Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 26.01.2022
Andrei Hvostov kiidab Priit Võigemasti lavastust „Katsed elu kallal“.
Eesti Draamateatris etenduv „Katsed elu kallal“ on juba kolmas maailma loomine tühjusest, mida mul on õnnestunud viimasel ajal teatris vaadata. Esimene oli Von Krahli mängukavas olev Mart Kangro „Täna õhtul lorem ipsum“, teine Renate Keerdi ja Tartu Uue Teatri koostöös valminud „LOOD“ ja kolmas detsembris Draamateatris esietendunud Priit Võigemasti „Katsed elu kallal“.
Ühendab neid kõiki tegevustiku alustamine eikusagilt, väljaspool aega ja ruumi. Nullpunktis kogunenud seltskond hakkab sõnadega mängima; üks ütleb midagi, teine täiendab uitmõttega, kolmas lisab konkreetsust, neljas hüüatab – ei, see oli hoopis nii! Kui vajalik (sõna)materjal on kuhjunud, hakatakse looma maailma. Loomisakti on publikul võimalus vaadata, see ongi lavastuse sisu.
Kangro, Keerd ja Võigemast katsetavad projektidega, kus püssi seinal ei ripu, nagu pole seinagi, ja üldse puudub tšehhovlik narratiiv. Näitetrupi tööks on lõputu improvisatsiooni teesklemine; kui laval kasutatakse abivahendeid, siis need võlutakse kusagilt lavatagusest ja -kõrvasest ruumist esile.
Nüüd konkreetselt Võigemasti lavastusest. Briti näitekirjaniku Martin Crimpi teksti esitamisel on Võigemast vahenditega üpris kokkuhoidlik, piirdudes kolme naisnäitlejaga. See pole autori ettekirjutus. Kuna Crimpi teksti repliikidel puudub seotus kindla lavapersooniga, siis võiks näidendi teksti ette kanda ka mehed ning näitlejaid võib olla rohkem kui kolm. Kas või kogu Draamateatri kollektiiv. YouTube’is on vaatamiseks Londoni esietendus, kus laval askeldab kaugelt üle kümne näitleja. Ent Võigemast piirdub kolme naisega, kelle abil ehitatakse üles kellegi Anni-nimelise tegelase erinevad elud. Ma ei arva, et see oleks rasketest aegadest tingitud n-ö säästuvariant. See on ikka kindel kontseptsioon.
Draamateatri lavale tulevad näitlejannad Inga Salurand, Hilje Murel ja Helena Lotman mustvalges riietuses miimidena, kes etlevad, tantsivad ja laulavad meile kellegi Anni, Annie, Anja, Annuška (see tegelane oli korraks isegi uus automudel Anny) erinevaid elusid.
Tegevus algab, nagu eespool rõhutatud, Sõnast. Või täpsemalt – sõnadest. Kuuleme üheteistkümne vastamata kõne salvestisi; kõned on seostamata, need tehakse väga erinevatele Annedele, aga kõnede kõlamise hetkel publik seda veel ei aima. Kujutatud Annede erinevus selgub alles siis, kui näitlejad asuvad nende kõnede põhjal igale Annele liha (ühel puhul siis metalli ja plasti) külge kasvatama. Nad jutustavad, nad punuvad sõnade abil saatuselõnga, varieerides ning leides aina uusi käike. Ja siis asuvad igakordset uut Annet publikule ette näitama. Vältides enda kui näitleja samastumist kujutatava tegelasega.
Tuleb tuttav ette?
Kindlasti! Sama võtet kasutati Draamateatri eelmises hittlavastuses („Katsed elu kallal“ võiks olla uueks kassatükiks) pealkirjaga „Lehman Brothers“, kus kolm meesnäitlejat ehitasid samamoodi üles terve Lehmanite suguvõsa, olemata need, keda nad kujutasid. Olles pelgalt jutustajad. Ent jutustades nii, et me nägime nende jutustuste tegelasi elavate inimestena. „Lehman Brothersis“ mänginud Võigemastil on seega isiklik kogemus, mida „Katsetes“ üles astuvatele näitlejannadele edasi anda. Teatrimaailma saladusi ma ei valda, ei tea, kuidas ta seda tegi, aga mõikab küll. Kõik töötab, suisa lajatab, paneb laval toimuvat jälgima suure kaasaelamisega. Tulemus on igatahes aplausi väärt.
Crimp kirjutas näidendi teksti 1997. aastal. Kui püüan kujutleda, et mõni Eesti teater oleks juba tollal selle tüki lavale toonud, siis ma oletan, et minekut poleks sel olnud. Sellesse maailma, mida Crimp kujutab, me alles püüdlesime. Kippusime kohe hirmsasti, see oli meie paleus. Või noh, slaavi naise Anja eluõudusi Bosnia kodusõjas me muidugi ei tahtnud, nagu ei tahtnud ka terrorismi, aga elukestvat rändamist, suur punane kott üle õla, sel kuul Lõuna-Ameerikas ning järgmisel kuul juba kusagil Aafrikas või Himaalajas – see oli ihaldusväärne eluviis. Või siis kolme miimi tantsuline etendus Anny-nimelise uue automudeli eelistest ja võludest – see annab rahvuslikke püüdlusi kindlasti paremini edasi kui Vanemuise kandle plänin. Automudel kui põhiseaduse preambul; auto, milles sõidavad vaid kõige paremad; auto, kus pole kohta santidele, kööbakatele ega rassiliselt alaväärtuslikele (loetelu alaväärtuslikest jätan siinkohal esitamata, teatris kuulete). Crimpi tekstis on lavastajale antud suunis, et automudel Anny kiitmine peab toimuma paralleelselt kahes keeles, publiku emakeeles ning mõnes aafrika või Ida-Euroopa keeles. Võigemast on seda eiranud, valides paralleelkeeleks saksa. Muidugi. Volkswagen, das Auto!, sellest saab eesti publik aru.
„Katsed elu kallal“ on keeruline lavastus. Nagu ka need ülejäänud kaks maailmaloomise tükki, millele alguses viidatud. Kui teil on kavatsus teatris lõõgastuda, siis valige parem mõni teine lavastus. Maailma loomise akt nõuab pingutust mitte ainult näitlejatelt, vaid ka publikult. Crimp koos Võigemastiga publikule ei halasta. Hingetõmbepause pole, kõik on kuradima kiire ja tihe. Samas ma kahtlustan, et näitlejad on selles lavastuses n-ö publiku poolel. Paljud stseenid lahendatakse ohtralt isiklikku sarmi laiali külvates või siis pigistades sealt välja kogu võimaliku koomika. Helena Lotman on selle näidendi superbeib, Hilje Murel näikse kujutavat murelikku pereema tüüpi, Inga Salurand oleks nagu intellektuaal, kes on kusagil ülikoolis doktorantuuris, mõistagi sotsiaalteaduste valdkonnas. Aga see pole valdav karakterite jaotus. Bosnia kodusõjas pole beibesid ega doktorante.
Kuna kriitika peab aitama teatrikülalise otsa peale, siis soovitan kolmes naisnäitlejas näha moirasid ehk saatusejumalannasid. Või hea küll: mitte moirasid, vaid norne – elame ikkagi põhjapoolsetel laiuskraadidel. Wagneri „Jumalate huku“ algusstseenis laulavad nornid sellest, mis oli, mis on ja mis tuleb. Võidakse vaielda, et nornid peaks olema ürgvanad nagu maailm ise ning wagnerlikult lähenedes peaks nad arutlema kosmiliste protsesside üle. Võigemast on aga lavale toonud naissoo esindajate noorema segmendi ning jutt käib kohati, või enamasti, mingi elulise tühja-tähja üle. See ei tohiks meid eksitada. Saatusejumalannad ilmuvad meie ette täpselt sellisel kujul, nagu tahavad, ning nad võivad maskeerida suured probleemid tühjast-tähjast rääkimise taha. Lihtsalt vaataja ei tohi lasta end ära petta.
Kuna see tekst on kirjutatud esietenduse muljete alusel, siis lubatagu oletada, et mängimise käigus läheb asi aina paremaks ning veenvamaks. Aga ka esietenduse põhjal pole kahtlust, et tegemist on käesoleva teatrihooaja suursündmusega.
Lavastuse kodulehele →