Mehis Pihla, Draamateatri ajaleht, kevad 2026
Oma vahetuid kogemusi peale „Hamleti” vaatamist jagab Mart Taniel – filmioperaator, kellega Rainer Sarnet on teinud kõik oma suured filmid, viimatine neist muidugi „Nähtamatu võitlus”.
Mida sa nägid?
Mu ees rullus lahti mõõtmeteks laiali kistud aegruum. Ma nägin sügavust, horisontaali, vertikaali, vaiguks muudetud aega. Nägin suuri plaane ja nägin kõike korraga. Uskumatu, mida pöörleva risti, kuu ja kuue pilvega võib korda saata. Kuulsin, kuidas vaikus kutsus. Tundub nagu valgustunud monarh oleks asja kallal käinud.
„Nähtamatus võitluses” ühendasite kung-fu ja õigeusu, „Hamletis” ühendab Sarnet kabuki ja Shakespeare’i.
Teda huvitab, kuidas mõtete ja tunnete edasi andmine võiks toimuda mingil unikaalsel moel. Ta heameelega kõigutab paati. Mis siis ikka kaotada on? Kõige hullem ongi igavuse kätte surra.
Juhtus nii, et sattusime „Nähtamatu võitlusega” Jaapanisse ja käisime Tokyos koos kabuki teatris. Mulle, lihtsurelikule, oli see lihtsalt vinge teatrikogemus, aga Rainer võttis sealt inspiratsioonina lavatäie mõtteid kaasa. See, kuidas ta kaks erinevates maailmajagudes 17. sajandil hiilgeaega pidanud voolu 2026. aastal Draamateatri pöördlaval kokku keerutas, jättis mulje, mis on mu ajusahtlitesse püsiinstallatsiooni püsti pannud.
Selles lavastuses oli palju, millel oleks põhjust pikemalt peatuda, aga üks aspekt, mis on ühendav ja oluline, on see, et silmailu, moraaliõpik ja lootuseõis on kokku saanud täiuslikus tasakaalus, mis julgustab ikka ja jälle ununema kippuvaid inimlikke väärtusi märkama; paneb enda sees mõtlema lineaarsest kättemaksuhimust kaugemale. See tõstab su oma särisevate karakterite ja lummava atmosfääriga inimlike pahede pudrukausi kohale ja tahes tahtmata sunnib seda vaatlema. Aga mitte dotseerivalt, vaid terve eneseirooniaga, nii et isegi hobuseperse roll muutub väärikaks.
Milline lavastaja on Rainer Sarnet?
Võiks aimata, et kusagil sügavas Raineri isiklikus kaevus on miski vägagi valmis. Ta on ennekõike mees ideega. Aga täpne juhend, millise kuju või vormi see sealt kaevust välja õngitsedes võtab, tekib tegelikult tegemise käigus. Tema plaanides on suur hulk eksperimenteerimisaldist vaimsust, mis annab igale osalejale isikliku vastutuse. See tekitab olukorra, kus ettevalmistus, olgu see kuitahes põhjalik, ei lase tähtsal hetkel laisaks muutuda. Kui asi toimib, olgu nii. Kui ei, siis lõhume maha ja teeme uue.
Kestev meelekindlus on võib-olla korduv motiiv, aga võib päris kindel olla, et see ei vii korduste, vaid uute avastusteni.
Rainer on liikunud sellel teel suht sõltumatult ja vankumatult ja tema jonn ei ole teda petnud. Ega ka neid, kel õnnestub „Hamletile” pilet saada. Kui sead midagi suurele lavale, võtad vastutuse publiku ees. Rainer on selle alati rõõmuga oma õlule võtnud ja meeldiv on tema seljas ratsutada. Võid kindel olla, et ta näitab sulle midagi, mida sa pole varem tähele pannud.
„Hamletil” ja „Nähtamatul võitlusel” on veel üks ilmselge ühine joon – nimelt peaosaline. Ka Urseli kahes tegelases kumab läbi ühisosa.
Ursel on praegu mu meelest the man of the hour. Läbi tema on rõõm otsinguid pidada. Ühelt poolt saab väita, et ta on Rainerile vahend rääkimaks sellest, mis südamel, aga oma andega tõstab ta olulised asjad kõigile silme ette. Kaasaarvatud Rainerile endale. Kusagilt see inspiratsiooni lumepall alguse saab ja veerema hakkab. Ma arvan, et julgus usaldada on mängus. Teema mõttes pole ju paradoksaalne, et tegelased erinevates tükkides otsivad vastuseid sisepõletavatele küsimustele. Seda on ikka tehtud ja sellel suuresti tölplusevastane vaktsiin baseerubki. Aga jah, väga huvitav on vaadata, kui režissöör/lavastaja leiab n-ö omad joped, kellega koos muutuvad laused selgemaks ja mõte täpsemaks. Mille eest võitled, kus su fight, fight, fight asub?
Milline on su enda suhe teatrisse?
Käin hea meelega. Teatris on suur väärtus sellel hetkel, kui inimesed siin- ja sealpool lavapiiri kokku saavad ja piiri etenduse lõpuks teineteise vahelt lõplikult kaotavad. Parem kui arvamusfestival.
Ühel „Hamleti” etendusel, millel käisin, oli publik nii valmis ja osavõtlik, et kui Ursel alustas oma lõpulauset: „Lõpp…”, algas saalis aplaus. Ursel naeratas ja lõpetas lause „…on vaikus.” Saalis tekkis vaikus.