud), kes sööstab küll juba veidi kustuva, kuid ühe Iirimaa provintsikolka jaoks ikkagi talumatult särava New Yorgi komeedina kõigi nende Harryde, Alice’ite ja Tessade halli ning kuhtunud seltskonda. Ja see võiks olla pööraselt naljakas ja traagiline lugu.
Võiks, aga ei ole. No kohe üldse ei ole. Ma ei oskagi kindla peale öelda, milles on asi. Võib-olla on asi Frieli enda tekstis. Võib-olla on see mõeldud iirlastele, kel on emigreerumisega Ameerikasse ning sealt naasmisega mingi väga spetsiifiline lugu (umbes nagu eestlastel Siberi või metsavendlusega) ja sellest täielikult arusaamiseks ongi vaja olla iirlane. Kui sa oled õige iirlane (teatrikülastaja), siis sa võib-olla ei ootagi, et newyorklanna Cass puistaks käisest aina pöörasemaks muutuvaid lugusid elust maailma säravaimas megapolises. Lepid vabalt sellega, et Cassi elatud elu võinuks juhtuda Limericki-nimelises linnas. Või ei, Limerick on Tartu suurune ja see on juba city. Cassi jutud on pigem kusagilt Enniskerryst, mis vastab umbes Mustvee-suurusele linnale. Nojah, võib-olla siia ongi peidetud huumor – üks iiri naine on elanud kogu elu New Yorgis ning räägib seda meenutades, kuidas mingid surnumatjad kergitasid talle oma musti kübaraid. Sündmus leidis aset Central Parkis.
Okei, ma liialdan. Cass ei peagi olema olnud gangsterijõugu liige või miljonäri armuke või Iwo Jimal hukkunud sõjasangari pruut või pime lilleneiu, kes leidis Chaplini kehastatud hulguses oma elu armastuse. Cass on elanud New Yorgi baarides ja kõrtsides igavat ja halli elu ja eks annab siitki tuletada filosoofilisi mõtisklusi ning pinget. Lõpuks ei juhtu suurt ka siis, kui Vladimir ja Estragon aina ootavad kedagi. Aga ma mäletan seniajani, kuidas peaaegu kakskümmend aastat tagasi sai Linnateatri etenduses Godot’ ootamist vaadatud hinge kinni pidades. Nii et võib-olla ei ole asi üldsegi Frieli tekstis.
Kui nii, siis peab pöörama noriva pilgu lavastaja (Priit Pedajas) ning näitlejate poole. Mul on tunne, et näitlejate mängus puudus säde. Isegi muidu nii võrratu Ülle Kaljuste lasi oma Cassi-mutiga üle. Ja sama võrratu Ain Lutsepp (kurat küll, kuidas ta ootas 2003. aastal Godot’d!) ei suutnud leida üles tema kehastatud õnnetut filistrit Harryt. Ma ei tea, mis oleks sellest etendusest järele jäänud, kui lavale poleks aeg-ajalt astunud tudiseva sammuga vanadekodu asukas Pat Quinn (Tõnu Oja), kes moodustas Kaljuste tegelaskujuga täitsa kobeda dueti. Liigutava, traagilise, hingemineva. Veel üks vanadekodu paar preili Trilbe (Viire Valdma) ja härra Ingram (Martin Veinmann) jäi kahjuks ebaveenvaks. Kuigi see ei pidanuks üldsegi nii olema.
Mul on kaks oletust. Alustan vähem hirmsast. „Igatsuse rapsoodia“ jõudis viiruse tõttu lavale suure hilinemisega. Võib-olla kadus näitlejatel pandeemia lõppu oodates huvi etenduse ja karakterite vastu. Ning esietenduse päevaks polnud see huvi tagasi tulnud.
Teine oletus on üpris kole ja palun juba ette tuhat korda vabandust, aga võib-olla peaks vanadekodu elanikke mängima siiski noored näitlejad. Need, kellele on sellisesse rolli sisenemine loominguline väljakutse, kes peavad oma tegelase kujutamisel transformeeruma nii välimiselt kui ka sisemiselt. Ja kes saavad etenduse lõppedes teatrimajast kolme trepiastet korraga võttes välja tormata, jättes rolli hane seljast pudenenud veetilkadena maha. Kuidas aga tunneb end näitleja, kes läheb lavale ning ainus, mida talt oodatakse, on mängida iseennast? Kui mina oleksin samasuguses olukorras laval, siis mind see ei innustaks, ei tiivustaks, ei ajaks isegi pulssi üles. Vaat seda pulsi puudumist ma seal laval tajusingi. Vaatajana, kes on ka, ausalt öeldes, keskeast juba väljas ning registreerib easpetsiifilisi ilminguid omaenda kogemusest lähtudes.