Valner Valme, Edasi, 7.10.2021
Väike mõtisklus sellest, mis teeb lavastusest menutüki, varsti võib-olla isegi kultuslavastuse. Draamateatri “Lehman Brothersi” näitel.
Hendrik Toompere jr lavastatud “Lehman Brothers” on nüüd veidi üle aasta laval ja ei näita mingeid raugemise märke. Piletid on välja müüdud. Draamateatri kodulehel on kirjas “Lehmani” lavastused 4. detsembrini, kõigil vabu kohti 0 (null). Ja nii on olnud algusest peale.
Kõige esmaseid tunnuseid vaadates on edu Stefano Massini näidendi lavaletoomisse sisse kirjutatud. Võimsad üleilmsed ja ajakirjandusest tuntud teemad nagu Ameerika hiigelettevõtte kollaps, finantskrahh, millest algas 2008. aastal majanduskriis. Massini teos on ise menuk, mida kantud ette maailma säravamatel teatrilavadel massidele. Millega saanuks Draamateater mööda panna?
Kõigega. Üleilmse menulavastuse lahjendatud ja ülessoojendatud versiooniga. “Vahva rahvaliku vaatemänguga”, mis meil siin provintsis võiks välja näha nagu külateater. Kolmele näitlejale taandatud versioonis (nagu on pakkunud ka Brüsseli ja Londoni lavastused) on oht mitte täita ära aega (Draamateatris 4 tundi) ja kohta (suur lava), hõlmamata samas tohutut materjali: 164 aastat, üle 400 lehekülje teksti (mida enamasti igal pool kõvasti kärbitud, ja ka Draamateatris: dramaturg Ene Paaver) ning määratut narratiivi Ameerika ajaloost, mis peaks ringi peale tõmbama nii ühele peresaagale, lääne kapitalismile kui juudi kultuurile.
Pilte vaadates sarnaneb Draamateatri “Lehman Brothers” enim Brüsseli teatrite Epique ja Du Sygne koostööle: kujud, dünaamika, ilmed – aga neil seal on lava igasugu sodi täis, samas kui Laura Pählapuu kujundus on minimalistlik, ja ette rutates: see töötab, rohkem ja vähem naljakad detailid pääsevad nii paremini mõjule, samas annab lagedus ruumi ja vabadust ning turgutab kujutlusvõimet.
Peale selle ei saa kunagi eeldada, et üleilmne menulavastus saab selleks ka Eestis. Nullindate lõpu majanduskriis: unustatud! Ameerika: kaugel! Rahameeste õnnelik lugu õnnetu lõpuga: nende enda mure! Põhjused, mille tõin enne välja tõmbenumbritena, võiksid hoopis peletada, kui inimesed ei ihka teatrist argielu peegeldust, vaid pigem sellest pagemist kas siis meelelahutusse või just argielust avaramasse kunstilisse kõrvalmaailma. Kas me tahaks näha lavastust eelmistest Eesti riigikogu valimistest? Ei taha. Võib-olla mõni tahab, aga ma ei usu seda. Selliseid inimesi ei saa olemas olla. Kas teil on igapäeva-, iga tunni uudistest vähe?
Läksin augusti lõpus lavastust vaatama kah oma kõhklustega. Pisut hirmutas vodevillilik lähenemine, mis võtab šnitti Ameerika 1920ndate kultuurist: film, teater, jazz, ja sama aja Pariisi kabareest ja varieteest. Kupleed, otse publikule rääkimine, kepsakad tantsunumbrid. Nojah, sarnase retroga õnnestus ju Von Krahli “Pigem EI”. Samas ega seda palju ei taha ja selleks, et saja aasta taguses vaibis show töötaks, peab vindi tõsiselt peale keerama, nagu Juhan Ulfsak ja ko “Pigem EI-s” seda teevad.
Vodevill niisiis võib õnnestuda, aga kindlasti panevad mind õlgu kehitama üleüldse üleilmsete n-ö kohustuslike lavastuste “oma” versioonid, kuhu tundub olevat sisse kirjutatud minimaalselt spontaansust, vabadust, omaloomingut, üllatust ja bänditeatri vaimu.
Lõpuks seisin püsti koos kogu saaliga ja plaksutasin nagu pöörane.
Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast ei läinud marulise aplausi peale uhkusest lõhki, oh ei (tahaks selliseid näitlejaid tegelikult näha), ka ei olnud nad lihtsalt tänulikud ja rõõmsad (seda nad muidugi olid), nagu näitlejad sel puhul tavaliselt. Liigutav oli see, et nad tundusid siiralt üllatunud. Võib-olla see oli selline üllatus: me tegime seda jälle ja nad teevad seda jälle, mitte niivõrd üllatus kuuma vastuvõtu üle.
Toon kolme märksõna kaudu välja, mis punktides lavastus õnnestub ja inimestele korda läheb.
PIIRIPEALSUS. Lavastus võib teeselda lõbusat janti, kui tal on kihte rohkem kui see lustakas pealispind. Draamateatri “Lehman Brothers”, jah, on suht rokenroll ja tulevärk. Seal on siiski kaks nüanssi.
Esiteks, show’d antakse parasjagu selle piiril, et kas läheb laadaks ära. Seda piiri on vaja, sest ühest küljest võimaldab piiri olemasolu gaasi põhja panna ikkagi, teisest küljest hoitakse riskides ka lavapinge kogu aeg särisemas, ja see kandub lausa nähtavalt vibreerides saali.
Teiseks, piir ühendab või lahutab alati kaht ala ja teisel pool on lavastuse sügavam kiht: salapära, traagika, kultuur ja ajalugu. Erinevad tegelased, keda Võigemast, Malmsten ja Kangur nagu lindilt kehastavad, on kas psühholoogiliselt veenvad, või siis sketšilikud, ent karakteersed, sõltuvalt nende tähtsusest Lehmanite sugupuus ja rollist lavastuses.
BÄNDITEATRI VAIM. Jaak Allik ütles Sirbis, et Toompere jr-i ei köida ei etenduskunstiks nimetatav teatrisuund ega grupitöö põhimõte, kus näitlejad istuvad ilma kindla tekstita maha ja hakkavad koos lavastajaga mingis suunas minema.
Jah, mis saaks olla kaugemat moodsast eksperimentaalsest dünaamilisest teatrist kui miskine tükk, mille tekst on ilmselt tulevane klassika, mis pealegi põhineb reaalsetel sündmustel ja isikutel ja mille lavastuslik vorm kogu maailmas enam-vähem paika loksunud. Samuti toob Toompere jr tihti lavale uut tugevat maailmadramaturgiat.
Tundub aga, et grupitöö vaimu on lavastuses kõvasti ja võib-olla ei ole lavastuse käekiri koos Üüve-Lydia Toompere koreograafia, Alyona Movko videokunsti, Lauri Kaldoja helikujunduse ja Joel Remmeli trio elava jazzita päris puutumata ka sümbolistlikumast tantsuteatrist ja etenduskunstidest, ehk siis draamale annab jõudu juurde postdraamateater. Lavastus on kogu oma 1920ndate esteetikas üpris kaasaegse tunnetuse ja näoga.
Malmsten-Võigemast-Kangur teeb seejuures kindlasti bänditeatrit, mis sest et mängivad noodist. Bänditeatri juurde käib ka kohalolu, üksteise toetamine ja just sel sekundil tekkiv säde, mida ei saa sisse lavastada, vaid mis annab järgmise päevakorrapunkti.
FLUIDUM. See kas on või ei ole. Seda ei saagi sisse lavastada, selle tekke võimaluse saab aga sisse programmeerida. Kui see ikkagi ei teki, siis on lavastaja nagu korvpallitreener, kes pärast kaotatud mängu ütleb: jah, kätteõpitud liikumised jäid vastase kaitsesse kinni. Lohakusvead maksid võidu. Jne. Aga kui sa viskad poole platsi pealt lambist kolmese, siis seda ei näe ette vastane, küll aga saab sellest indu õnnestunud tiim. Oletame, et vastaseks on siin eelarvamusega või endassesulgunud publik, ta lüüakse mõne sädeleva nükkega pildituks ja ta ei suuda enam vastu panna, satub õhinasse ja rõkkab kaasa.
Nii juhtub “Lehman Brothersis” näiteks täiesti ootamatu koha peal, kui Priit Võigemast, kes väikse Herbert Lehmanina koolipingis Egiptuse rahvale ennemuiste langenud karistusest õpetajale aru annab: “Siis saatis Ha-Šem Egiptusemaale parmud, rabi Lewinsohn, ja siis sääsed.” Üks suhteliselt tühiseid kohti kogu saagas, äsja Margus Alveri tõlkes meie kätte ka raamatuna jõudnuna mitte kõige vaimukamalt kirja pandud episood, aga Võigemast hakkab tobetsema, mängib tatist jõmpsikat üle võlli ja saal lahvatab naerma. Või Guido Kangur, kes noore Philipina kordab iga repliigi lõpus: “Ja nüüd andke andeks, aga mind oodatakse, nii et selle jutu peale jätan ma nüüd teiega hüvasti ja teen teile sügava kummarduse, kallis isa (või keegi teine).” Suht nõme juturea lõpp, isegi tõesti koomiline. Iga korraga elavneb saal üha enam. Kangur teeb seda jube hästi, ei teagi, kuidas nii formaalset tekstikatket üldse annab sellise sisemise põlemisega, samas äärmise väljapeetusega kuuldavale tuua. Ja Mait Malmsten, kes ükskõik millises lavastuse rollis suudab sündmusi, mis just alati pole kõige põnevamad (börsikrahhid, äri edu valemid) esitada täie veendumusega: räppivast kiirkõnest sisendava muinasjutuvestjani. Ja toimib. Kuulamegi.
Fluidumi tekkeks on tähtis, kuidas teha, mitte mida teha. Ja kui seda tehes leitakse universumis siin ja praegu avanev pragu, siis ongi selline tore olukord, et publik saalis möllab ja samal ajal ei rullu laval valla lihtne rahvatükk, vaid ikka päris kunst.