Kaie Mölter
Kui öeldakse, et kõik lood räägivad armastusest, siis Eesti Draamateatri lavastus „Teoreem” ja Tallinna Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt” näitavad igatsust armastuse järele. Pier Paolo Pasolini kujutas „Teoreemis” toona tema jaoks ülimalt põlastusväärset kodanlaste elu 1960ndate Itaalias. Fjodor Dostojevski loo peategelane ihaleb armastuse järele 19. sajandi Peterburis.
„Teoreem” näitab laval heal järjel perekonda, kelle liikmetel pole pealtnäha millestki puudust. Kõigil pereliikmeil on elus oma koht ja teadmine, mida see positsioon tähendab ja neilt nõuab, kuni külalise (Liisa Saaremäel) saabumine muudab kõigi elu, ja tema lahkumine veelgi enam.
Ka „Ülestähendustes” saabub peategelase juurde külaline. Kuid vastupidiselt „Teoreemi” külalisele, kellesse kogu perekond kiindub, jääb „Ülestähenduste” peategelane Põrandaalune (Rain Simmul) ka peale Liza (Hele Kõrve) lahkumist endiseks, kibestunud ja uhkeks tegelaseks ning Lizas kustub lootus, et armastus võiks päästa nii teda kui Põrandaalust.
Rainer Sarneti lavastatud „Ülestähendusi põranda alt” mängitakse Salme kultuurikeskuse blackboxis, Juhan Ulfsaki lavastatud „Teoreem” seevastu hõlmab kogu Draamateatri suure lava, alustades lavaesisest, ulatudes akside vahele ning avades ka lava kõige tagumise osa, kus on parasjagu ootel teiste lavastuste dekoratsioonid. Lavakujunduse rohelised toonid markeerivad lopsakat haljastust ja perekonna kostüümid mugavat kodust olemist.
Mõlema lavastuse kunstnikutöö on teinud Laura Pählapuu ning tema kaht lavakujundust ühendav detail – ekraan – annab mõlemale lavastusele omamoodi rütmi. Ühele ilmub aeg ajalt videopilt, võimendades detaile, mis muidu saali ei paistakski. Teises lavastuses tekitab ekraani ees toimuv näitlejate mäng vaatajas filmiliku tunde, kui peategelane möödub jalutuskäigul joonistatud linnakodanikest.
Dostojevski kirjutas „Ülestähenduste” sündmused Peterburi ühe ametniku korterisse, restorani, lõbumajja ja Neeva kaldale ning nii on see ka lavastuses. Ametniku korter sarnaneb laval võlvkoopa kambritega, kahemõõtmeline restoranilaud võimendab peategelase ihnsat olekut ja kujuteldav kaldapealne lubab aimata avarust ja samas kitsikust. Kohale ja ajale kindlaksjäämist rõhutavad laval ka tegelaste kostüümid, aukartus tsaari impeeriumi vapi ees ning valge ekraani värvuse vaheldumine sinise ja punasega.
Usk ja ühiskondlikud normid kammitsevad mõlema loo tegelasi. Teatraalsus ja grotesksus iseloomustab kaht lavastust ning sarnaseid rolle etendavad neis ühes teener (Indrek Sammul) ja teises Teele (Teele Pärn, kes on samuti teenija rollis) ning külaline ja Liza (Hele Kõrve). Need kolm tegelast kannavad lunastuse ideed. Provintsist Peterburi saabunud Liza ootab imet, et elu pöörduks, kodanlaspere juurest kodukülla naasnud Teelega toimunud imet näeb seevastu kogu tema kodukant. Vaataja silme ees on lootusetus ja lootus ühekorraga.
Nii „Teoreemi” kui „Põrandaaluse” lavastuse tegelased seisavad väljakutse ees inimesena muutuda. Et võiks kuhugi jõuda, uskuda ja armastada. Kolm lihtsat soovi ja kaks külalist valges, kellest üks loodab ja kaotab oma lootuse ning teine viib lahkudes kõigi tegelaste lootused enesega kaasa. Daam valges Tallinna Linnateatris ja valges ülikonnas ebamaine androgüün Eesti Draamateatris.
Tekst on valminud loovkirjutamiskooli Drakadeemia kursuse “Etenduse analüüs: Ülestähendusi inimeseks olemisest” raames. Kursus toimus 18.01.–24.03.2024. Kursuse juhendaja oli Madli Pesti ja osalejad Anneli Jürgens, Ege Ello, Riina Muuga, Helen Pärk, Varja Arola, Anneli Leinpere, Evelin Tobre, Kaie Mölter, Liis Sein, Heli Reimann ja Mari Rostfeldt.